Paani labürinti vaatasin vabatahtlikult, kuigi juppide kaupa. Järjest vaadata on see film liiga kole ja isegi jupitades oli kohti, mida ma sundisin ennast ära vaatama, kuna ma ei tahtnud et film pooleli jääks. Nii ehedana mõjuvat julmust pole ma kusagil mujal näinud. Kuigi kole, oli film väga hästi ttehtud ning arusaadavlt ka väga mõjuv. Kui filmi hindamise aluseks võtta kaasahaaramisvõime siis saaks see film 10-palli skaalal 15.
Klass oli aga hoopis teine rida. Vaatasime eile, koos kooliga. Ette ja järgi käis arutelu psühholoogiga. Vabatahtlikutl poleks ma seda filmi kunagi vaadanud ja ei kavatse kunagi tulevikus ka vaadata. Minu instinkt seda filmi vältida oli absoluutselt õige. Kui poleks olnud kolleegi õlga (milles on nüüd ilmselt küünejäljed), siis oleks poole pealt minema kõndinud ilmselt.
Kaasahaaravuse koha pealt annaks 8 punkti, viha tekitamises aga saaks 12. Siiski arvan ma, et nii ebadekvaatselt õpetajad siiski ei reageeri ning tõenäoliselt pole ka nii hulli olukordi. Muidugi ei oska ma hinnata seda, mis toimub suurtes, eriti tartu ja Tallinna koolides. Minu kooliaeg oli vägivallavaba ning ka meie enda koolis sellist füüsilist kiusamist/piinamist pole. Ega ka õpetajad ei näe igale poole, kuid sellistest ajadest nii väikeses kogukonnas tuleks ikkagi teateid.
Lapsevanemate koha pealt oli siiski Ilmar Raagil õigus - olen isegi sellist vanemat nagu Joosepi isa näinud, kes ütleb et "minu laps peab vastu lööma" ja "ta peab endaga ise hakkama saama, mina sinna ei sekku". Lapsevanemaks olemiseks peaks läbima eksami ja järelkontrolle.
Klass oli aga hoopis teine rida. Vaatasime eile, koos kooliga. Ette ja järgi käis arutelu psühholoogiga. Vabatahtlikutl poleks ma seda filmi kunagi vaadanud ja ei kavatse kunagi tulevikus ka vaadata. Minu instinkt seda filmi vältida oli absoluutselt õige. Kui poleks olnud kolleegi õlga (milles on nüüd ilmselt küünejäljed), siis oleks poole pealt minema kõndinud ilmselt.
Kaasahaaravuse koha pealt annaks 8 punkti, viha tekitamises aga saaks 12. Siiski arvan ma, et nii ebadekvaatselt õpetajad siiski ei reageeri ning tõenäoliselt pole ka nii hulli olukordi. Muidugi ei oska ma hinnata seda, mis toimub suurtes, eriti tartu ja Tallinna koolides. Minu kooliaeg oli vägivallavaba ning ka meie enda koolis sellist füüsilist kiusamist/piinamist pole. Ega ka õpetajad ei näe igale poole, kuid sellistest ajadest nii väikeses kogukonnas tuleks ikkagi teateid.
Lapsevanemate koha pealt oli siiski Ilmar Raagil õigus - olen isegi sellist vanemat nagu Joosepi isa näinud, kes ütleb et "minu laps peab vastu lööma" ja "ta peab endaga ise hakkama saama, mina sinna ei sekku". Lapsevanemaks olemiseks peaks läbima eksami ja järelkontrolle.
2 kommentaari:
ise pole ma Klassi näinud ja tõesti ei taha ka, aga mu sõbranna 17 aastane õde ütles küll südamerahuga "Aga selline ju see koolielu ongi"...ta käib koolis kusjuures üsna väikses/vaikses maakohas. Tülgastav. Isegi filmi nägemata on tülgastav. See stoiline rahu nimelt, millega ta seda tõsiasja nentis. Mul meenub "Kärbeste jumal"...neil seal oli vabanduseks tsivilisatsioonist eemale jäämine, tundub, et ka tsivilisatsiooni keskel olles on noored jäänud nagu üksikule saarele, kus kehtib tugevama õigus.
ja kõige hullem ongi see, et ütlevad rahulikult ja kehitavad õlgu. Nagu peakski mõni laps iga päev koolis peksa saama, ilma et keegi tema eest välja astuks. Filmis oli selgelt näha, et oleks kasvõi üks klassikaaslane veel peale Kaspari julgenud kasvõi midagi vastu öelda, poleks ka lõpp selline olnud.
Eelkõige saavadki lapsed ise midagi sellisel jhul ära teha. Aga ei tunduvalt lihtsam on kaasa noogutada ja mõelda "hea et see pole mina".
Samas see goth-tüdruk ütles nii hästi lõpustseeni alguses, nähes Kasparit ja Joosepit püssiga sööklasse astumas "Kas ma lähen välja või sisse?", saades väga hästi aru, et oleks oma surmas ise süüdi (lohutus - talle öledi et sina mine välja)
Postita kommentaar