Algab päev, (algab päev), päiksetõusust sünnib see ......

It's finally over. Eksamid loomulikult. Ja töö ka, ees ootab kaks kuud puhkust. Tähistasin seda eile sellega, et käisin maal ja ujumas (vesi oli selleks liiga soe, et mitte minna). Eksamitest saab teada heal juhul paari päeva jooksul, halval juhul sügisel. Kui nii kaua praadima peab, siis läheb asi hulluks, sest ajaloos on küsimus ainult hindes mille saan, aga kirjanduses mõtleme me enamuses, et huvitav kui udu me ajasime ja kas see arvese ka läheb. Eks näis. Praegu käin iga poole tunni tagant ÕIS-s kontrollimas, ega midagi välja pandud ei ole.

Aga viimase kirjutise ja tänase vahepeal olen ma teinud natuke tööd ja lapsed tegid eksameid (läksid hästi loomulikult) ja põhiliselt õppinud. Enne jaanipäeva käisime veel kursusega Tallinnas õppimas ja tegelesime ainult ajalooga umbes 12 tundi järjest. See oli karm. Tavapäraselt vihmase jaanipäeva veetsin ma Lahemaal koos suguvõsaga, mis oli väga mõnus hoolimata sellest, et õuele moodustusid lombid ja kingi polnud mõtet kanda. Selle järgnes taas kord neli päeva õppimist ja eksamite tegemist.

Nüüd aga rooman tagasi voodise, panene DVD mängijasse mõne hea filmi ja mõnulen lihtsalt terve päeva niisama.

Tormituuled, tormituuled ...

Eile tabas meid siis meeletu torm. Selle tulemusena nägin ma oma kolleegi kontsadel elu jooksu tegemas, kuna vaja oli päästa tema auto langevate puude eest. Algas asi sellega, et me istusime õpetajate toas ja klatšisime mõnuga, kui äkki kuulsime raginat. Koolimaja pargis oli murdunud kolmandik vahtrat, mis langes tuvaliselt pargimurule. Ahhetasime ja ohhetasime, kutsusime teised ka vaatama, nad tulid, ahhetasime edasi ja rääksime möödunud aegade tormidest, kui kostus uus ragin. Maha langes teine kolmandik samast puust. Nüüd tormas kolleeg kontsade klõbinal vastutuult, et eemaldada oma auto pargipuude langemisulatusest. Kuna seekorde puu oli langenud teele, siis kutsusime kohale kohaliku heakorrafirma tegelased, kes saagidega tee vabastasid. See ärevus üle elatud, suundusime Jõgevale poodi, tuul üritas vahepel autot kraavi kanda, kuid ma ei lasknud ennat häirida. Tagasi tulles sattusime taas langenud puule, seekord lamas see üle meie põhikülavahetee, seega pidime pisikeste majadevaheliste teede kaudu ringi sõitma. Õnnelikult koju jõudnud, parkisin auto võimalikut vastu maja külge ja puude ulatusest välja ning taandusin tuppa. seal tekkis vahepeal tunne, et aknatagune kask (te teate küll) tungib kohe tuppa. Kontrollkõned maale ja koju teatasid, et puid seal langenud pole, kuid Tartu lähedal asuv raba on süttinud ja matab parajasti mu kodu suitsupilvesse.

Seltsielu

Ma olen lõpuks ometi jõudnud järeldusele, et tantsimise järgi jätmine on tegelikult olnud õnnistus. Viimaks ometi olen ma saanud oma elu tagasi. Ma saan teha seda, mida ma tahan, ilma et peaksin pidevalt arvestama proovide või esinemistega. Lõpuks saan ma vastata küsimusele "mis sa kolmapäeval teed, ma tulen Tartussse?" (Mammu) "ma siis tulen ka", selle asemel et peaksin ütlema "mul on trenn, ma ei saa". I am loving my life!

Ehk siis aruanne ka: ma olen mais käinud rohkem Tallinas sõpradel külas kui eelneva kahe aasta jooksul; ma olen veetnud mõnusa nädalavahetuse Tinuga Võõpsus (see kõrvetus hakkab minema päevituseks); ma olen saanud tegeleda jalgpallist tõsisemalt huvituda; kohtunud Mammuga Tartus ning saanud üle stressist, mis mind tegelikult juba veebruarist vaevas.