Pärastlõunat! Jõudsin just tagasi Aegnalt, kus toimus Maskeraad 3. ja ma olen elus, ikka veel! Kaua see kesta ei või, järgmine mäng võib tuua lahenduse, tehti juba vihjeid ja arutati võimalikke kuupäevi. Liilia, palun MITTE 1. detsember, ma ei saa siis ja ma ju tahan! Kahjuks ei saa ma siin arutada oma liine ja tegevusi, sest see keelati ära, ilmselt nad kestavad veel. Niipalju saan öelda, et mu poeg on tagasi:) ja ma olin sunnitud kiirkorras maalt lahkuma koos temaga. Mäng oli imetore ja hea ning koht ( ja söök) suurepärane.
Kergelt nukraid toone tõi eelmisse nädalasse fakt, et puhkus sai läbi. Kuid et töölehakkamine kulgeks valutult, siis käisin sela korraga umbes tunni, äärmisel juhul poolteist. Ülejäänud aja istusin Asta juures ja kella üheksaks ei jõudnud ma ühelgi päeval kohale. Aga tegelikult mulle meeldib tööl käia, ausõna, lihtsalt puhkused on alati liiga lühikesed.
Aga rõõmsaid (ja kergelt hullumeelseid) noote tõi eelmisse nädalavahetusse Mustvee kalapäev ja siis minu ja Lota ühendatud sünipäev. Mustvee kalapäeval juhtus selline huvitav lugu, et minu seisvale autole (milles istusin mina täies rahvariides, valmis esinema minekuks) sõitis, õigemini tagurdas otsa politseiauto. (nüüd on see koht, kus kõik naeravad). Aga mina ennast tollel hetkel küll kõige paremini ei tundnud. Esiteks oli see šokk, mul läksid põlved nõrgaks ja käed hakkasid värisema, ja teiseks oli auto esmapilgul ikkagi üsna katki - iluvõre ssisse muljutud ja tuled pesadest välja löödud. Tuled lükati tagasi, kuid tüüblid on katki, nii et auto läheb remonti. Parem osa (siis ma suutsin juba asja naljakat poolt näha) oli see kui politsei hakkas endale protokolli tegema. Ma pidin nii paljudele asjadele alla kirjutama, et mingil hetkel ei jõudnud ma neid enam isegi läbi lugeda. Kõige parem oli see koht, kui tuli tunnistus et ma olen kaine. See käis nii, et minu käest küsiti kas ma olen joonud, mina ütlesin šokeeritult "ei" ja siis oligi asi korras, võeti allkiri et olen kaine. Ma ju olingi kaine, ega ma joonuna rooli ei istuks, aga nende jaoks oleksin ma võinud ka purjus olla. Ja muud küsimused nagu "kas turvavöö oli kinni" ja "ega teil juhuslikult mingeid pabereid kaasas pole? - milliseid? - noh, lube ja auto dokumente". See oli koht, kus ma hakkasin muigama. Kõige parem on see, et ma jõudsin ka esinema! ( ma tean, ma olengi tark, ilus ja tubli)
Aga sünnipäev oli täiesti omaette teema. Minul olid 19-nda hommikul veel esinemised Kuremaal, nii et süüa tegi Lota. Alar tegi metsseaprae (mis oli imehea) ja lõikus salatid valmis jne. Oleks vaid kõik mehed sellised ... Äärmiselt tubli temast. Kui mina Mõisasse jõudsin, siis paigaldati parajasti uut keldrikatust ja toimus niisama olesklemine. Mingil hetkel tegime pudru valmis ja hakkasid saabuma külalised. Siis toimus söömine, mis jätkus ja kaasnes joomisega (meie olime juba külaliste saabumise ajaks jõudnud tarbida ära neli pudelit veini). Üldiselt oli kõik mõistuse piires, vanainimesed ikkagi ju. ahpeal käisime järve ääres ja ujumas, kui piisavalt ka ja kalavõrkude vahel kõndida, siis jõudis ka kaelani vette ja sain mõrdade peal istuda. Öösel osad külalised küll lahkusid, kuid enne taaskogunes ansambel "Surm" (uute liikmetega muuseas, aitäh Priit ja teised) ning laulis köögi akna all ja ka mujal aegumatuid laule. Asi sai alguse sellest kui me teeotsas seisime ja eksinutele teed juhatasime telefoni teel, kusjuures nemad ei saanud aru kus nad on ja me pidime umbes aimama, milline võiks olla õige tee. Mingil hetkel toimusid lauamängud (kingitused võeti kohe käiku) ja "Väikese pornoraamatu" valjusti ettelugemine. Laused "karga porri" ja "pane endale kõrva taha" ei saa enam iial olema sellise tähendusega nagu varem.
Järgmisel hommikul jätkus olesklemine, külalised lahkusid neile sobival ajal. Kuagi õhtupoole jõudsin ka mina koju, et pakkida uuesti asjad ning sõita Laiusele. Peab ausalt tunnistama, et puhkuse lõpu tähistamiseks ei saa olla paremat meetodit kui see. Järgmisel aastal jälle!
Aga nüüd pean ma oma kohvri lahti pakkima ja veelkord mängumeenutustesse kaduma.
