saidki peaaegu otsa.

Jõulud nimelt. Ma pidin veel 22 ja 23 tööl käima (olime vist aiunke kool terves Eestis, kes nendel päevadel tööl käisid) ja siis tulid kohe jõulud. Kolm päeva söömist ja külalisi. Kui jõululaupäev möödus suhtelistl tagasihoidlikult, siis 25 toimus tõsine jõulusöömaaeg seaprae, verivorsti ja hapukapsaga, muud asjad veel lisaks. Omamoodi kahjugi on, et läbi said, aga asjad ongi head siis kui neid on harva. Nädalavahetuseks taandusin L-i, et teha ka natuke tööd (ega nii palju ikkagi ei teinud, kui algselt plaanis oli).
Ka kipsist sain lahti, neljapäeval võtsin pidulikult ära. Jalg on ikka veel paistes ja hell, pean meeles pidama, et kõnniksin täistalla peal. Kipsiga harjusin varvaste peal käima ja ausalt öeldes on nii vähem valus ja saab kiiremini edasi. Kuid lihaseid peab treenima.
Päkapike toodud suurest raamatust Mammu ainult niipalju - seda peab ise nägema, kirjeldada ei anna. Aga kuna ta on ka üsna raske, siis peab vaatamiseks ise kohale tulema, Tallinna ma teda kaasa ei võta.
Kui kõik läheb nii nagu plaanitud, siis veedan aastavahetuse Tallinnas, äkki näen isegi loomaaias amuuri kiisusid oma silmaga.

päkapikest

Tänaseks olid päkapikud jätnud mulle raamatukokku ühe paki (see kingipäka on natuke segi läinud) - pakk sisaldas eesti keeles äsja ilmunud Beowulfi jutustavat väljaannet John Howe'i illustratsioonidega. Ma olen veetnud kaks tundi raamatut kallistades ja pilte uurides ja olen vaimustuses, kuigi see ei anna kaugeltki edasi kõiki neid tundeid mis mind valdavad. Siin on raamatu esikaane pilt, kopeeritud apollo kodukalt (http://www.apollo.ee/product.php/0111071)

kipsisaaga

Vaevlen siin juba viiendat päeva. Hommikuti on elu ilus - jalg on olnud tunde horisontaalasendis ja kepsutan ringi. Selleks ajaks kui ma olen terve päeva tööl viibinud, on tipa-tapa otsustanud valutama hakata, säärelihas kisub krampi ja peopessa on kargu hoidmisest tekkinud vääääga valus koht. Arusaada, miks ma püüan nii palju kui võimalik mitte liikuda ja kui ma pean liikuma, siis siseruumides kargu abita. Eilne päev oli eriti hull - ma olin terve päeva tööl (kolmeni), siis tulin koju, triikisin piduriideid ja käisin duši all (see võtab tavapärase 15 minuti asemel 40) ja läksin kolleegidega teatrisse - tund aega bussis, siis neli tundi teatris ja tund aega bussis. Jalg kogu aeg allapoole, ei olnud mingit võimalust ka teda horisontaalasendisse viia. Selleks ajaks kui koju jõudsin oli mul isegi süda paha, sest kogu aeg oli ebamugav. Lohutus on see, et homme epab veel tööl käima, reedel on elu veidi lihtsam ja siis saab loodetavasti juba vabamalt võtta.

sport tapab!

Eile pandi kaheks nädalaks kipsi minu vasak jalg. Sporditraumad - käisin korvpalli mängimas ja väänasin oma (siiani tervena püsinud) jala välja. Reedel lonkasin vapralt tööl ringi, õhtul käisin L-ga Tartus traumapunktis, kus mind pikema jututa kipsi pandi (luumurde küll pole, aga et liigest paigal hoida). Järgmine nädal tööl saab olema lõbus, jõulud eriti huvitavad, kui ma oma kompjalaga ringi lasen. Ärandasime L-i vanaemalt ühe kargu, on millele toetuda. Mu enda ema on veendunud, et sain kipsi ainult tänu L-i (ja A) kohalolule, sama haigla arstid ju tunnevad üksteist; muidu oleks ema arvates öeldud, et siduge kinni ja määrige fastumiga. Igatahes juhtub minu tervisega viimasel ajal liiga palju. Is it a sign? (of what?)

kriminaalsed lood

Kõige põnevama asja jätsin loomulikult rääkimata. Eelmisel teisipäeval käisin ma kriminaalpolitseis ülekuulamisel. Seda inimestele öeldes on esimeseks reaktsiooniks "mis sa tegid" ja sõpradel "see sinu kriminaal, jah?". Tõde on aga see, et hoopis selle septembrikuise autoõnnetuse uurimine on jõudnud tunnistajate ülekuulamise faasi. Igatahes sain politseist telefonikõne (kus loodeti, et nad ei pea ametlikku kutset saatma, vast saame kokkuleppele) ja samal päeval käisin siis ülekuulamisel. Aega läks poolteist tundi ja kogemus oli iseenesest põnev, pole ju väga tõenäoline (ja loodetavasti seda ei juhtu ka tegelikult), et mul kriminaalpolitseiga ka tulevikus tegemist tuleb. Igatahes jälle ellu natuke põnevust.

lõpu algus

Sain kinnituse oma bakatöö juhendaja suhtes. Asi on ametlikult alanud, kui kõik läheb hästi ja ma õppimisest liiga vaimustusse ei satu, siis saab juunis pittu ( ja kui juunis ei saa, siis jääme lootma 2010 veebruarile).

Tuli tali.

Sellel nädalavahetusel saabus talv, teist korda siis. Kui esimene oli suure tuisu ja põnevusega, siis seekorde veidi rahulikumalt kuid mitte (oluliselt) vähema lumega. Igatahes oli laupäevasest lumekirmest pühapäeva hommikusks saanud paras lumememme ja hiljem juba suusalumi. Olen L-s ja ümberringi on pildiraamatutalv, oleks vatipüksid kaasa läheks lumme hiilima ja pilte tegema, aga vatikaid pole ja piirdun aknast pildistamisega.

Mis veel? Mul pole olnud aega kirjutada, sest töö juures ei jõua ja kodus asju valmis kirjutada tundub kuidagi tobe. Täna aga juhtus kaks IT-alast asja. Esiteks sain ma kätte oma uue arvuti (riigi poolt antu) ja teiseks selgus, et mu kolleegi ja naabri wifi levib ka minu elutuppa. Sellest siis ka see, et ma praegu netis istun ja kirjutan. Muu uus arvuti on ka HP, natuke väiksem, veidi uuem ja parema akuga. Nüüd olen ma kahearvutiline ja saan teha varukoopiate varukoopiad, ehk siis olla rohkem kindel, et mu materjalid ei kao kuhugi.

meie loomaaia kiiiiizud

Leopardi-kaamera Tallinna loomaaiast - loomad.digisilm.ee.

Vaadake ja päev muutub helgemaks, loomalapsed on väga terapeutilised.

saabunud on sügis

Ma ei hakka tekitama sügavaid filosoofilise hingearutlusi nagu Le, kuid tundisn,et pean midagi ütlema. Nimelt on juba mitmendat päeva väljas pime, vihma sajab ja tundub, et asi ei kavatsegi paremaks minna. Kella keerati ka. Aga ma pean mainima, et mulle meeldib. Mulle on pime, mudane november alati meeldinud, kuigi vahel on ta natuke liig depressiivne.

Kuid siis on just paras aeg teha hämaruses jalutuskäike ja pärast istuda mugavas tugitoolis, saatjaks hea raamat või nautida küünlavalgust.

lugusid elust enesest.

Tänases Postimehes oli nii vahva asi, et ma ei suutnud seda siia üles panemata jätta. Link ise on http://www.postimees.ee/?id=44709. Ma eemaldasin nimed, aga huvilsed leiavad ajalehest endast kõik mis vaja.

Avalduse sisu ()

Oh meelehärmi
Õhk nõrgub irriteerivat elementi,
Otsin menti!
Kas või fragmenti
Herosest, kes sulgeks Shiva destruktiivse silma –
Ma jäin oma telefonist ilma!

Nokia, liugklapiga muusikamobiil
Kadunud kui tuuleiil.
Mind ürab kahtluseuss,
Et kurikaelad samast rahvusest,
Mis Natalja Gontšarova,
Võib-olla nendel nimeks Vladimir, Vova.
Ja veel kolm seltsimeest,
Kes irdund teest,
Kus kõnnib kõlbeline kodanik.

Ja tulid peale Pärnust,
Sellest areaalist, kus sagedane
nähtus lehemädanik,
kuulasid muusadest hüljatud muusikat,
nende maneerid olid luusivad
ja nende pilgud aplalt peatumas
mu õnnetul eelmainit’ telefonil.

Täiega pime –
Kuritöökeskkond imeline
(mind hülgas riim)

Pauluse peatus, kuritöö veatus
Asjade loopärane seatus –
Jah, kui oled spinoza.
But I’m just a girl from counttryside.

Kui sa õigel ajal teele ei asu,
Ei ole jooksmisest kasu.

Tänan tähelepanu eest,
See sündis Kuressaare-Tartu bussis
Ja kahju 3000 eesti krooni.


POLITSEI VASTUS ()

Te muret mõistame
Ja meelehärmi
Sest paraku kui seeni
mida pärmil
võib soojas paljuneda rodus
nii kahjuks vargaid ilmuda
võib võõrsil
ja ka kodus

Et maailm siiski paremaks
saaks kasvõi mõni sentki,
Teil paluks tulla politseisse –
või Teie keeli – menti

Et saaksime
seal viia läbi süüteomenetlust
Kus Teilt kui kannatanult lisaks
paluksime seletust,
mille abil täpsustada
võimalikult veel
saaks telefoni varastanud
kurjade portreed

Ja kuigi kõva häälega
ei lubadusi hüüa me
Siiski Teid neil murepäevil
abistada püüame

Paanikaosakond.

Täna selgus hea uudis, et tükid minu organites ei ole midagi tavapäratut ja ma olen lihtsalt osav paanikatekitaja. Võimalik siiski, et ma satun haiglasse lõhkenud sapi pärast, aga eks see paistab. Senikaua on elu ilus ja kohati liigagi kiire.
Enda kiituseks pean ka ütlema, et tantsimise järgijätmine oli kevadel siiski üliõige otsus. Olen jälle mina ise, mitte liiga kiire eluga tigedik.

liiklus on hullumeelne.

ma ei taha mitte liikluse kallal väga vinguda. Pole ma ise ka mingi eeskujulik liikleja, seega pole teiste pisipattude kallal õiendamine minu poolt aus. Aga see, mida ma täna nägin pani mind mõtlema, et ilmselt on sellest Maaemale annetatud viinast kasu. Mina jäin ellu, ma ei tea kas eesliiklejaga sama juhtub. Igatahes täna töölt Tartusse sõites sõitis autole, mis liikus minu ees (umbes 150-200 meetrit eespool) täiskiirusel ja rohkemalgi sisse vastutulev auto. Se oli jube vaatepilt, käed värisevad siiani. MInu lahkumise ajaks olid kõik veel kiirabis elus, aga sissesõitja olukord oli kriitiline ja ega kannatud auto juhi olukord ka ei tundunud hea olema. Oskan ainult mõelda, et ju see traktor siis pidi kohe pärast L-i minu ees sõitma, et mina selle hulluga kokku poleks juhtunud. Korraliku kodanikuna andisn oma andmed politseile, juhuks kui neil tunnistus vaja peaks minema. Otsasõita oli (on selles nüüd loogikat või mitte) tuunitud BMW-ga, kannatanud vanemat sorti Opeliga .... Kohutav, kui sina saad viga selle pärast, et mingi rullnokk ei suuda teisi liikelajid austada. Tänan kõiki neid jumalusi keda usun ja samal ajal kirun numbrit 110, kus mitte keegi ei vastanud, kui sinna kohe helistasin. Samas 112 vastas kohe ja umbes 2 inutiga oli kohal ka kiirabi ja natuke hiljem Päästeamet. Nüüd lähen võtan lonksu konjakit, sest ma tunnen kuidas mu sisemus šokist ikka veel võbeleb.

kadunud kunst

Käisin täna kolmandike kunstitunnis seeni joonistamas (mul olid endal tunnid läbi juba selleks ajaks ja kolmas on meil igavesti mõnus klass ka). Niii mõnus oli üle mitmete aastate guaššidega plätserdada ja mõnusaid priskeid puravikke joonistada. See kinnitas minus juba nädalaid olevat tunnet, et elu on ilus.

Kaua tehtud kaunikene.

Ma pole ammu siia jõudnud, vabandan juba ette. Endiselt luban folgimuljeid, kuid siis kui aega saan nende kirjapanekuks. Igatahes möödus suve lõpp vägagi kiirelt ja seltskondlikult. Sünnipäevad said peetud. Algas asi alguse väga vihmase G sünnipäevaga Tallinnas (kuhu saime meie nüüdseks juba kardioloogiga), järgnes minu ja L-i ühine sünnipäev maal (millele eelnesid ja järgnesid oead koduste ja kolleegidega) ning augustile pani punkti L-i õige sünna. Tore oli see, et sünnale said tulla ka inimesed kellega ma elukohtade kauguse tõttu ei kohtu nii tihti kuid seda väärtsulikum on koos veedetud aeg. ja pidu ise oli vahva, sobivalt oli selleks ajaks meie poolt organiseeritud kuuvarjutus mida sai valgustatud asustuse puudumise tõttu vabalt vaadelda (ja meie fotomaniakkides sõbrad pildistasid üksteise võidu), mängiti lapsepõlvets pärit mänge nagu "tagumine paar välja" jt. Kangelasliku töö poolest võib ära märkida seda kuidas me käisime maal õunapuude lauseid koristamas. L õppis oma eksamiks ka vahele, koer tormas pöörasena ringi ja meie vedasime oma pisikeste käekestega ära prügimäele vähemalt 50 kilo õunu (kui mitte rohkem, igatahes olid õunapuude laused mahakukkunud õuntest valged). Selle käigus sain ma siis kolmandat korda herilase ja kokku neljandat korda sellel aastal nõelata. Eelmised kaks herilast pärinesid sünnipäevast umbes kahetunnise vahega. Lisaks sai siis 23 august selleks päevaks mil ma viimast korda sellel välihooajal ujumas käisin.Muidu seltskondlike üritusi sai ka sinna vahele. Lisaks veel poolteisenädalane kohanemisperiood tööks, mis seisnes selles, et oma ruumi remondi tõttu kappidest väljatõstetud asjad taas kappidesse tagasi panin (hulk kraami sa ära visata, lõpuks ometi). Vürtsi lisas töine suviste sünnipäevaliste pidu, mida peeti väga vihmasel päeval ühe kolleegi aias (aga tal on suuuur varjualune, nii et meil ei saanud isegi jalad märjaks). Ja nüüdseks on alanud õppeaasta, nädal aega on töödki tehtud ja suvi tundub olevat kauge minevik.

Movie night!

Käisime Tinuga just Mamma Mia!-t vaatamas. We love it! Naersime nii et kõhulihased on valusad. Näitlejate anne on vaieldamatu (osade näitlejate). Colin Firth võtab mind põlvist nõrgaks ja Pierce Brosnan läheb ka vananedes seksimaks ning Meryl Streep oli VÕRRATU! Muuseas oleme me ka veendunud,et need näitlejad maksid peale,et nad saaksid selles filmis osaleda, sest kui selle vaatamine juba nii lõbus oli, siis selle tegemine oli ilmselt veel tuhat korda parem.

Sünoptikute suvi

Väidetavalt selleaastane suvi tuli, kestis umbes nädala ja on nüüdseks lahkunud. Mina veetsin selle (kronoloogilises järjekorras) - jalgpalliväljakul, Folgil ja maal. Täpsemad muljed tulevad siis kui ma suudan ennast piisavalt kokku võtta, et nad kirja panna. Kokkuvõtvalt võib öelda, et ma armastan jalgapalli veelgi rohkem, jumaldan Foli ja maal olemise tunnete kirjeldamiseks pole piisavalt kiitvaid omadussõnu veel välja mõeldud.

Pildikesi politsei töömaalt

J-va politsei omn ametlikult Eesti suurim töönarkomaanide grupp. Mu tuttavatest on seal saanud (koos minuga) juba kolm inimest trahvi. Kõik ühe ja sama koha peal, ühe ja sama asja eest. Ja tunnistagem ausalt - peale minu ei ole neist keegi sellel maanteel sage sõitja.

Aktiivne puhkus

Jõle väljend iseenesest. Just sellepärast, et tänapäeval on sellest tehtud peaaegu et kohustuslik puhkus. Mis tähendab, et vedelesid maal kolm nädalat ja võtsid päikest? Puhkuse peab veetma reisides või vähemalt ekstreemsustega tegeledes ju! Aga äkki ma ei taha ja mulle meeldib lihtsalt olla ja lugeda, ah?

Kogu see vingumine ei tähenda siiski mitte et mind sunnitaks tegema langevarjuhüppeid või ronima Everesti otsa. Lihtsalt mu puhkus on olnud nii aktiivne, et ma pole saanud õieti olla ei maal ega kodus. Ega need teised asjad on ka olnud mõnusad ja ülitoredad, aga aeg-ajalt öötundidel igatsen ma rahu ja vaikust. Eriti tahan ma olla maal, lihtsalt olla, süüa tikreid ja lugeda läbi selle hunniku raamatuid, mida ma suvel lugeda lubasin. Sinna aga saab pärast folki ja ka mitte väga kauaks ilmselt, maksimum viieks päevaks. Kuid siiski on see parem kui need paaritunnised külastused, mida ma siiani sanud olen teha. See üks nädalavahetus oli lihtsalt liiga vähe (kuigi oli jube äike ja sadas rahet jne). Folgi ööbimised on ka siiski peamiselt ainult ööd, mitte päeviti viibimised.

Kultuuriga on puutud viimase kolme nädala jooksul kokku üsna tihedalt. Lossipäev oma ettevalmistustega ja järelkoristustega on vajumas möödanikku. Päev oli hoolimata vihmast siiski mõnus, need esinejad keda ma näha tahtsin ma ka nägin. Lisaks sain pühapäeva õhtul viibida meie kirikus Koit Toome kontserdil (pilet tehti välja) - cute guy, adorable smile and good songs - mida veel tahta pärast kolmepäevast rasket (kohati füüsilist) tööd, olles peaagu koomaseisundis?

Siis olid veel hansapäevad, mis lisaks rõõmsatele kohtumistele sõpradega tõid kaasa päikesepiste, meeletu peavalu ja arusaamise, et ma vihkan rahvamasse veel tugevamalt kui varem. Ja veel selle, et ma vihkan ka bussifirmasid, kes hoolivad ainult iseendast ja reisijatest absoluutselt mitte. Seepärast eelistan edapidigi autot kui trandspordivahedit või rongi, busse ainult hädajuhul ja vihates sellest iga minutit.

Viimane kultuuriüritus algas eile ja lõppes täna - kursakaaslased käisid mul L-s külas. Külastasime kõiki tuntud kohti - Palamuse muuseumi ja kirikut, Luua mõisa, Kassinurmet, meie oma lossivaremeid ja siniallikat. Luua oli "Unustatud mõisate" programmi raames avatud, saime giidiga tuuri, kontserdi ja vaimudega suhelda. Lisaks jalutuskäigu lossipargis aruteluga jane Austenist ja pärnaalleega kus meile kukkusid mesilased pähe ja nõelasid Janat kätte ja mind pähe. Ehmatus oli suurem kuna olime just vestlenud ka teemadel "meie tuttavad kes on mesilaste/herilaste pärast sattunud kiirabisse ja mõned mitte-tuttavad kes on ka surnud". Aga poodi viina järele ja viinakompress pähe (mina sõitsin ja Merle hoidis mul kompressi peas kinni) ning tänaseks on hullust valust ja peanaha teatud tundlikkusest liigutuste vastu järele jäänud vaid kusagil meelekoha sügavustes tuikav valu ja paistetus peas. Nii et elame edasi!

Homme asun lõpuks lilli istutama ja peenraid rohima, ilmselt osaliselt ka asju pakkima kuna neljapäeval algab FOLK!!!!!! Enne seda veel ka jalgpall, can't wait!

lossikas

Juba laupäeval, 12. juulil. Kodukas on laiuse.pri.ee. Agiteerige oma sõpru ja levitage reklaami.

Football in my life.

Kolmapäeval, 23. juulil olen ma Kadrioru staadionil vaatamas kuidas Levadia mängib iirlastega. Pilet on ostetud ja bussiajad vaadatud. Vaat nii kaugele võib päris-elus-jalgpalli nägemine viia. Folgi asjad võib ju öösel ka pakkida. Kas keegi tahab minuga veeta kolmapäeva hommiku looduskauneid kohti külastades?

puhata, jah puhata.

Ma olen nagu Eliot - topime sisse vihjeid tuntud kirjanike teostele ja lugeja peab ise aru saama, millega tegemist on. Ma loodan, et te kõik saate.

Igatahes on alanud puhkus, eksmid on seljataga, oleks võinud paremini minna aga ajada pähe 166 küsimust ajalugu ja umbes 100 kirjanikku ongi selline õnne küsimus - kas satub see keda sa tead või mitte. Nüüd on vaja kribada veel mõned esseed, mis on enda kokkuvõtmise küsimus lihtsalt ja alustada on bakatöö eeluurimisega.

Kuid praegu olen pühendunud puhkamisele. Eelmise nädala alguse veetsin töö-kodus, kus ma magasin, lugesin uut Pratchettit, magasin ja käisin öösiti surnuaias jalutamas. Reedel seiklesin rongiga, kuna umbes 20 kilomeetrit enne tartut jäi rong seisma ja teatati "pöörmerike, seismise aeg teadmata". Oli umbes pool tundi ja minul oli aja peale kohale jõudmine. Nice. Igatahes jõudsin ja sõitsin ära maale. Seal ma magasin veel natuke, tegin minimaalsest veel vähem tööd, käisin iga päev ujumas (vesi läks iga päevaga külmemaks), vahtisin tõtt loodusjõududega ja sain kallistada värsket magitrit Kertut. Loodusjõuks oli Äike, mis oli kampa võtnud Rahe ja nüüd järve ümber inimesi kimbutamas käis. Nende eest põgenes Elekter, mis muutis elu pimedamaks. Igatahes kambajõmmidel lõppes ka ükskord jaks ja Elekter julges siis tagasi hiilida. Kuid juttu jätkus kauemaks. Maal oli ääääääääretult mõnus, tänane õhtu kui pärast sauna istusime väljas, sõime liha ja torti ning vaatasime kuidas linavästrikud usinalt perekasvatamisega tegelevad, päike puude latvu kuldab oli Elu lihtsalt imeline. Selliseid hetki võiks tihedamalt olla, kuid kahjuks sunnivad töö ja kohustused takka ning järgmine nädal möödub Lossika tööka tähe all.

Ja loomulikult sõin ma palju maasikaid, kohati isegi vahukoorega. Ja maasikamoosi keetmise lõhn viis tagasi lapsepõlve.

Algab päev, (algab päev), päiksetõusust sünnib see ......

It's finally over. Eksamid loomulikult. Ja töö ka, ees ootab kaks kuud puhkust. Tähistasin seda eile sellega, et käisin maal ja ujumas (vesi oli selleks liiga soe, et mitte minna). Eksamitest saab teada heal juhul paari päeva jooksul, halval juhul sügisel. Kui nii kaua praadima peab, siis läheb asi hulluks, sest ajaloos on küsimus ainult hindes mille saan, aga kirjanduses mõtleme me enamuses, et huvitav kui udu me ajasime ja kas see arvese ka läheb. Eks näis. Praegu käin iga poole tunni tagant ÕIS-s kontrollimas, ega midagi välja pandud ei ole.

Aga viimase kirjutise ja tänase vahepeal olen ma teinud natuke tööd ja lapsed tegid eksameid (läksid hästi loomulikult) ja põhiliselt õppinud. Enne jaanipäeva käisime veel kursusega Tallinnas õppimas ja tegelesime ainult ajalooga umbes 12 tundi järjest. See oli karm. Tavapäraselt vihmase jaanipäeva veetsin ma Lahemaal koos suguvõsaga, mis oli väga mõnus hoolimata sellest, et õuele moodustusid lombid ja kingi polnud mõtet kanda. Selle järgnes taas kord neli päeva õppimist ja eksamite tegemist.

Nüüd aga rooman tagasi voodise, panene DVD mängijasse mõne hea filmi ja mõnulen lihtsalt terve päeva niisama.

Tormituuled, tormituuled ...

Eile tabas meid siis meeletu torm. Selle tulemusena nägin ma oma kolleegi kontsadel elu jooksu tegemas, kuna vaja oli päästa tema auto langevate puude eest. Algas asi sellega, et me istusime õpetajate toas ja klatšisime mõnuga, kui äkki kuulsime raginat. Koolimaja pargis oli murdunud kolmandik vahtrat, mis langes tuvaliselt pargimurule. Ahhetasime ja ohhetasime, kutsusime teised ka vaatama, nad tulid, ahhetasime edasi ja rääksime möödunud aegade tormidest, kui kostus uus ragin. Maha langes teine kolmandik samast puust. Nüüd tormas kolleeg kontsade klõbinal vastutuult, et eemaldada oma auto pargipuude langemisulatusest. Kuna seekorde puu oli langenud teele, siis kutsusime kohale kohaliku heakorrafirma tegelased, kes saagidega tee vabastasid. See ärevus üle elatud, suundusime Jõgevale poodi, tuul üritas vahepel autot kraavi kanda, kuid ma ei lasknud ennat häirida. Tagasi tulles sattusime taas langenud puule, seekord lamas see üle meie põhikülavahetee, seega pidime pisikeste majadevaheliste teede kaudu ringi sõitma. Õnnelikult koju jõudnud, parkisin auto võimalikut vastu maja külge ja puude ulatusest välja ning taandusin tuppa. seal tekkis vahepeal tunne, et aknatagune kask (te teate küll) tungib kohe tuppa. Kontrollkõned maale ja koju teatasid, et puid seal langenud pole, kuid Tartu lähedal asuv raba on süttinud ja matab parajasti mu kodu suitsupilvesse.

Seltsielu

Ma olen lõpuks ometi jõudnud järeldusele, et tantsimise järgi jätmine on tegelikult olnud õnnistus. Viimaks ometi olen ma saanud oma elu tagasi. Ma saan teha seda, mida ma tahan, ilma et peaksin pidevalt arvestama proovide või esinemistega. Lõpuks saan ma vastata küsimusele "mis sa kolmapäeval teed, ma tulen Tartussse?" (Mammu) "ma siis tulen ka", selle asemel et peaksin ütlema "mul on trenn, ma ei saa". I am loving my life!

Ehk siis aruanne ka: ma olen mais käinud rohkem Tallinas sõpradel külas kui eelneva kahe aasta jooksul; ma olen veetnud mõnusa nädalavahetuse Tinuga Võõpsus (see kõrvetus hakkab minema päevituseks); ma olen saanud tegeleda jalgpallist tõsisemalt huvituda; kohtunud Mammuga Tartus ning saanud üle stressist, mis mind tegelikult juba veebruarist vaevas.

veel jalgpallist

Teisipäeval mängis Eesti koondis Gruusiaga. Mina veetsin mängu kodus teleka peale karjudes. Kui Taki realiseeris penalti, hüppasin rõõmust mööda tuba ringi, selleks et vaid natuke aega hiljem grusiinide ja meie kaitseliini peale karjuda. Noh, 1:1 viik pole ju paha, aga võit oleks veel magusam olnud. Muidugi staadioni muru nägi isegi telekast kohutav välja. Pireti kommentaarid järgmisel päeval aitasid kaasa sellele, et ma meie koondise mängu paremini tundma õppisin, tänan.

Provintsitüdruk pealinnas, episood 2.

Olin Tallinnas ka möödunud nädalavahetusel, taas kord põhjusel jalgpall. Märkan sõltuvuse tekkimist. Teen väga kindlalt vahel Meiel ja Nendel ja tean, et me ei taha Flora võitu, kuid vihkame ainult nende fänne üldiselt ja mõnda ka üksikult. Viimased tõed on siiski juba mängult, mille me võitsime 4:0. Mängiti Sillamäega, eks asub küll rivi lõus, kuid võit on võit. Laupäeval rändasin veel oma onupojaga Tallinna ümbruses, eesmärgiks liivakasti toimetamine nende koju. Käisin koos Grimmuga tema uut kodu vaatamas ja kõnni-piknikku pidamas (meil polnud aega maha istuda), veetasin mõnusda poolteist tndi staadionil ning õhtul mängisin Siimuga (onupoja pojaga) ning sõin peekonisse mässitud röstpelmeene koos röstseentega. Imehea kõhutäis. Pühapäeval sõitsime tagasi Tartusse, kuna Tallinna rahval algas puhkus.

õppeaasta lõpp.

Ma üritasin olla tubli ja kirjutada iga päev midagi, aga kõik see jooksis veerandilõpu kiirusesse ja ilusasse ilma. Viimane tähendab seda, et ma tahtsin peale tööd eelkõige koju minna. Igatahes sai tänasega tundide pool õppeaasast läbi, natuke on veel igasugu pabereid, üks ekskursioon homme ja paar suvetöölist (kes ilmselt kohale ei tule). Õppeaasta lõpp oli meile natuke õõvastav, sest pidasime just meie IT-mehe sünnipäeva, kui saabus teade, et ühe üheksandiku isa suri täna. Ja neil oli just parajasti tutipäev ....

Möödunud aegu meenutades.

Ma olen jõudnud siia kirjutama patuselt harva viimasel ajal. Aga mis on siis juhtunud viimase pooleteise nädala jooksul? Peamiselt olen ma teinud tööd, ikkagi aastalõpp ligineb. Lisaks töötegemisele olen ma ka natukene õppinud, lugenud läbi neli raamatut, jäänud haigeks ja laiselnud ning veetnud ka kolm päeva ülikoolis. Joonud sõpradega õllekokteile ning jõudnud suvesse. Viimase põhjuseks on see, et saabusid piiritajad. Kui need linnud saabuvad, siis algab minu jaoks, ilmast hoolimata.

Ja ma luban, et püüan tihedamini kirjutada.

Provintsitüdruk pealinnas.

Siit võiks ju oodata Ladina-Ameerika seebiooperit, kuid tegelikult oli asi lihtsam. Käisin laupäeval Tallinnas, et näha sõpru ja jalgpallurite tagumikke. Alustasin sõpradega. Mingis meeltesegaduses otsustasin ma tunneomakodumaad-rongi kasuks. Tulemus - kange tagumik, kurdikskarjutud kõrvad ja peaaegu-seksiv vene paarike kõrvalistmel (väike liiladus ka, aga no tõesti, asi nägi juba eelmängu moodi välja). Tallinaas suundusime Loomaaeda, kus kohtusime (Grimmu oli rongil vastas) Mammu, Kaisa, Tasari ja Turgoniga. Loomaaias vaatasime loomi ja kohtusime ka mõningate uute loomadega, näiteks nagu Püha Lehm, kahvelpühvel, pitsasiga ja viikjänes. Ühtlasi vaatasime me kõiki kabjalisi ja sõralisi pilguga "kui kaua saaksid somnikud ühest sellisest söönuks". Kõige kauem oleks vastu pidanud ilmselt Püha Lehm. Nägime ka hülgeseid/hüljeid (meie grammatika ongi selline), lõvisid (isasel oli pool saba puudu), jäämõmmit, kiizusid ja kaameleid (neil oli kaks aprillis sündinud varssa ka). Vahepeal pidasime piknikku ning kokku olime me seal kuus tundi. Mina sain igatahes päikesepõletuse, mis on nüüd tasapisi päevituseks üle läinud. Seejärel saime kokku Sproti ja Sirtsuga, kes olid veetnud päeva õppides ning suundusime Kadriorgu. Sealt suundusin mina mingi aja pärast Pireti ja Helmega jalgapalli vaatama. Levadia mängis TVMK-ga. Tulemus oli 2:0 Levadiale. Ma sain aru, miks jalgpallist on võimalik sõltuvusse sattuda, sest otse staadionil mängu vaadata on midagi hoopis muud kui seda telekast teha. Vahepeal kommenteerisime loomulikult ka mängijaid, olulised tegelased olid Taki tagumik ja säärejooks. Piret teatas alles hiljem, et mainitud jalgpalluri pereliikmed olid üsna meie lähedal. Loodetavasti on neil hea meel, et nende lapsest räägitakse, midagi halba me ju ei öelnud. Igatahes hakkan ma juba ka jalgpalluritel vahet tegema, jalgpallist kui mängust saan ma juba ammu enam-vähem aru. Päev lõppes jalutuskäiguga Kadriorus ning sealt bussijaama. Buss oli hoolimata oma hilisest kellaajast puupüsti täis ja minu kõrvale sattus mingi haisev ja peeretav vanamees. Ainuke võimalus teda vältida, oli magama jääda. Seda ma ka tegin, üksikute vahedega. Koju jõudes oli muidugi uni läinud, nii et lugesin veel natuke ja siis alles tuttu.

Tantsimine sai läbi.

Otsustasin eile oma vaimse tervise huvides teha tantsimisega lõpparve. Vähemalt selles rühmas. Täna rääkisin naaberrühma juhendajaga, sügisest lähen sinna. Maris olid viimasel ajal kõik närvilised, intriige ja karjumisi läks juba liiga paljuks. Minu jaoks peab hobi olema hobi, mitte tüütu kohustus. Lihtne see otsus ei olnud, kuigi sügisest tahtsin niikuinii järgi jätta. Kuid naabritel on elu rahulikum, nad ei ole nii ambitsioonikad ja ei pea ennast esinemistega hulluks ajama. Ongi rohkem aga endale, õppimisele ja jalgpallile. Loodetavasti saame sügisest ka korvapallimeeskonnad uuesti kokku, nii et koormust jagub. Ja positiive on see, et tantsupeole üritavad pääseda ka nemad, nii et see lootus säilib. Ja alati on võimalus minna kaasa meie noortega, neil on saatjat ikka vaja.

nädalakokkuvõte

Ma ei jõudnud terve eelmise nädala jooksul siia kirjutama. Väga proosalistel põhjustel - ma olin enamustel päevadel poole ööni tööl, kolmapäeval käisin esinemas ja siis jäin haigeks. Nädalavahetusel ma netis eriti ei viibinud, sellest ka blogipuudujäägid.

Täpsemalt ka - esmaspäeval köisin tööl, siis lossika koosolekul, siis trennis. Koju jõudsin kella poole kümneks. Muuks peale duši all käimise ja magamise võimeline polnud.
Teisipäeval lootsin normaalsel ajal koju saada, lootus luhtus, tööpäev kestis kella poole viieni. Õhtul natuke õppisin (aga väga vähe), natuke lugesin ja siis vajusin unne.
Kolmapäeval oli tööpäev taas kord hiigelpikk, sinna lisandus üks töökoosolek ja üks arenguvestlus. Peale tööd läksin koju, pakkisin kokku oma nõiakostüümi, panin selga litritega topi, haarasin ukse tagant luua ja lendasin esinema. Esinemine läks hästi, kuigi meie L-i ambitsioonikus on endiselt imekspandav. Esinemiseelse ja -järgse peo tulemusena olin ma varastel hommikutundidel koju jõudes konjakist joobunud ja otsustasin et vara on veel koju minna. Nii ma siis uitasin ümber maja, nuusutasin nartsisse ja jõudisn järeldusele, et elu on ilus.
Neljapäeval magasin mõnuga, siis ärkasin üles ja hakkasin lugema. Pratchett, Going postal. Mingil hetkel tundsin, et mul on imelikult külm. Kraadimine näitas palavikku, mis tõusis pidevalt hoolimata sellest kui palju ma rohte sisse sõin. Vedelesin siis õnnetult oma mõnusalt segamini korteris, kui äkki sadasid sisse mu vanemad koos vanaemaga. Neil oli haigest lapsest kahju hakanud ja nad tulid mulle külla. Ma siis korjason suurema saasta ruttu kokku, ema tegi teed ja pakkis koogi lahti. Ajasime juttu, käisime Siniallika juures ka, mind kästi nii paksult riidesse panna, et mul oli pidevalt palav (see võis ka lõpuks mõjuma hakanud rohi olla). Pärast läksin koju ja magasin edasi. Ah, ja ülemust hoiatasin,et ma ei tule ilmselt homme tööle. Nii ka läks, reede hommikul oli mul piisavalt kole olla, et mitte tööle minna. Aga kudeda sain ma ainult kella 12-ni, sest lastega koristuspäevale kirikuparki puhastama pidin ma ikkagi minema. Riisusin seal siis oksi kokku, endal ilgelt halb olla, samal ajal pidin ka lapsi innustama. Tulemus - koju jõudes olin poolsurnud. Õhtuks läks asi veitsa paremaks, aga nii heaks ta ikkagi ei läinud, et ma oleks saanud laupäeval Tallinna Sirtsu sünnale minna. Õhtupoole käisime korraks maal, ma ei suutnud vastu panna võimalusele oma varbad Võrtsjärve pista. See tunne oli väärt nii võimalikku edasist külmetumist kui ka ema etteheitvaid pilke.
Pühapäeva veetsin leboskledes ja lugedes.

Möödunud nädalast.

Ma ei jõudnud terve eelmise nädala jooksul siia kirjutama. Ma ei suutnud jõuda otsusele, mida kirjutada. Täna jõudsin järeldusele, et mõttekam on kirjutada kõigest. Eelmisel esmaspäeval käisin siis üle pika aja tantsimas. Tantsida oli mõnus, aga mõne inimese suhtumine on ainult nõmedamaks läinud. See, et mina võistutantsimisel ei käinud tähendab tema arvates, et mina ei tohigi selle üle rõõmu tunda, kuidas meil läks. Täielik idioot, sama nõme inimene kui Leelo KN. Sellepärast mitte väga pikalt põdedes hakkasin ma ennast läbi närima oma õppimistest. Alustasin eksitussõnade harjutustega. Kahjuks ei saa neid teha üle kolme järjest, kuna pärast kolme harjutust oled sa ennast vihastanud seaks (ma tean, et mitte sina, Piret) programmi peale, mis ei saa tõlgetest aru ka siis kui erinevus on ainult ühes tähes. Igatahes olen jõudnud selleni, et teha on ainult natuke aprilli harjutusi, ka mai omad on juba tehtud. Ülejäänud õppimine kannatas natuke slle all et ma a)lugesin raamatuid; b) riisusin lehti ja c)mängisin raamatukoguhoidjat. Ja nädalavahetus kulus põhimõtteliselt Priidu sünnipäevale. Värskes õhus päikese käes tasakesi tiksuda ja õlut juua on mõnus, veelgi enam kui sellel järgneb õhtu, kus hakatakse jooma konjakit ja muidu joovastavaid jooke. Ma ei hakka laskuma detailidesse, aga nii mõnusat pidu pole tükk aega olnud, isegi pühapäevane enesetunne ei tumesta häid külgi.

Aga muidu tegin ma tööd, tööd ja veelkord tööd.

poliitikast

Leidisn Timesist hea artikli USA presidendivalimiste kohta. Jupike siin ka teile:

The 2008 US election has all the makings of a Greek tragedy, in which noble heroes and heroines are forced to follow a course to catastrophe, divinely preordained as punishment for sins and blunders committed by their forefathers in the dim and distant past. In acting out their ineluctable doom, the eloquent protagonists do not just destroy themselves but also their cities, their nations and even their entire civilisations.

Tantsu-uudised

Sain just teada võistutantsimise tulemused - me oleme kolmandad! Juhhei, jippii jne. Kohe tuleb pidu!

Briti kuningakoda

Uurisin hiljuti Briti kuningakoja pärilusliini. Selles nimekirjas on 40 inimest muuseas. Kui neist viimane oleks võimuahne mõrvar-maniakk, siis saaks (kui ta on esimesed 39 mõrva sooritanud) pärast tema elimineerimist Briti kuningakojast lahti. Elagu Oliver Cromwell!

Aga liin ise on siis, allikaks kuningakoja ametlik kodulehekülg http://www.royalinsight.gov.uk:

Line of succession

Sovereign
1. The Prince of Wales
2. Prince William of Wales
3. Prince Henry of Wales
4. The Duke of York
5. Princess Beatrice of York
6. Princess Eugenie of York
7. The Earl of Wessex
8. Viscount Severn
9. The Lady Louise Windsor
10. The Princess Royal
11. Mr. Peter Phillips
12. Miss Zara Phillips
13. Viscount Linley
14. The Hon. Charles Armstrong-Jones
15. The Hon. Margarita Armstrong-Jones
16. The Lady Sarah Chatto
17. Master Samuel Chatto
18. Master Arthur Chatto
19. The Duke of Gloucester
20. Earl of Ulster
21. Lord Culloden
22. The Lady Davina Lewis
23. The Lady Rose Windsor
24. The Duke of Kent
25. The Lady Marina-Charlotte Windsor
26. The Lady Amelia Windsor
27. The Lady Helen Taylor
28. Master Columbus Taylor
29. Master Cassius Taylor
30. Miss Eloise Taylor
31. Miss Estella Taylor
32. The Lord Frederick Windsor
33. The Lady Gabriella Windsor
34. Princess Alexandra, the Hon. Lady Ogilvy
35. Mr. James Ogilvy
36. Master Alexander Ogilvy
37. Miss Flora Ogilvy
38. Miss Marina Ogilvy
39. Master Christian Mowatt
40. Miss Zenouska Mowatt

Vaadake mõningaid nendest nimedest! See on see koht kus eestlased ütlevad "peni lapse nimeks" ja vangutavad pead.

Psühhotraumat tekitavad filmid

Siiani olen kohanud kahte - Paani labürint ja Klass.

Paani labürinti vaatasin vabatahtlikult, kuigi juppide kaupa. Järjest vaadata on see film liiga kole ja isegi jupitades oli kohti, mida ma sundisin ennast ära vaatama, kuna ma ei tahtnud et film pooleli jääks. Nii ehedana mõjuvat julmust pole ma kusagil mujal näinud. Kuigi kole, oli film väga hästi ttehtud ning arusaadavlt ka väga mõjuv. Kui filmi hindamise aluseks võtta kaasahaaramisvõime siis saaks see film 10-palli skaalal 15.

Klass oli aga hoopis teine rida. Vaatasime eile, koos kooliga. Ette ja järgi käis arutelu psühholoogiga. Vabatahtlikutl poleks ma seda filmi kunagi vaadanud ja ei kavatse kunagi tulevikus ka vaadata. Minu instinkt seda filmi vältida oli absoluutselt õige. Kui poleks olnud kolleegi õlga (milles on nüüd ilmselt küünejäljed), siis oleks poole pealt minema kõndinud ilmselt.
Kaasahaaravuse koha pealt annaks 8 punkti, viha tekitamises aga saaks 12. Siiski arvan ma, et nii ebadekvaatselt õpetajad siiski ei reageeri ning tõenäoliselt pole ka nii hulli olukordi. Muidugi ei oska ma hinnata seda, mis toimub suurtes, eriti tartu ja Tallinna koolides. Minu kooliaeg oli vägivallavaba ning ka meie enda koolis sellist füüsilist kiusamist/piinamist pole. Ega ka õpetajad ei näe igale poole, kuid sellistest ajadest nii väikeses kogukonnas tuleks ikkagi teateid.
Lapsevanemate koha pealt oli siiski Ilmar Raagil õigus - olen isegi sellist vanemat nagu Joosepi isa näinud, kes ütleb et "minu laps peab vastu lööma" ja "ta peab endaga ise hakkama saama, mina sinna ei sekku". Lapsevanemaks olemiseks peaks läbima eksami ja järelkontrolle.

lemmikmees

Tegelesin Councilofelrond'is surfamisega ja tundsin vajadust jagada teiega oma lemmimehe pilti (pilt on copyright'ga kaitstud, sellest ka kiri). Siin ta siis on - austraalia näitleja David Wenham, kahjuks kaugel ja võetud. But, oh I would ....

Täna on ju tegelikult laupäev, eks?

Just laupäeva tunne mul on, sest täna oli töövaba päev -käisin kursusel. Kursuse nimi oli "ajaleht kui õppevahend inglise keele tunnis". Selle käigus me põhimõtteliselt lugesime ajalehti ning tegime lõpuks ka ise ühe valmis. Ideid igatahes sai, mis ajalehega (peale kärbeste tapmise) tunnis peale hakata.

Kuna ma aga tööl ei käinud, magasin hommikul poole üheksani jne., siis ei jaga mu aju ära, et tegemist on siiski reedega. Seda enam, et eelmised nädalavahetused on esinemiste tõttu lühikeseks jäänud. Ja nüüd ma istun, kuulan/vaatan kurgi internetis ja mõtlen, miks taustaks telekas igapäevaseriaalid tulevad. Nii pika nädalavahetusega ei oskagi midagi peale hakata. Tegelikult on mul hoolsalt kaasas kõik õppimist vajavad asjad ning ma kavatsen nendega ka tegeleda. Täna olen suutnud juba ühe ammuse võlaga poole peale jõuda, loodetavasti jõuan lõpuni ka.

Kureuudised - neil on juba kaks muna, uus kaasa valvab ja soojendab neid hoolsalt.

Mõmmi

Kunagi saab temast maailma suurim kiskja, aga praegu on tõsine kaisukas. Tegemist on jääkarupoeg Flockega, kes elab Nürnbergi loomaaias.

Õppida, õppida, õppida.

Seda ma peaksin tegema, aga mis te arvate, kas ma pühendun iga päev kohusetundlikult raamatutele? Kes pakkus jah, see eksis. Või õigemini, ma ei pühendu oma õpikutele, vaid pühendun ilukirjandusele. Palju lihtsam on ju lugeda näiteks Sõrmuste Isandat, kui Olga artikleid filmitööstusest. Või siis Margaret Thatcher'i elulugu. Viimasest pean ennast nädalaga läbi närima, kuna järgmisel laupäeval ootab mind viis tundi (astronoomilist) Briti poliitika loenguid. Laupäeva õhtuks olen tõenäoliselt kapsas.
Kuid täna pean ma õppimisega tõsiselt algust tegema, kui ma ei taha kas a)asju tegemata jätta või b)kõike hullu kiirusega ja poolikult teha.

Olga artikkel, here I come.

me likey, likey

Väljas on mõnus vihmane kevadpäev ja mulle meeldib see! Lähen luusima ja vihmas laulma.

Loodust mitme päeva eest.

Sellel nädalavahetusel sain loodusega üheks. Veetsin kahe päeva jooksul aega looduses. Kõigepealt käisime reedel Eliga kodukandi loodusega tutvumas, polnud ammu käinud kiriku pargis, ega vaadanud kuidas elab Karl XII istutatud pärn. Seejärel lonkisime läbi surnuaia Siniallikale, kus istusime ja ajasime juttu, taustaks lõokeste lõõritus ja rästaste kädistamine. Mõnus oli seal istuda. Edasi aga läks asi käest ära - tasakesi mäest alla kulgedes mõtlesime, et läheks ratastega lähedalolevasse metsa sinililli pildistama. Sellele plaanile tõmbas kriipsu peale õhu puudumine rataste kummides. Edasi läks plaan nii, eet lähme siis autoga. Selleks aga oli vaja igaks juhuks enne bensiinijaamast läbi käia. Aga linna jõudes sattusime me juba Selverisse, ja sealt edasi Eli abikaasa töö juurde, sealt siis juba Kassinurme jalutama. Kassinurmes õitsesid sinililled, nii et saime oma pildid tehtud, ühtsalsi ka maavaimudele ohverdatud (mina) ja värsket õhku hingata. Sellele järgnes tantsujuhendaja kõne, et uued tanupaelad on saabunud. Nendele järgi minnes sattusime aga lossivaremetele nii lähedale, et käisime siis juba seal ka. Jõudsime just päikeseloojangu ajaks, tegime jälle pilte. Koju tagasi jõudsime alles pärast kaheksat, ehk siis olime vljas umbes viis tundi ja enamuse sellest ka värske õhu käes.

Laupäeva molutasin niisama, osa ajast tegelesin rahvariiete triikimisega, tanule uue paela õmblemisega ning arvutist filmi vaatamisega. Hommikupooliku aga magasin südamerahuga. Laupäeva õhtul käisime esinemas, pärast läksid teised veel edasi pidutsema, mina aga kihutasin Tartusse Klaari juures toimuvale tüdrukute filmiõhtule.

Pühapäeva hommikul laisklesin niisama, kuni Mammil tuli idee minna Viljandisse. Tulemus - džemper ja kampsun. Lisaks käisime Mõisas, jalutasime ringi, kallistasime puid, pildistasime kevademärke ning pidasime järve ääres piknikku. Mingil hetkel hakkas ka vihma sadama aga see tegi kevade ainult rohkem kevadeks, muud midagi.

Tsitaate eesti filmist

Eile õhtuse Viimse reliikvia tõttu tuli meelde lapsepõlv. Mõningaid tsitaate tahaks jagada ka teiega, osad neist on läinud igapäevasesse kõnesse.

"Kas preili Agnes on ikka tervise juures" (noogutus) - "Oleme me ikka õigel teel?" (noogutus, millele järgneb veidi äkšõnit ja verevalamist)

"Klooster põleb, kas see on lõpp?" - "See on pole lõpp, see on alles algus"

"Nad purustasid püha reliikvia" - "matsid jäävad matsideks. Asjata tegid seda, ilma reliikviata ei saa nemadki hakkama" (ja oi kui tõsi see on).

"Ma ei ole enam vaba, mul ei ole teist valikut" (Gabriel on nii nunnu kui ta seda ütleb)


Ja veel palju teisi, aga ma nägin filmi siiski alles poole pealt, kuna ma tegelesin vahepeal autosõiduga.

Must-toonekurgedest.

Kurekaamera töötab jälle. Vahepeal tuli kurbi uudiseid, et kurepaari üks pool - Tooni- on ilmselt hukka saanud, kuid täna tegin kaamera lahti ning neid oli pesal KAKS! Ei oskagi arvata praegu, kas olid kuuldused Tooni surmast tugevalt liialdatud või on Donna endale uue kaasa leidnud. Igatahes praegu istuvad kahekesi pesal ja puhastavad ennast. Nad on nii armsad seal kahekesi asjatades.

Hmm, just selgus et puhastamine oli nagu inimestel suitsetamine - nad tegelevad parajasti (viisakalt väljendudes) munade viljastamisega (ehk siis maakeeli - seksivad). Seda on huvitav vaadata kuidas neil kurameerimine (või peaks seda nimetama kuremeerimiseks) käib.

Kevadekuulutajad.

Kohal on kiivitajad, kuldnokad, künnivaresed ja lõokesed ning juba pikemat aega, kuid täna kuulsin ma esimest metsvinti ning teisipäeval nägin lendamas valge-toonekurge. Sookurgedest on mulle teised teatanud ning taimedest ma ei hakka rääkimagi. Lisaks on ka ilm soe, maapind kuivad ja päike paistab. nii nagu tali taeva ei jää, ei jää ka kevad tulemata.

Ja vaadake kõik ka must-toonekurgede toimetamisi looduskalendri kaameratest.

Vahepeal toimunust.

Need kaks arvutita päeva möödusid raamatuid lugedes. Sain läbi kõik oma kohustusliku kirjanduse - nii Wide Sargasso Sea kui ka Wuthering Heights'i, lisaks alustasin veel Anne Bronte Agnes Grey'ga ning jätkasin ka Hobb'i Royal Assassin'it.

Lisaks lugemisele me ka tantsisime, laupäeval on jälle esinemine. Lootsin, et saan seekord minna tsiviilis, kuna pidime tantsima võistutantsimise tantse. Kuid ega tantsimine on hullem intriigitsemine kui poliitika, kui teised rühmad sind ka tantsimas näevad siis on parem kui sa oma võistlustantse ette ei näita. Seega muudeti tantse ja ma pean ka undruku selga ajama, enne aga täna veel põlle ja pluusi likku panema ja ära pesema. Rahvariiete triikimine on hull vaev, kuigi ega neid riideid kanda mulle tegelikult meeldib.

Mis veel - ahjaa, kevad on tulnud ja lumi sulanud. Isegi siinsel põhjanabal on põllud paljad ja lumehanged vähenenud. Ootan huviga pühpäeva, siis saan Tartusse ja näen mis seal toimunud on. Sealkandis on soojem ka, meid Peipsi ikkagi mõjutab.

My baby is back!

Hommikul peaaegu esimese asjana majja sisenedes ulalati mulle pidulikult mu tibuke. Töötavana ja korrasolevana. Ekraan käib tõepoolest nüüd natuke raskemalt lahti, ilmselt pean nüüd temaga ka veidike ettevaatlikumalt ringi käima. Aga ikkagi - juhhei! Saab ka ilma uut ekraani ostmata. Paras teile, neetud arvutipoodide ketid!

Kolm päeva arvutita

Täna läheb mu tibuke parandusse j ma pean saam kolm päeva (vähemalt) arvutita hakkama. Ma ei kujuta ette kuidas see võimalik on, sest mida ma nõõd õhtuti teen kui mul väga igav hakkab? Muidu sai vahepeal mängida või filme vaadata, aga nüüd pean ma ilmselt kas lugema või magama. Kohutav, kohutav.

Õhutagem paranoiat.

Turvalisuse nõuandeid Eesti Politsei koduleheküljelt:

1. Pimeduse saabudes tõmba kardinad ette. Kui kahtlustad, et keegi luusib su akna all kurjade kavatsustega, helista politseinumbrile 110.

2. Kui helistaja hirmutab või ähvardab, ära pane kuuldetoru hargile, vaid tee seda alles mõne minuti pärast. Enne kõne katkestamist ära ürita teada saada, kas helistaja ikka veel ootab. Ära ütle midagi, sest tõenäoliselt ootabki helistaja just sinu emotsionaalset reageeringut. Selline toimimisviis aitab vähendada tundmatu isiku kõnest tekkivat pinget ja stressi. Kui kõned korduvad, helista politseisse ja telefonioperaatorile ning märgi üles, mis kuupäeval ja kellaajal kõned on tehtud ning millest on räägitud. Need andmed võivad olla abiks helistaja kindlakstegemisel.

3. Kui sa ei tunne end taksos turvaliselt, palu juhil rahvarohkes ja hea nähtavusega kohas peatuda ja välju. Vähimagi kahtluse korral ära taksosse istu.
4. Väldi kõrvalisi bussipeatusi, eriti pimedal ajal. (et siis parem jaluta veel pimedamates paikades, kui see et lähed bussiga koju)

5. Rongis vali alati vagun või kupee, kus peale sinu on veel mõni inimene. (aga kui see üks osutub hullumeeseks maniakiks?)
6. Varu telefonikaart juhuks, kui sul on vaja helistada (mobiiltelefonidest olete kuulunud? Ja kas tõesti on keset mõnda põldu telefoniautomaat või?)
7. Sõidu ajaks lukusta uksed. Ära jäta nähtavale kotti või mobiiltelefoni või muid väärtuslikke esemeid. Kui soovid akent avada, lase see vaid pisut alla, nii et keegi ei ulatuks auto liiklusvoolus peatudes sealt kätt sisse panema.
8. Kui pead sageli sõitma pimedal ajal või kui sinu ametikohustuste hulka kuuluvad koduvisiidid (nt hoolekandetöötajal ja meditsiiniõel), muretse endale mobiiltelefon. (alles siis vä?)
9. Kui jõuad sageli koju pimedal hilisõhtul, hangi endale kaitsevahend (ee, see kaitsevahend mis esimesena pähe tuleb küll ründajate vastu ei aita)
10. Kui arvad, et keegi jälitab sind, mine üks või mitu korda üle tänava ja vaata, kas võõras järgneb sulle. Kui su kahtlused süvenevad, astu sisse mõnda kohvikusse, poodi või muusse rahvarohkesse ja valgustatud kohta (linnas liikumine muutub keeruliseks)


See on siis kerge ülevaade, kes tahab täpsemalt teada siis http://www.politsei.ee/?id=1326

Ja parim osa- Nõuanded Meestele.

Meestel on võimalik naiste turvalisust suurendada, neis mitte asjatult hirmu tekitades ja nii nende turvatunnet suurendades. Iga mees peaks arvestama järgmiste asjaoludega.

• Kui sa kõnnid üksinda liikuva naisega samas suunas, ära käi tema selja taga. See hirmutab naist. Mine parem üle tänava ja liigu edasi temaga paralleelselt. Naine võib siis kindel olla, et sa teda ei jälita.
• Bussis, rongis ja muus sõidukis ära istu üksi reisivale naisele liiga lähedale.
• Kui soovid bussipeatuses või muus kohas ootava naisega vestelda, siis tea, et temal ei ole põhjust olla veendunud sinu heatahtlikus suhtumises.
• Meestekamba järelevahtimine, vilistamine, rüselemine ja kommentaarid võivad naisele olla väga ebameeldivad ja tekitada ohutunnet.
• Aita oma naissoost tuttavat, sõpra või pereliiget, saates või sõidutades ta õhtul koju. Enne lahkumist oota, kuni naine on turvaliselt tuppa jõudnud.

Nädalavahetusest

Minu jaoks on täna igatahes pühapäev (ja kui kuupäev seda ka näitab, siis ärge uskuge - on esmaspäev ja ma veedan oma ootamatult tekkinud vaba tundi netis). Põhjus nii kummaliseks tundeks on see, et mul jäi laupäev vahele. Nädalavahetused mööduvad Tartus ja kui ma sinna ei saa, siis pole ka nädalavahetust olnud. Aga laupäeval oli meil Jõgeval esinemine ja nii triikisin ma hommikupoolikul põlle, pluusi jne., ning õhtupooliku veetsin siis tantised ja vaaates teisi rühmi tantsimas. Öösel sõitsin Tartusse, nii mõnus on kella kahe -kolme ajal maanteel olla - keegi ei sega sinu sõitmist ja võid rahus natuke kiiremini sõita (sest 90-ga jääks rooli taha magama). Pühapäeva lootsin veeta kodus, aga helistas Lota ja selle tulemusena veetsin ma pärastlõuna tema, ta venna ja mingil määral ka Ataga. Kodust tahtsin kassid kaasa võta aga neid ju Laiusele ei anta (tsiteerides oma ema - minu omad ja ei saa). Aga ma ju tahan oma karvanässusid näha rohkem kui korraks nädalas.
Kõige selle tulemusena ei jõudnud ma kooliasjadest teha midagi, hea et ma Sargasso sain läbi juba neljapäeval.

Raamatutest

Lõpetasin siis üleeile ühe kohustusliku kirjanudse - Ishiguro The Remains of the Day (eesti keeli Päeva riismed). Hea raamat, kuigi kulgeb väga aeglaselt ja rahulikult ning need põhjailkud kirjeldused ja arutlused nõuavad harjumist. Väidetavalt pidi see raamat andma edasi inglaste reserveeritust ja jäikust, kuid mina nägin selles pigem pidevat vabanduste leidmist elamata jäänud elule.
Olles selle raamatu lõpetanud võtsin vastu otsuse jätkaa raamatute lugemist ükshaaval. Tavapäraselt on mul korraga käsil vähemalt kolm raamatut, mida siis loen erinevate etappidena. Kuid järele jäänud kaks kohustuslikku raamatut on sellised, mida ma parema meelega segi ei loeks. Üks on Jean Rhys'i Wide Sargasso Sea (Suur meri Sargasso) ja teine on Bronte Wuthering Heights (Vihurimäe). Viimast loen esialgu eesti keeles, kuna Apollo helistas alles eile, et raamat on saabunud. Nii et enne pühapäeva ma teda käes hoida ei saa. Igatahes on need kaks raamatut sellised, et koos on neid parem mitte lugeda. Sargasso on üllataval kombel osutunud vägagi loetavks raamatuks, algus lohises veidi, kuid praegu loen juba huviga. Vihurimäe omakorda on minu jaoks täielik piin. Mulle ei meeldi raamatukangelased kes on silmnähtavalt lollid ja kirjanikud kes peavad kõik oma teosed paigutama üliüngesse loodusliku tausta. Sümbolism jne. jah, aga no mulle ei meeldi lihtsalt.

Mittekohustuslikust kirjandusest lugesin just uut eesti keelset Prätsut, Austen'i Northanger Abbey't ja maisupalana Return of the King'i.

kas me sellist kevadet tahtsime?

Teist päeva sajab. Lund. Paksult. Vaatan aknast õue ja ohkan ahastavalt. Läbi nende hangede mina küll täna koju ei jõua. Põhjus väga lihtne - ma keeldun kangekaelselt uskumast talve ja ei kanna talvesaapaid. Kevad on ju. Hommikul juba said mu pahkluud külma kompressi, sest maja ees olid hanged poolde säärde, ükski lumesahk polnud loomulikult nii kaugele jõudnud, et teed lahti lükata.
Ainuke hea asi on see, et targa otsusena sai linnas käidud eile. Täna istuksin ma autorooli ainult tõsise paanikaolukorra puhul. Igatahes lähen varsti autot suurema roosterünnaku ennetamiseks hangest välja kaevama ja loodan parimat. Ilmateade lubab reedeks juba kuni + 10, niii et elagu uputused!

Lihavõtted

Võttis küll. Hiireviu, sigade söögiplatsil. Mina pole lihast loobunudki.

Aga reedene päev iseenesest oli väga mõnus. Kõigepealt oli mu isal sünnipäev. Ja siis käisime Lotaga jalutamas ja koera jooksutamas Mõisas. Kuigi kraadide poolest jahedavõitu, oli ilm ikkagi nii ilus. Päike paistis, tuult polnud, Võrtsjärv oli jääst vaba ja peegelsile. Ideaalne kevad. Tegime jääskulptuuridest pilte, kuna kivid ja puude oksad olid ilmselt lainetuse alla jäänud ja siis jäätunud. Ata solberdas järves ringi, teda külm ei häirinud, selle tulemusena sadas ka Lota jalgapidi sisse, kuna Ata lihtsalt tõmbas ta sinna. Aga see päev ja jalutuskäik oli tõesti täisulik kevad. Järgmisel päeval järgnes sellele lumesadu ja kõik ülejäänud talve omadused. Juuubeeeeee!

Kevad

Koos kevade tulekuga saabus talv. Kui hommikul paistis päike oli enam-vähem talutav ilm, siis õhtuks oli läinud nii külmaks, et isegi mu varbad hakkasid väljas külmetama. Väljas aga olin ma sellepärast, et käisin Pillega kohvikus lobisemas. Käisime ühte uut Tartu oleskluskohta, nimega Noir, kontrollimas. Mõnus koht, vanematele inimestele sobiv just vestluseks ja kohvioomiseks. Kiirelt sööma pole sinna mõtet minna, kuna menüü pole nii mitmekesine. Kuid juttu ajada on seal ülimõnus, sest muusika on just parajalt nii vali, et summutada sinu vestlust naaberlaua eest, kuid mitte su enda kaaslase häält. Pillega rääkimise tulemusena jõudsime me järeldusele, et õelusest lähtudes saaks mu isikut viimase aja juhtumuste järgi kirjeldada kui salakavalast taskuvargast liiklushuligaani ja autoriõiguste rikkujat. Viimane johtub meie vestlusest teemal "Karistusseadustiku parimad palad", mis omakorda sai alguse tema tuttava siiami kassidest. Mitte kuskil pole öeldud, et omavaheliste vestluste loogika ka väljaspool olijatele arusaadav peaks olema.

Ja veel HEAD KEVADET!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

elu on ...

Esmaspäevase saaga tulemus - täna võttis kojusõit kokku (koos linnast läbisõidu ja bensiinijaama külastusega) umbes poolt tundi rohkem kui tavaliselt. Õudne, ma tundsin ennast asulate vahel nagu tigu, maantee 95 vastu pole mul midagi. Aga see, et mul 50 märgi juures ka 50 on nõudis meelespidamist.

Ja kõigele lisaks hakkan ma uuesti haigeks jääma. Esmaspäeval juba oli palavik, selle võtsin rohtudega alla, et teisipäeval tööle minna. Nüüd tundub, et palavik on tagasi. Aga eile päev Toila Spa termides oli väga mõnus, värviteraapia kursus käis kah. Ja saate te aru, et se oli mu ametlik tööpäev!

Liiklushuligaan.

Nüüd siis ka mina. Esmaspäeva õhtul kell 22.10 sain ma Tartu -Jõgeva - Aravete maantee 44 kilomeetril kiiruseületamise eest 300 eeku trahvi. Olukord ise oli nii loll, et ma ei tea keda kiruda. Pigem ennast kui politseid, sest nemad tegid oma tööd, kuigi väga kavalal ajal ja kohas. Lähemalt ka - sõitsin ülikorralikult 95-ga terve tee, pidades loomulikult kinni peaaegu kõikidest olemasolevatest kiirusepiirangutest (unustasin ära Pikkjärve kurvi 200 meetrit 70-t, kuna mõtisklesin kuupaistest). Jõgevale jõudes lükkasin käigu natuke enne 70 märki välja, et las veereb hoog maha, kuna linnapiir on tegelikust linnast umbs kilomeetri eemal. Mõtlesin veel, et nii öösel patrulle kah pole. Hea, et nägin tee ääres seismas seda autot, kelle nad enne olid kinni pidanud ja pidurdasin, muidu oleks kiirus suuremgi olnud. Kuid see ei päästnud, kollase vestiga politseionu pidas mu kinni, kiiruseks mõõdeti 69 50-ne alas. Viga on kolm, protokolli läks "ületas kiirust vähemalt 16 km/h". Kiirmenetluse korras 300 eeku on isegi hästi saadud, Alar oli samal päeval Tallinnas saanud 7 kilomeetri eest 600 eeku. Lihtsalt ma pean nüüd hakkama nii korralikuks autojuhiks, kes täpselt märkide juures ka seda kiirust omab. Kohutav!

2 tsitaati nädalavahetusest

1. Suicide is my Sydney - Nick Hornby raamatust (Piret võib lisada pealkirja)

2. Õppeosakond on kuritegelik organistatsioon - ühelt mu ülikarismaatiliselt õppejõult.

Mitut Sugu Kära

Ekstra emmele.

Keegi ei tea mitut sugu see Kära siis on. Aga alati võib oletada ja pakkuda.

seda, teist ja kolmandat

Seda - vahepeal on meie tantsurühma maine porri tallatud, sest mingi poolseniilse vanamehe arvates oleme me kõik vargad, kes ainult ootasid, et tema oma rahakotiga meie nägemisulatusse jõuaks. Ootame politseist kutset ja oleme pahased.

Teist - naistepäeva veetsime Tinuga esmalt šopates ja siis ennast kultuurselt purju juues (vein ja valgehallitusjuust) ning Midsomerist laipu kokku lugedes.
Kolmandast - mu lapsed on järjekordselt suutnud politseiga pahandustesse sattuda ja seekord ka mu viieline tüdruk. Jippiiiiii.

Ah jaa - KEVAD TULI!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Eufooria.

Eile õhtul tuli siis kirjanduse eksami tulemus. Eellugu esmalt - ma teadsin eksami neljast küsimusest igast natuke. Kui ma landscape garden'st ja appraisal of nature'st teadsin vee pikka juttu kirjutada, siis Bunyanist teadsin ma täpselt kahte lauset (siin liidetuna) - He wrote a maginficent book "The Pilgrim's Progress" which is an allegorical story of man's life. Luuletustest sogasin ka enda arvates kokku, Quarles'i Canticle ja tema ülistuslaul Jumalale oli veel lihtne, kui Golden Mean oli puhtalt äraarvamismäng. Mida rohkema aega eksamit mööda läks, seda enam ma tundisn, et panin täiega mööda ja ma kukun läbi, või saan E. Ja eile õhtul, trenni vahele, vaatasin veel ÕIS-i, tunne oli selline. Mul jäi sõna otseses mõttes suu lahti, kui tulemust nägin. Ma sain A! Kolm korda pidin enne kontrollima kui uskuma hakkasin. Aga tõsi ta on.

3. märts, põhjanabale jõudis talv.

Vaatan aknast välja ja vastu vaatab Talv. Mul on tunne nagu Tiffanil, et kevadet ei tulegi ja Talvetaat on segi läinud. Muidugi aitab see, kui lihtsalt suunduda Tartusse, sest seal ei ole lund ja talve. Siin, Põhjanabal, aga on paks lumi maas, lumesahad käisid teesid puhtaks lükkamas ja isegi puud on lume alla mattunud. Õudne kant.

TÄNA ALGAS KEVAD!

Nii tore oleks öelda, et läksin talvel magama ja ärkasin kevadel. Kahjuks pean ma ütlema, et olin talvel üleval ja läksin kevadel magama. Tegelesin õppimisega, täna oli eksam. Ma juba suisa oskasin mõnda asja, ei tea kas mu teadmised ka õppejõule sobivad. Loodan, et sobivad. Veel korra teha ei tahaks, kuigi siis ilmselt oskaksin ka juba kõike.

Aga kevadest. Minu jaoks algab 1. märtsil kevad, ilmast hoolimata. Saigi siis perekond ema ja vanaema esinduses pärast eksamit kokku korjatud linna pealt ning maale mindud. Vaatasime lumikellukesi, mis on juba õitsema puhkemas; jalutasime tuule tõukel järve äärde ja rõõmustasime tõusnud veetaseme ja keskelt lainetava järve üle; silitasime pajutibusid ja sõime värsket rohelist sibulat otse peenralt. Kevad on tervitatud ja edasi saab ainult paremaks minna.

I make no sense, not even to myself

Eile õhtul pärast Prätsu lugemist jõudsin ma järeldusele, et hoolimata eneseanalüüsist ja oma "järeljärelmõtetest" ei saa ma endast ikka veel aru.

Veebruar hakkab lõppema.

Juba mitmendat päeva on kevad, uskumatu. Laupäeval lajatas kevad esimest korda täie rauaga, sellest ajast on ka õhk kevadine ja mõnus. Ilmamuutus lahendas ka küsimuse kas nädalavahetuse torm oli talve viimane või kevade esimene. Minu jaoks oli see kevade esimene. Laupäeval, kui paistis päike ja taevas kihutasid pilved, käisin ka Mõisas. Suhtlesin natuke järvega, rõõmustasin tõusnud veetaseme üle - olukord on juba peaaegu normaalne. Juba tuntud mudaste teelõikude peal sai harrastatud ka liikumisviisi "hüppa mättalt mättale ja püüa mitte tasakaalu kaotada". Pilte tegin ka, varsti õitsema hakkavatest lumikellukestest ja kasvavast rabarberist ja sibulast. Naabreid nägin ka, mina olin parajasti jasmiiinipõõsa taga (teel puid kallistama), kui nende meespool õuele ilmus. Eks me siis silmanurgast üritasime üksteist piiluda. Nad pole meid ju niimoodi näinud ja ei oska ette kujutada, mis me oleme ja kust me tuleme.
Ja reedel saabki veebruar läbi, niigi on teda üks päev rohkem. Alates reede keskööst algab siis minul kevad.

Head kevadet!

õhus tormilinnuna hõljuda

Just seda ma tahaksin praegu teha. Väljas on nii lahedalt suur tuul, et ma tahaks kusagil kõrgel seista ja lasta tuulel ennast kaasa kanda. Unustada kõik ja lihtsalt lennelda.

nimekirjad on head.

Eriti head on nad siis, kui sul on meeles neid ka vaadata. Varsti on mul nimekiri , et vaadata nimekirju, kus on kirjas tegemata asjad. Ja tegemata asjade nimekirju on ka mitu - töö, ülikool jn. Ja siis on veel olemas kusagil Nähtamatu Nimekiri, kus on need asjad, mis ma olen unustanud kirja panna. Tavapäraselt on pooled asjad tegemata, sest mul ei ole meeles, et olen pidanud neid tegema. Täiesti ilmselgelt on mul kallal Vanadus ja Mäluaugud.
Joogem nende terviseks.

Ja veel: PALJU ÕNNE; KERTU!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

... ja valgeks läks maa ...

Hommikust alates sajab lund. Valget maad vaadata on ilus. Lumehelbed on ilusad. Aga talv ei ole ilus, enam mitte. Hommikul ärgates kuulsin kuidas tihane akna taga "sitsikleit, sitsikleit" laulis. Selle peale lumesadu näha on piin. Loodetavasti ei kesta talv enam kaua.

Vahepeal oli kirjutamises 20-minutine paus, selle ajaga on lumesadu läinud veel hullemaks. Akna taga hõljub suuri valgeid räitsakaid. Räitsakate vahel lendab rohevinte, kes kulgevad marsruudil kooli ees kasvav puu - neljanda klassi lindude toidumaja. Nii lahe on vaadata kuidas puu võra on täis mõnusaid pontsakaid vinte. Neid on seal ikka palju-palju (ma olen kergelt troll, nii et numbritega on raskusi/rasedusi).
Siia võiks veel tsiteerida Indrek Harglat: "Kui hommikul sajab kergelt lund, siis pealelõunal tuiskab kinni, et õhtul padulund otsa sadada"(French ja Koulo Tarbatus, 2007). Ja üleüldse, inimesed, kes sellise kliimaga maal usuvad ennast parasvöötmes elavat, kannatavad raskekujulise orientatsioonihäire all.

Tagasi (kuigi parema meelega läheks Sinna)

Täna on mul taas masendus. Eile sain teada, et üks inimene, keda ma siiani olen usaldanud, on tegelikult noaselgalööjast mõrd. Nii et masendus on omal kohal. Isegi tööd oli täna sellepärast veidi keeruline teha, sest mu mõtted uitasid pidevalt muudel teemadel. Kuna kolleegid polnud mind juba nädal aega näinud, siis koolis keegi vist aru ei saanud. Õnneks. Ega ma pole neile seletamisest väga huvitatud ka. Vähemalt on ilm ilus, päike teeb asjad rõõmsamaks. Loodetavasti toob see mulle ka tagasi tuju oma ülikooli esseedsid edasi kirjutada. Praegu on mul ausalt öeldes täiesti ükskõik, mis neist saab. Olen aga rõõmuga väiklaselt õel ning loodan, et see inimene suurejooneliselt oma plaanides ebaõnnestub. Oma vaimse tervise huvides oleks muidugi parem saada sellest üle ning eluga edasi minna, kuid ma ei suuda. Veel mitte. Kuna varsti on kirjanduse eksam, siis ilmselt varsti keskendun teistele asjadele ning suudan tema reetrlikusest üle saada. Aga unustada ei suuda ma seda ilmselt kunagi.
Parem lõpetan selle teemaga, niigi tahaks juba nutma hakata. Ehk tsiteerides ühte (mõnele) tuntud seriaali "It will not do any good to dwell in it". Lähen koju, vaatan lohutuseks ja meelelahutuseks paar fimi, loen natuke ja kui suudan, siis hakkan Hamleti esseed kirjutama.
Lugemiseks alustasin eile Vihurimäega, kuid õhtuseks lugemiseks on see raamat liiga sünge. Täna ilmselt jätkan hoopis Austen'ga.

Filoloog on diagnoos.

Ehk siis Hargla French ja Koulu. Sealne filoloogi kirjeldus on päris hirmutav ja üsna vale. Vähemalt nende filoloogide suhtes, keda mina tean. Aga naerma ajas ikkagi, eriti sellepärast, et ma ise juba kergelt filoloog olen. Hargla meeldib mulle aina rohkem ja rohkem. Temast võiks saada Eesti Pratchett, sest nende teosed on kohati väga sarnased. Mõlemad kasutavad oma kultuurist tuntud asju, kohati väga teises kontekstis, kuid nii et asjad on äratuntavad ning toovad näole (vähemalt) naeratuse.
Raamatutega jätkates - sain täna Piretilt Nick Hornby lühijutukogumiku, seal sees on ka Colin Firth'i (jah, sellesama) jutt The Department of Nothing. Suurepärane lugemine. Poleks arvanudki, et see mees nii mitmekülgne on. Kuid tal on ju õigus - we all live in the Department of Nothing. Võib ka öelda, et võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju (mõnus lauakas).

Loodusuudised: kuna on torm, siis sigu pole.

To be a victim of life's earthly woes or to not to be a coward ...

Ehk siis - HAMLET! Ja nii juba teist päeva. See Hamleti erikursus on vai-mus-tav. Ma poleks iseseisvalt sealt kunagi osanud sellised asju leida. Kuigi, millegi pärast tunduvad mulle kõik hilises keskeas mehed igalt poolt liiga palju seksuaalseid alatoone leidma. Õppejõud, ma mõtlen. Võib-olla on see ealine iseärasus. Paraku kipuvad asja veidi naljakamaks muutma Blackadderi Shakespeare sketšid (sellest ka pealkiri), mis tähendab seda, et üsna ootamatute kohtade peal tabab mind loengu ajal tahtmine naerda. Ja öelda Shakespeare'i asemel Shaky. Siiani on seda vist õnnestunud varjata. Ja Ken Branagh'i "uncut version of Hamlet" ootab mind järgmise paari nädala jooksul, et temast siis essee kirjutada. Mis tuletab meelde Pireti sõnu, et ülikoolis käimine tähendab lõputut esseede kirjutamist. Alustada on raske, kuid kui asja kätte võtad, siis on kõik teostatav ning isegi nauditav.

Ostsin eile ka Austen'i - Northanger Abbey, nauditav raamat. Emma lõpetasin eile. Täna sain Tinu käest lisaks ka French'i ja Koulu teise osa, mis tähendab et lugemises olevate raamatute hulk tõusis taas neljani.

Long live literature!

Loodusuudised - täna öösel kella ühe ajal metsakaamerat avades leidsin söödaplatsilt 24 (!!!!!) notsut. Neid on lahe vaadata. Ja kuulata.

põhjust pidutseda

Käisime Tinuga Catenale päialt hoidmas. Aitas - nad võitsid oma kategooria! Vahuvein voolaku!

Ja eilsele lisaks - tuleb filmiõhtu, sain P&P! Mr. Darcy!

elu on hullumeelne

See on nii huvitav, kuidas siis kui ma olen eeldanud, et oh, nüüd tuleb rahulik nädalavahetus kodus, tuleb äkki kuhjaga asju, mida teha. Nii sain ma kõne Mammult (olles teel Tartusse), et nad laulavad siin homme. Tuljakut. Ja me läheme Tinuga fännama. Ehk siis pärastlõuna on sisutatud. Õhtul peaks kas esseed kirjutama või siis Janaga filmiõhtu korraldama. Tõenäolisem on viimane. Hamlet tuleb ka läbi lugeda. Või vähemalt poole peale lugeda. Raamatupoest ja filmipoest läbi astuda. Nii et pühapäeval äkki siiski on aega laiselda. Aga tegelikult mulle see hullumeelne elu meeldib. Väga. Lihtsalt aeg-ajalt hädaldada on mõnus. Saab ennast välja elada.

Linnu-uudiseid: ka minu söögimajja Laiusel ilmusid siisikesed. Parvena. Muud linnud niikuinii.

töönädala kokkuvõte

Saab läbi, kohe, nii umbes poole tunni pärast. Kokkuvõttena tööst võib öelda, et sai teda ikka tehtud. Lapsi õpetatud, töid parandatud, laste iseseisva mõtlemise puudumise peale vihastatud. Suured inimesed, kuid väljaspool oma pisikest teismelise maailma ei suuda nad mitte millestki huvituda. Mina nende vanuses küll nii nõme polnud. Loodetavasti.
Seltskondlik elu oli ka olemas. Eile õhtul võtsime Maridega uut aastat vastu. Tulemus - koju jõudsin pool üks öösel ja magama alles kell kaks. Kergelt veini- ja jäägermeistrine olin ka, isegi hommikul oli veitsa veinine veel olla. Kahjuks pole maridega kõik nii hästi kui võiks olla. Inimesed on liiga õelaks muutunud. Nüüd on hädaks need lapsed, kes koos meiega tantsimas käivad. Ma saan aru, et kui nad ei oska ja ainult kaasa jooksevad, siis see häirib, kuid ühel neist on olemas kõik eeldused heaks tantsijaks saada. Eile elasid siis inimesed ennast välja, U eriti. Lõpptulemusena jõudsime järeldusele, et meelitame E tantsima, teised lapsed saadame minema. Võistutantsimisele ei ole ta valmis meiega tulema, aga maakonna tantsupeole küll. See, et trennis iga asja kallal virisetakse, on mulle juba ammu närvidele käinud. Lootkem, et nüüd asjad paranevad.
Mida veel? Tõmbasin ümber ja printisin välja Hamleti ja Pride and Prejudice'i. Mõlemat lugesin ka natuke, lisaks veel Sargasso merd ja Emmat. Sain arvutisse programmi, millega saab ka youtube'st asju ümber tõmmata, muuhulgas. Tegin Colin Firth'i kohta taustauuringut, avastasin asju, mida varem ei teadnudki, algseks põhjuseks Blackadderi lühifilm. Ja lisaks regasin ja uurisin ühe kursuse materjale, mis on mingis imelikus veebikeskkonnas üleval.
Ehk siis - üsna tegus nädal oli, kuigi osa asju jäi ikkagi veel nädalalõppu. Näiteks need kaks esseed.

Tihane laulab, süda muretseb.

Täiesti mõistusevastane, kuid väljas on KEVAD. Mul laulavad täna tihased kevadet eriti valjusti ning akna taga on märtsihommikute lõhn. Inimesi ei tohi niimoodi kiusata. Ma ju harjun ära, et kohe on kevad ja siis tuleb märtsis talv. See oleks niiiiiiii ebaaus. Täna hommikul üritasin meelde tuletada, millal ma viimati salli kandsin. Pikkade mõtiskluste ja aju suurpuhastuse järel jõudsin järeldusele, et 1. jaanuaril, siis kui me vaatasime kuidas Telc poris liugu laskis.

Vahepeal sain veel Pireti blogist teada, kuidas planeetide järjekorda ja stalaktiitide-stalakmiitide vahet teha. Esimene on (uue seisu ja ühe tema sõbra andmete järgi) - Many Verbally Evil Midgets Jinx Scorpions Until Noon ja teine on, et salakmiit sisaldab tähte M ning kasvab Maast, stalaktiit aga tähte T ja tuleb (mõningate mööndustega) Taevast. Kokkuvõte - inimene õpib kogu elu.

Aa, see süda mureteseb osa ka. Süda muretseb pidevalt, asju mille pärast pabistada on piisavalt. Esseed, Elu, vihmametsade häving, osooniaugud, Arktika vähenev jäämass (I love Eesti Loodus), tantsud (mis ei lähe nii hästi kui me tahaksime), parandamata kirjad, liiga kauaks unustatud tuttavad jne.

Jämejala vanasõnad

Tulid mulle ükspäev sünnipäevanaljad meelde, siis kui lisandus uus vanarahvatarkus. Kes teab saab aru (kuid enamus ei tea, nii et te ei saagi aru saada) - Kui kuu paistab siis püramiid ulub.

Magada, jah magada, võib-olla undki näha ....

Täna on mind tabanud tõeline unekas. Mis on kummaline, sest ma läksin ju juba kell pool kaks magama! See on tavapärase ajaga ikkagi terve tunni võrra eespool. Äkki ma sain lihtsalt liiga kaua magada ja sellepärast olen unine?
Igatahes olin ma eile tublim kui muidu. Surfasin netis ja otsisin kevadsemestri kirjandusanalüüsi kursuse raamatuid ja nende taustainfot, tõmbasin ümber paar raamatut ning käisin raamatukogus ka. Raamatud olid (enamuses) seotud kirjandusanalüüsiga. Sain netis inglise keelse Heart Of Darkness'i ja eesti keeles (oli vist) Avar Sgargasso meri. Viimast hakkasin lugema ka, saan täitsa aru, mis see analüüsimiseks valitud on. Raamat nimelt langeb kategooriasse: kõik mis on suhteliselt segaselt kirjutatud on hea. Kuigi ilmselt selge peaga lugedes, poleks asi nii hull. Pimedusse sukeldun ilmselt mõni teine kord. Aga kõige rohkem kulus aega Hamleti ümbertõmbamisele. Järgmisel nädalal on kolmepäevane Shakespeare'i kursus, kus põhirõhk on just Hamletil. Tekst kolmes tulbas tähendas 80 lehekülge, kuigi ilmselt peab endale ka õige raamatu muretsema.
Ja maiuspalaks sain samalt lehelt (internetti peab armastama) Uhkuse ja eelarvamuse. Seda on 180 lehekülge, nii et printeri saab raske elu olema.
Tantsimas käisin ka, järgmisel nädalal ei saa minna, siis tuleb sellel nädalal eriti tubli olla. Õpime Kodu-tantsu, mis on ilus, aga raske. Vähemalt jõuame me juba suuremate koperdamisteta lõppu. Enne tantsimist sain teada ühe essee hinde (A, loomulikult), tänud Piretile vigade paranduse eest.

Nagu te loodetavasti aru saite, oli vahepeal nädalavahetus. Kaks vaba päeva! Mille jooksul kirjutada lõpuni see research paper, mis on aja lõpetada; või alustada uue esseega, mille tähtaeg on kahe nädala pärast. Kuid millega tegelesin mina - lugesin raamatut, vaatasin filme ning käisin vanaema sünnipäeval. Viimane oli lõbus üritus, suguvõsa tuli kokku, söödi-joodi, aeti juttu. Need, kes on mu suguvõsaga lähemalt kokku puutunud, teavad juba mida oodata.
Raamat aga oli Pratchett'i Ajavaras, mida ma olen originaalis küll ammu lugenud, kuid eesti keeles üle lugeda on alati huvitav. Saab vaadat, kuidas tõlgitud on ja mis meetoditega on tõlkija keerulisetest kohtades üle saanud või mööda hiilinud.
Ja kõike seda saatis kuklasse peksev süütunne, et ma millegi targemaga ei tegelenud. Siiski, suutsin kevadesemestri ainete kohta lähemalt uurida, sain teada kahe aine kohustusliku kirjanduse ja uurisin seda, kus ja kas neid raamatuid saada on. Avastasin, et ilukirjanduse saab raamatupoodidest isegi kätte (Tallinnas elavate tuttavate abiga), kuid teooria osaga läheb raskeks. Sest neid raamtuid on Ülikooli raamatukogus üks kõikidest, ning tudengeid, kes ainet võtavad on üle saja.

Unustasin unenäod

Täna varahommikul nägin järgmist unenägu - me olime folgil, kuid see toimus kusagil Elva lähedal kuusemetsas mingis vanas pioneerilaagris. Majutati meid lasteaeda, nendel olid kapid geisha šokolaade täis. Ja esimesele päevale tavapäraselt toimus lihtsalt ringiliikumine ja tuttavate otsimine. Ning mingil hetkel nägin ma Janat, kes oli endale armukese muretsenud, et torutöid teha. JA ühe nurga taga oli Kertu, kellele ma rõõmsalt hõikasin "sa oled Saksamaalt tagasi!". Järgmisel hetkel oli seal ka Urmas, kes Kertut suudles, mille peale tuli meilt (ka seltskond oli äkki suurenenud) röögatus "Te olete lõpuks koos! Me pidime kümme aastat ootama!". Ülejäänud kahjuks ei mäleta, kuid püshhoanalüütikud - eks mõelge nüüd, kuidas mu aju töötab.

Ja ongi jaanuar läbi

Nagu ütleb üks tuntud Eesti raadiojaam - jaanuari lõpuni on jäänud 10 tundi. Vähemalt on täna natukenegi talvine tunne - veidi on maas lund ja päike paistab. Igatahes - varsti tuleb kevad! Ja vastlapäeval lähme mudarallit tegema.

Vahepeal veel veidike esseede kirjutamist ja siis kunagi, väga kauge aja pärast, saan ma võib-olla iseendaks tagasi.

liiga palju Jane'i ja liiga vähe minu-aega.

Ma olen ametlikult peast veidi segane. Esiteks on mul tekkinud huvi Jane Austen'i vastu. Äärmiselt omapärane kirjanik. Kirjutab selliseid lihtsalt loetavaid romaane, armastusest, kuid taustal ujuvad sügavamad probleemid. Ja kirjutab hästi. Mõistus ja tunded on veidi nõrgem, kuid Uhkus ja eelarvamus, Persuation (eesti keeles vististi Veenmine) ning Emma on väga head. Rahuldab hästi nii lugemis- kui romantikavajadust, kuna millegi väga filosoofilise lugemiseks niikuinii ega ei jätkuks. Lisaks ei suudaks mu aju millelegi väga keerulisele kaasa mõelda.
Aga liiga vähe minu-aega on sellest, et tegelikult pole mul ka nende raamatute lugemiseks aega. Need tunnid, mis ma loen on näpistatud millgi muu arvelt, kas siis töö või õppimise. Ja pärast tunnen süümekaid, et viimase kahega ei tegelenud. Aga ilma minu-ajata ma ka ei saa, siis läheksin lõplikult hulluks. Niigi olen loobunud ringi uitamisest, mida vahepeal uuesti harrastama hakkasin.

ja veel - PALJU ÕNNE, EMME!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

I'm so England

Tuli see vana pealtkuuldud folgivestlus taas meelde. Põhjus - sain täna teada, et meie kaks siiani teadmata kevadsemestri ainet on "Iiri ja Walesi ajalugu, kultuur ja luule" ning "Briti romaan kinolinal". Mõlemad taotavad palju lõbu ja teadmisi. Kuigi kindlasti ka tööd ja vaeva, kuid mõelge - me vaatame mõnda filmi ja siis toimub analüüs. Kas elus võib rohkem lõbu olla? JA Briti ajalugu ning kirjandus 3 on juba õppejõu poolest väga mõnusad. Seega tööd ja vaeva on, kuid kui ennast kokku võtta, siis peaks kõigega hakkama saama.

ühel ilusal talvepäeval ...

istusin töö juures ja vaatasin aknast välja. Päike paistis ning muru oli kohatiste lumelaikude alla mattunud. Ja siis tabas mind arusaamine, et tegelikult tahan ma kevadet. Või mis veelgi parem, juunikuiseid varahommikuid. Need hommikud, kus linnud laulavad, õhk on värske ning päikesetõusu ajal õues jalutades näed palju huvitavat. Ilmselt on oma selles ka filmil "Uhkus ja eelarvamus" (2005, Keiraga), kus on selliseid mõnusaid kohti liiiiiiga palju. Arusaadavatel põhjustel on mul ka "Uhkuse" kontsentratsioon ajus liiga suur. Seda enam, et tänu Merlele (ja olen talle igavesti tänulik) sain ma ka sama teema BBC seriaali, kus Mr. Darcy on Colin Firth. Need kaks (film ja seriaal kokku) on tekitanud tõsise tahtmise ajas tagasi minna ning 19. sajandisse elama kolida. Ainus lootus on mõni larp, kuigi Jane Austen'i teemaline larp Inglismaal jõudis juba mu unenägudesse....

Aga muust ka - eelmisel nädalal oli meil koolis terve punt poolakaid ja leedukaid, reede õhtul toimus nendega siis vennastumisõhtu. Vennastusime siis terve õhtu, lõbus oli. Mulle kingiti fotoraamat ka. Nädalavahetusel pidasime ema sünnat, kuigi mina oleksin pidanud õppima. Aga natukene peab ikka elust lõbu ka tundma.

kuidas küll Aeg lendab ....

Avastasin äsja, et viimasest postitusest on möödas neli kuud. Kohutav. Vahepeal on mõndagi juhtunud ja mina targemaks saanud. Kõigest möödunust pole mõtet täpselt rääkida, kuid mõnest asjast ju võiks. Nii õnnestus mul detsembris enne vaheaega jääda piisavalt haigeks, et sinise lehega praktisliselt nädala kodus viibida. Pärast vaheaega käisin nädala tööl ja siis olin nädala õppepuhkusel. Ning sellel nädalal tegelesin vahepeal Comeniuse poolakate lõbustamisega, mis tähendab, et ma pole praktiliselt viis nädalat tööl käinud ja ei oska enam tööd teha. Ilmad on ka nii imelikud, et pole ei talv, sügis ega kevad. Eilne tuisk andis juba lootust, kuid täna hommikuks on saabunud Sula ja lumi kaob silmnähtavalt. Hea, et sellel aastal lumelahingut pole, sest mul on tunne, et lund polegi oodata.
Ülikooli eksameid tegin ka, mis tähendas nädalat õppimist ja siiski kirjanduses ühe sellise küsimuse saamist, mis mulle mitte midagi ei öelnud. Eks näis, mis selle eksamiga saab. Kuid Kanada kultuuri sain A (ma tean, ma olengi tark).

Nüüd aga hakkan kohe ära kasutama seda, et meil on sellest nädalast koolis wifi ja sukeldun internetisügavustesse.