HÄID PÜHI KÕIGILE!

miks päkapikke ei tohiks laste juurde lasta

Nagu me jõulupeol järeldusele jõudisme on päkapikud perverdid, kes piiluvad väikelapsi (igal pool ja kogu aeg, see on ju veidi haige). Palju suurem kurikael on aga jõuluvana, kes kasutab oma tahtmise saavutamiseks väljapressimist füüsilise vägivallaga ähvardades (kui tahad kinki saada, siis pead salmi lugema ja kui ei loe, saad vitsa)

miks ei ole õpetajatel kunagi igav

Õpetajatel pole kunagi igav sellepärast, et neil on klassis lapsed, kes aravavad, et peavad tegema kõik, mis nende võimuses, et õptaja elu huvitavamaks muuta.

Paar näidet minu omade viimaste nädalate saavutustest - mitte õppimine (üsna tavapäraselt), omavahel naaklemine, kooli vara kahjustamine, puudumine minu jaoks vastuvõetamatute põhjustega ning varastamine. Esimesed lahendasime koolis ise, viimase andsime politseile edasi.

uudiseid lõunarindelt

uudis 1: ma käisin esimese advendi puhul L - kirikus kontserdil ja sain külma. Tulemus - köha, nohu ning sellega viimasel ajal kaasnev kõrvapõletik- Tulemus - olen rohte täistopitud ja antibiootikumid on konnasuurused ning tuleb ühes tükis alla neelata.
uudis 2: veetsin kolm nädalat järjest L-s, üritades kirjutada oma bakatööd. Tulemus - esimene osa juhendajale saadetud ning ise olin hullumas kuna ei näinud tööväliseid inimesi selle aja jooksul. Telefon ja arvuti pole ikka see.
uudis 3: täna sõitisn otsa Mannile. Autoga. Helkurit tal ei olnud, seega ei pidanud kasutama autojuhi esimest reeglit - jalakäija allaajamise puhul hüppa välja ja eemalda temalt helkur. Nüüd rahustavam osa - tegemist oli koolitusega ning Manni oli topis. Kahjuks ei lastud ise roolis istuda kuna koolitus oli lastele ning minu osa piirnes pidurile litsumisega hetkel kui ma topist teel tegelikult nägin (mitte see, et ma tean kus see on eelmisi katseid vaadates). Kiirus oli 70 km/h ning mats üsna tugev. Aga adrenaliin voolas. Lisaks tehti ka igasuguseid päriselus katseid kuidas helkur sind nähtavaks muudab. Moraal - pange endale külge vähemalt kaks soovitavalt aga 4-5 helkurit.

sunnismaisus

Istun L-s juba teist nädalavahetust, vabatahtlikult määratud pagenduses. Pagenduse eesmärk peaks olema oma bakatöö kirjutamine, kuid asi ei edene veel väga. Pidevalt leiab mingeid muid tegevusi - blogimine, kokkamine, unistamine, jalutaminel, asjasse mittepuutuvate raamatute lugemine jne. Praegu näiteks vaatan ma Kahe Kantsi kinovarianti TV1000st ja tunnen igatsust oma laiendatud variandi DVD-de järele (Haldir just suri, uups). Samal ajal üritan süveneda sellesse, kas Grendel oli paha või mitte - üks ütleb ühte, teine teist, saa tast siis aru.

kuidas töötavad alaealiste komisjonid

Läheb Alaealine Kaabakas juulikuus purjus peaga, suits hambus küla vahele töllama. Tulevad kurjad Politseionud ja teevad Alaealisele Kaabakale trahvi ja saadavad ta alaealiste komisjoni ette. Komisjon koguneb oktoobri lõpus, kus 1) sõimatakse kooli, miks on kaabakal kahed (see, et inimene ei tee tööd ei koolis ega kodus pole ju oluline); 2) määratakse karistuseks noomitus ja kirjand teemal "Julgen teha, julgen vastutada"; 3) karistuse täideviijaks määratakse kool (kellel pole Kaabaka antud süüteoga mitte mingit pistmist, koolivaheajal on laps siiski vanemate hoolitseda-kasvatada); 4) lapsevanemale öeldakse, et tema pole milleski süüdi (Komisjoni tädide peas kostub - "kool on liiga vähe kasvatustööd teinud"). Tulemus - Alaealine Kaabakas naerab kõigile näkku ja laiab küla vahel suits hambus ringi edasi. Ainuke, kes julges kaabakale ka midagi öelda oli Emajõe äärsest linnast pärit noorsoopolitseinik, teised ei taha ju oma kolleegi (kohalik sotstöötaja) paipoisile midagi halba teha.

Kas te nüüd saate aru, miks koolid alaealiste komisjone peavad naljanumbriks ja asjale pigem kahjuks kui kasuks tulevaks?

PS! tegemist ei ole minu "lapsega", tolle oleme suutnud inimeseks kasvatada.

katkendeid telekast

Panin oma Bruno käima ja esimene lause, mis ma sealt kuulsin oli - Which do you prefer - charity or atomic bomb? (Kumba te eelistate - heategevust või aatompommi?).

Kes arvab ära, mis saatega tegu oli, saab mu käest pai ja ühe šokolaadi.

Vaheaeg, vaheaeg!

Saabus kauaoodatud lastevaba nädal. Ja mida ma olen selle aja jooksul teinud - nädalavahetuse maganud ja koristanud ja paar raamatut läbi lugenud, eile käisin ainesektsiooni koosolekul ja täna tööl. Ülejäänud vaheaja pühendan sõpradele ja õpingutele ning hobidele. teate kui hea on hommikuti ärgata nii, et saaad rahulikult uimerdada ega pea kella peale tormama. Homme näen ilmselt ka üe sõbra uut meest, ootan huviga.

Kui kusagil on veel mõni vallaline intelligentne meesterahas, öelge talle, et võtku ühendust.

Must masendus

Täna pealelõunal saabus must masendus - tihased käisid ja kolkisid vastu akent nii kõvasti, et ma olin sunnitud neile süüa panema. Ja koos selle külma õhuga mis aknast sisenes, hiilis sisse ka Must Masendus. Kohe saabu aeg, mis on pime, porine ja märg ning kõigele lisaks selgus ka, et ma elan Kalmistu teel (meil pandi tänavatele nimed), ja mu bakatöö juhendajaks määrati vääääga nõme inimene. No ei ole ju põhjust rõõmust hõisata. Väike lohutus on tee ja küünlavalgusõhtud ning sõprade külaskäigud ning säiliv võimalus, et õige juhendaja (lapsepuhkusel) mu töö siiski läbi loeb.

My band of babbling baboons.

Siin nad on, õpetajate päeval.




Ja siin oleme mina ja Tibi. (PS! Seda pisikest ja rohelist ei tohi vaadata - you know why)

Inimesed on nõmedad!

Mitte kõik inimesed loomulikult, aga need, kes ei suuda ajaga kaasas käia ja siis seda ka valjuhäälselt kuulutavad. Mis mind täpselt ajendab seda ütlema, on isiklike vestluste teema, internet pole see koht (kuigi internet ise selle avalduse põhjustas). Kuid niipalju siiski - kui te ei tea, mis keskkonnaga on tegemist ning kes ja kuidas sinna ligi pääseb, siis ei tasu ka tekitada paanikat ning hakata kollektiivi vägivaldselt kaheks rebima. Ja eriti loll on väide, et inimesel ei saa olla rohkem kui neli sõpra, ülejäänud on juba "ainult tuttavad". No andke andeks, aga minul on küll rohkem kui neli neid inimesi, keda ma pean enamaks kui tuttavaks. Ausõna inimesed muretsege endale elud (või jääge ära pensionile, kui enam teiste inimestega koos hakkama ei saa) ning lõpetage ära nende kallal irisemine, kellel elud olemas on.

Urrr, aga ma olen tõsiselt vihane.

PS! Inimesed, kes ei suuda oma lapsi ise kasvatada ei tohiks neid saadagi (teine põhjus, miks ma vihane olen)

saabunud on sügis

Sügis saabus koos digitelevisiooniga, mul hakkab arenema sõltuvus. Enne seda kui päris-sügis tuli, käisime veel sõpradega naabritel lahe taga külas, nägime Suomenlinna kindlustusi ning ühistransporti, kõige kaunimat haldjat ka (tema pärast me üldse läksimegi). Jõudsime ka järeldusele, et see on somnikute esimene ühine välisreis ning aeg on luua Naissaarele autonoomne piirkond ning asuda seda lastega täitma.

Pilt on minu teada Sproti tehtud, ma loodan et ta väga ei pahanda. Mu enda pildid on lihtsalt väga mujal kui mu enda arvuti.

Ma pole viimasel ajal väga siia jõudnud, aga põhjus on see, et meil on nüüd ka ühisblogi, kuhu ma jõuan veidi tihedamini kui siia. Aga ma püüan ennast parandada.

Vanadus toob kaasa tervise halvenemise.

Käisin perearsti juures, nagu ikka iga kahe aasta tagant. Võtsin siis ennast kokku ja iitsatasin vaikselt ka, et ühest kõrvast ei kuule ja selg teeb ka trikke. Mis selgus – kõrvas oli jube mädane ja väljaravimata põletik (sest ma polnud seda tähele pannud lihtsalt), mille tulemusena sain 12 päeva antibiootikume süüa, poole sellest ajast veel kahte erinevat. Üks kahest põhjustas unehäireid, mis seisnesid selles, et ma olin öösiti poolunes ja sisuliselt ei maganud.
Seljaga saadeti röntgenisse. Eile käisin siis järelkontrollis. Tulemus – homme kõrvakliinikuuse erakorralisse vastuvõttu, sest ravi pole kõrvale aidanud ja viga on suurem kui algselt arvati. Seljaga on ka hullud lood, kuna toimunud on kahe diski vahelise kanali ahenemine, mis võib tulevikus osutuda probleemiks. Praegu kästi ujuda ja anti kaasa ports harjutusi seljale.
Varsti võin ma ilmselgelt hakata mingit pensioi taotlema, sest ega ma ju nooremaks lähe …

Diskopall ja mürgised taimed.

Käisin pealinnas. Lisaks sugulaste nägemisele (sünnipäevad ju) käisin ka botaanikaaias mürgiseid kodutaimi vaatamas ja jõudsin järeldusele, et toalilled tuleb välja visata ning koduõu ära asfalteerida, sest põhimõtteliselt on võimalik igast taimest mürgitus saada (ka kartulist ja pihlakast). Kaks kõige mürgisemat taime on meil aastaid kodus kasvanud ning kasvavad ka edasi, sest ma ei tegele lillede lutsutamisega vabal ajal ju (no ei jaluta aias ringi mõeldes "mul on igav, mida teha? Hmm, see on vist väga mürgine sõrmkübar, sööks teda natuke, vaatame mis saab"). Lisaks käisime ühel ööl ka diskopalli vaatamas - paljuräägitud Vabadussammast. Ausalt ütlen, siis mul on ükskõik (pigem negatiivse alatooniga) kuid selle raha eest oleks midagi paremat tahtnud. Kuigi on üks nurk Harju tänavalt vaadates kust see asi päris normaalne välja näeb. Kuid lähedalt ja valgustatuna on ta täielik diskopall.

PS! Lisaks saime me L-ga 20ndal ka rahvusromantiliselt vanaks. Hurraaa!

auväärses eas proua.

Ma olen nüüd siis neljakümnendates. Kas ma peaksin tundma ennast vanana või teisiti? Ma ei tunne ju! Mu aju arvab endiselt, et ma olen nii umbes 25 ja ega ma ei saa teda sundida teistmoodi mõtlema. Kuid ühiskonna arvates peaksin ma nüüd ilmselt muretsema endale üheksa last ja pühenduma kodukaunistamisele. Aga vaat ei keskendu!

järgmisel aastal saab vast ... PULMA!

Kõikidele ahhetajatele - mitte küll minu omasse (vähemalt mitte fveel). Aga folgi ajal toimusid minu tutvusringkonnas kahed kihlused. Ühed pulmad ilmselt järgmisel aastal ja teised siis veel aasta pärast esimesi. Nii lahe! (see taasakaalustab neid kahte lahutust, mis mu tutttavate seas kevadel võimust võtsid).
PALJU ÕNNE ASJAOSALISED!

kuidas vaesuvale linnale raha teenida.

Skeem on väga lihtne - käime ringi ja kirjutame välja parkimistrahve ka nende asjade eest mille eest iial pole trahve välja kirjutatud. Kui varem sai trahvi selle eest, et sa olid kas parkimisajast üle läinud või selle eest üldse maksmata jätnud, siis tänapäeval saab trahvi ka "parkimise eest kohas kus see pole lubatud" kuigi tegemist on ametliku parkimisalaga ja mul oli kõige eest makstud. Milles seisnes linnavalituse geniaalsus - kõik autod kelle oli kasvõi natuke ratastest kõnnitee peal said trahvi, kuna see "ei ole lubatud". No kuulge, esiteks pole seal kõnniteedki korralikku ja teiseks kui mina oleksin nelja rattaga teel siis ei mahuks enam teised autod mööda, sest vanad tartu hobuvankriteed ei ole mõeldud kaherealiseks liikluseks (see tänav tehti ruumipuudusel ühesuunaliseks aastaid tagasi). Ja kõik ülejäänud varemparkijad parkisid ka nii. On sead! Aga noh, ilmselt pääsesin isegi lihtsalt ja linnavalitsuse omad olid ka väga arusaajad, aga ju on linnal ikka raha väga vaja kui juba nii otsitud põhjustel hakatakse trahve tegema ja mööda nurgataguseid tänavaid neid kohti üles otsima kus teistmoodi parkida ei ole võimalik. Hea, et ma tartu linnale vähemalt makse ei maksa.

mida head ma olen vahepeal teinud

Kohtunud sõpradega, kirjutanud ära ülikooli selleks semestriks vajalikud esseed, olnud kaks nädalat maal ja rohinud ära peenrad ning liskas kaveanud/juurinud ja kakkunud korralikuks lillepeenrad, käinud hansapäevadel, kohtunud veel natuke sõpradega ja olnud neile kasulik. Kõik on olnud väga tore.

Mida teha kui väljas sajab vihma?

Õige vastus - minna maale peenraid rohima. Sain rohitud sibulapeenra ja poole tillipeenrast enne kui mu vanemad said ahju köetud ja tekkis koduigatsus. Kuid hoolimata vihmast oli seal ülimõnus ja ma olen nõus seal ka niisama vedelema. Kahjuks peab veel nädalakese tööl käima.

Nii näeb välja paduvihmas peenarde rohimine:

I wish I were a terrorist

Kuuldes täna inimeste lollusest ja väiklusest tekkis tunne, et varsti tuleb karjuv füüsiline vägivald. Lisaks hilisõhtune Achmed ja tekkiski tunne,et terrorism oleks kohati õige valik.

PS! Kõikidele kiibitsejatele -ma ei hakka nüüd netis pommiehitamisõpetusi otsima ja kodukeemiast pomme tegema, mida teile kirja teel saata. Veel ...

öösel ilvestega ...

Mina käisin lastega Elistveres looduslaagris. Sain kokku vanade tuttavate taimedega, õppisin uusi linde laulu järgi ära tundma, hiilisin ilveseid ja tegelesin aktiivse ilutsemisega (ega loodusteadused ka filoloogile liiga tee). Lapsed õppisid samal ajal juhendajate abiga loodust tundma. Sai ka siis sellel aastal esimest korda telgis ööbitud, õnneks olen selles suhtes kogenud ja varustasin ennastpiisavalt soojalt. Buss viis ja buss tõi, seljakotile käivad kõik asjad külge ka, nii et mis nii viga reisida. Ilm otustas muidugi selle ajal vihma näidata, aga õnneks jäi kõvem sadu laupäeva õhtuks, mil meie juba kodus olime (laager oli reedest laupäevani). Kõige parem osa oli see, et me saime looduspargis käia ka õhtul hilja, kui loomad käitusid juba hoopis teistmoodi. Ja nii ma avastasingi paar ilvest hoopis ennast jälitamas, kuigi tegelikult üritasin mina neid jahtida. Nii lahe oli! Käidud sai ka selle aja see üsna palju, aga väike trenn tuleb enne suve jalalihastele ainult kasuks.

PS! Koolis on veel käia ainult natuke!

There and back again (really fast, with the prettiest of elves)

Oeh, siin pole kõik nüüd minu enda kirjutised, kopeerina oma reisikaaslase omi meie ühisblogist.




Minu muljed. part 1.

Ilmselgelt olete te kõik aru saanud, et käisime Liisul külas. Algas kõik üsna hullumeelselt, kuna reede hommikul pidin veel andma tunde ja lisaks ka ekskurseerima poolakaid, kes meil külas olid. Igatahes sõitsime me lõbusalt Tallinna, edasi alagasid põnevused lennujaamas. Kuna mulle oli see esimene kord suure lennukiga lennata, siis oli kõik põnev. Lennujaama turvakontroll jms. oli üsna sarnane laeva peale minekuga, kuigi minu piiiisikest digifotokat peeti ilmselt plastiklõhkeaineks, sest see kästi kotist välja võtta ja hoiti teda natuke aega hellalt pihus. Edasi toimus lihtsalt aktiivne hängamine, kuni tuli aeg lennukile minna. Tallinnast minnes oli see üsna vaba, kotte keegi ei lugenud ja asi oli veidi vabam (Stanstedist mineku muljed tulevad hiljem, palju hiljem). Järgmine põnev koht oli see, kui lennuk hakkas õhku tõusma, see koht kus stardiraja alguses mootorid täisvõimsusele pannakase ja minema sööstetakse oli niiiiii lahe. Jõudsin järeldusele, et mulle meeldib lennata. Londonis ei huvitanud kedagi kust me tuleme ja miks me köhime (seagripi ja trotüülinaljad kestsid terve reisi). Õhtul hilja Victoria Stationis istuda ja vaadat mööduvaid masse (kelle hulgas polnud inglasi) oli veidi masendav, sest selleks ajaks olime me ka juba üsna väsinud. Ja jõudsime järeldusele, et selle maal pole pinke, prügikaste ega inglasi, hiljem lisndus loetellu inglise muru. Aga Pillet jälle näha oli väga tore, kuigi nende elurajoon on nn. dodgy end (eesukse juures on neil näiteks narkoärikad) Järgmised kaks päeva tegelesime Londonis turistiks olemisega - mul ju esimene kord seal viibida. Turistimuljed tulevad ka, aga seal oli meie mõistes varasuvi - õitsesid nii roosid, kastanid kui ka palju muid asju, kirssidel olid juba otsas kirsid ja puudel juba suuuuuured lehed.

T muljed, parts 2 and 3.

Esimest korda õnnestus mul jalutada ka üle Tower Bridge’i, et jõuda ümmarguse Londoni linnavalitsuse juurde. Külje pealt vaadates jätab see mulje, et oled natuke deliiriumis kui seda vaatad. Ma üldse ei saa aru, mis värk Londoni uuel arhitektuuril ümarvormidega on? Positiivne on aga see, et kui seal linnavalitsuse kõrval istuda, siis Toweri vaadet ei riku mingid kõrghooned. Üldse on London võrdlemisi madal linn.

Seal linnavalitsuse all istudes näis meile, et hoones sees tantsivad mõned aafriklased ümber lõkke. Kui me lõpuks murult tõusime ja mööda Thames äärt promeneerima asusime, avastasime, et tegemist on mingi trummiaktsiooniga, kus lõkkel polnud kohta ja aafriklasi oli ka kuidagi vähevõitu.

“It’s five hours, Bill, on wooden seats, and no toilets this side of the Thames.”
Shakespeare’s Globe, nojah, jällegi ümarvormid. Järgmiseks Eliisabeti (selle esimese) aegseks vaatamisväärsuseks osutus nurga tagant välja karanud koopia kuulsa piraadi Francis Drake’i laevast The Golden Hind, millega mina, ausalt öeldes, oleks põhjalikumalt tutvuda tahtnud. No kunagi hiljem.

Kuna Briti muuseumi oli vaja jõuda võimalikult kiiresti, siis otsustasime riskida Londoni segase bussiliiklusega, risk ei tasunud ennast kindlasti ära. Ütleme nii, et ärge kunagi eeldage, et Londonis on ühe nimega asjad lähestikku.

Ma saan aru, et tasuta muuseumid ei pea kaua lahti olema, aga pool kuus?! Laupäeval? Nojah, ega siis pikka pidu ei olnud. Kiire ülevaade laevamatusest ja kingipoest, mis on üldiselt alla käinud.

“See on küll õige tee … ma eeldan.”
Millegipärast arvasin ma, et kindasti oleks Londonis vaja külastada kõiki suuri raamatupoode. Või vähemalt kolme neist. Forbidden Planet, hiigelsuur fantaasiakirjanduse pood, oli end laiendanud, Tolkieni riiul aga kokku kuivanud. Selle eest nägin lahedat Catani versiooni ja Monty Pythoni kaardimängu. Foyles oli kolmekorruseline sissejuhatus kuuekorruselisele Waterstone’sile. Oh jah. Selline pood peaks kodule lähemal olema, siis on ahastust vähem. Mulle ikkagi ei meeldi raamatuid Amazonist osta.

“I like worms and woodlice” and “Pease do not feed the alligator”
Teel Foyles’i leidsime aga kogemata laheda pargi St Gillesi kiriku lähedal. Hoolitsetud, kuid kaootiline ja huumorit oli ka. Pinkide peal oli lahedaid silte ja keegi üritas meid uskuma panna, et tillukeses sogases tiigis elab suur koledate hammastega nämm-nämm animal. Pille läks pöördesse ja ega me olime ka suhteliselt vaimustuses.

Teel öises Londonis Trafalgar Square’ile leidsime vahepeal ka ühe anonüümseks jääda sooviva kangelase hobusel.

Buss kesklinnast Pille juurde sõitis päris kaua, lisaks tuli bussi vahetada. Kuna me olime Pillega tuvastanud hiina toidu vaimustuse, tellisimegi õhtusöögi kohalikust hiinakast ja kuna see oli tühi, otsustasime ka seal süüa. No enam-vähem oli.

Päev oli väistav ja jalad haiged.
[This concludes part 2]

Apparently, I am allergic to London
Oma suureks pahameeleks leidsin ma järgmisel hommikul ärgates, et minu kael ja peagi ka käed olid täis parmuhammustuse-laadseid muhke. Mul oli allergiline reaktsioon sellele majale, veele või Londonile. Erakordselt nõme. Punnid on siiani, aga nad ei sügele enam meeletult.
Hommikuks sõime pool-inglise hommikusööki. Puudu olid röstitud peekon, tomat ja seened. Nämmm.

Šoppamine. Sandaalid. Osta sandaalid Inglismaalt 175 krooni eest, mille eest siin maksaks 600 krooni. Mõtekas, folk ju tulemas.

Camden Town. Seda ei ole tegelikult võimalik sõnadesse panna, aga kui ma oleks gooti või pungi või rocki või jumal-teab-mille fänn, siis see oleks minu paradiis. Seal on kõike, ilmselt ongi seal lihtsalt kõike. Kõik, mis ei ole kõrgmood ja väikekodanlik, on seal ilmselt olemas.

Pärast uimastavat ringkäiku siirdusime tagasi kesklinna, kus sai tehtud väike turistikas jällegi - Trafalgar Square, Parlament, Westminster Abbey, muti onn (loe: Buckinghami palee).
Seejärel vedelesime Hyde Parkis. Ilm oli täpselt selle vahel, et tahaks jäätist või kohvi. Park oli kahtlemata ilus. Tükk aega otsisime inglise muru ja otsingud kandsid vilja, leidsime selle lõpuks. Pärast mitmetunnist jalutuskäiku looduses, loivasime kurnatult tagasi. Hävitasime ära ülejäänud pork pie, nautisime teed ja browniesid.

London oli põhimõtteliselt väga tore.

Kaunis kevadpäev

Eile oli mõnusalt soe ilm ja sai ette võetud väike väljasõit. Esmalt oli vaja käia Viljandis ja astusime ka suvilast läbi. Viljandis läks hästi, mission accomplished. Teel sinna vaatasime päikesepaisted, Jõesuu uut silda ja kõikjalt üleajavaid jõgesid ja järve, lisaks ka muid kohalikke hiigellompe, mis omandasid juba järve mõõtmeid. Muuseas nägime ka sookurgede paari. Suvilasse autoga ligi ei pääsenud, tee peale oli tekkinud järjekordne järv, millel ujus 12 luike (tegelikult olid nad naaberlombil, aga liialdama peab). Sai siis ette võetud jalgsimatk vabas looduses. Hea, et kaasreisijatel leidus kummikuid, mida endale jalga panna. Päikesepaiste taustaks oli lõokeste ja kiivitajate ennastunustav laul ning saabuvate haneliste tiivasahin. Ülimõnus!

Suvilas oli veelgi mõnusam ning kevadmärke rohkemgi - metsvindid, õitsevad lumikellukesed ja talveunest ärganud mesilased kes olid vallutanud majaotsa. Igatahes oli lõpuks nii soe, et sai kampsuni seljast võtta.
Laupäeva õhtul käisime kodu lähedal jalutamas, imetlesime meie "jõge", mis muidu on nire, aga nüüd ajas üle kallaste ja vahutas nagu Niagara.
Kokkuvõtvalt - kevad on käes.

Saabunud on kevad.

Lõpuks ometi on kevad kätte jõudnud, tõeliselt. Lumi sulab iga päevaga aina enam ja enam isegi siin, põhjapoolusel. Linnud laulavad ja nõuavad aina rohkem süüa, orav muutub vihaseks, kui kell seitse hommikul pole tema pähkleid aknalaual. Mulle meeldib isegi see plöga, mis praegu maad ja teesid katab. Kuigi paljast maad tahaks veelgi enam.
Aga täna tuli lähemale ka suvi- ostsin folgi passi, nr 2400 millegagi. Ja juba kuu aja pärast lendame me haldjaga loodetavasti Londonisse. Cannot wait!

patriootlikult Narvas.

Veetsin Vabariigi sünnipäeva Narvas, haldja kutsel. Algas kogu asi esmaspäeva õhtul, kui asusime bussiga Tartust teele. Sõit ise oli rahulik, kui välja arvata meeskorportasiooni osa, kes lihtsalt jõi terve tee. Narvas saime esmalt sotsiaalšoki sealse ühika väljanägemisest, edasi suundusime sellesse Narva baari, kuhu eestlasena sisendes on ka lootust omal jalal väljuda, ilma et see vajaks politsei ja kiirabi kaasaaitamist. Sealsed hinnad on tunduvalt odavamad kui Tartus ja me alustasime meeleolukalt õlle joomisega. Mingil hetkel ületas eestlaste arv baaris juba tunduvalt teiste rahvuste oma. Ööuni jäi lühikeseks, sest äratus oli 5.50, kuna kella 7.17ks pidime olema juba NArva muuseumi (linnuse) õuel pidulikul lipuheiskamistseremoonial. Nägime batuška Toomast, peaministrit ja teisi prominente, laulsime esimest korda hümni ja tundsime ennast väga patriootlikult (ja vilksatasime ka telepildis). Seejärel oli linnuses sees kohvi ja pirukahommik (meile siis hõõgveinihommik), millele järgnes hommikusöök eelmisest õhtust tuttavas baaris. Edasi oli jumalateenistus (mis mulle, tuntud paganale, täitsa meeldis, olin positiivselt üllatunud)ja teist korda hümni laulmine, millele järgnes turistipiltide tegemine ja paraad (kolmas hümni laulmine). Paraad tekitas turvatunde, muidu me ju sõjaväge ja tehnikat ei näe, nüüd tekkis tunne, et paar päeva peaks vastu küll, kui keegi ründaks. Selleks ajaks olime sooja saamiseks tarbinud ära juba üsna palju hõõgveini, järgneva paari vaba tunni jooksul tarbisime tavalist veini. Olles ennast pidulikult riidesse pannud, teinud soengu ja meigi läksime linna vastuvõtule, kus veinipokaali täideti pidevalt, söögid oli suurepärased ja seltskond mõnus. Kui vanemad inimesed olid lahkunud, siis läks pidu mõnusaks tantsukaks üle. See kõik muutis kell kuus ärkamise keeruliseks, kuid kella kaheksaks oli vaja jõuda bussi peale, sest olin lubanud kolmapäeva jooksul ka töö juurest läbi jõuda.

Muuseas, töö juurde jõudsin ka, just õigeks ajaks, et koos õetajate võistkonnaga võita ajalooviktoriin. Hurraa meile!

Kokkuvõtvalt - elagu Eesti!!!!

Palju õnne, K.

Esimene meie seast on saavutanud täiskümne, mille esimene number on suurem kui kaks ja väiksem kui neli. Palju õnne!

London, here I come!

Täna broneerisin ja ostsin ära lennupiletid Londonisse. 8 mai on siis lennupäev.

ei saa enam sappi pritsida

Põhjus lihtne - pole enam, mida pritsida. Minu sapikivid korraldasid reedel vastupanuliikumise ja selle tulemusel läksin ma laupäeval erakorralise meditsiini osakonda, lootes saada valule leevenudst. Saingi, aga mitte päris sellist nagu ma olin oodanud. Mida ootasin liitrit füsioloogilist lahust, valuvaigisteid ja vestlust kirurgiga. Põhimõtteliselt ma ka sain neid. Esmaöt sain ma voodikoha isolaatorisse B, kus veetsin aega lugedes O'Farrelli Impartial Historyt, mis mulle sama hommikul oli kätte toimetatud ning andsin vereproove ja käisin ultrahelis. Ei mingit füsioloogilist lahust ega valuvaigisteid veel. Siis saabus kirurg, kellega sain vestelda. Vestluse sisu oli :

Kirurg: ma arvan, et lõikame need kivid välja.
Mina: Jaa, ma olen kõigega nõus, et valust lahti saada (eeldades, et öeldakse, meil on aega oktoobris)
Kirurg: Ma siis lähen vaatan, millal meil aega on
Mina: kas täna
Kirurg: Ikka täna.
Mina: Väga hea.

Umbes pool tundi hiljem saabus valvekirurgi resident, kes selgitas asja veelkord üle ja soovis head paranemist. Siis saabus juba sanitar, kes võttis ära minu riided, andis pidžaama asemele ja algas sõit opisaali. See ajavahemik, mil mulle öeldi, et nüüd läheb lõikamiseks ja mil ma opilauale jõudsin oli umbes kolmveerand tundi. Jõudisn ainult helistada emale (kes viibis koos ülejäänud suguvõsaga vanaema sünnal), et nüüd läheb asjaks, ja Lotale, et tulgu alla ja võtku mu käekott hoiule. Kui juba narkoos mõjuma hakkas oli soe ja mõnus tunne ja edasi on umbes kahetunnine mäluauk. Ärkasin opisaalis kui juba asjad olid küljest ära korjatud ja voodisse pandi. Siis magasin palatis veel umbes tunni, enne kui jõudsin ootusärevat suguvõsa teavitada, et kõik korras, kivid kadunud. Kivid anti tegelikult suveniiriks kaasa. kaks suurt, kolm väikest. Täna hommikul visati haiglast välja, nüüd olen juba kodus, duši all käinud ja Lota poolt uuesti ära plaasterdatud.

Igatahes läksid tõeks Lota ammuöeldud sõnad (kui ma arsti juurde minekut aina edasi lükasin)- lõpuks viiakse sind erakorralisele operatsiionile. nii läkski, kõik toimus nii kiirsti, et mul polnud aega ei närvitseda ega asju hullemaks mõelda. Tundes iseenaast ütleksin, et see oligi kõige parem variant. Nüüd olen nädala sinisel lehel ja siis võtan asja mõni aeg lihtsalt väääääga rahulikult - söön kuivikuid ja raskusi ei tõsta.

I love Jeremy Clarkson

Noppeid tema pühapäevasest veerust The Times's (http://www.timesonline.co.uk/tol/comment/columnists/jeremy_clarkson/article5488548.ece). Teemaks on lastega lauamängude mängimine.

Board games, then, do not bring a family closer together. They rip out its heart in a seething cauldron of rage, hysteria, accusations and hate. And I fear they have a similar effect on world peace.

Look at Hitler. He could have played Risk but because it can only ever be won by the person charged with the task of conquering Australia and North America, he decided to make up his own rules and play them out for real.

We can therefore conclude that Pong and other games of its ilk ended the cold war because, for the first time in history, leaders had something better to do than rush about threatening to bash one another’s heads in.

In fact, playing any game with children is hopeless. Charades, for example. They sulk when you give them “The Beastly Beatitudes of Balthazar B” or “Versailles: The View from Sweden” and you, in turn, get cheesed off when they endlessly mime their way through a film which has two words and sounds like Carry Hotter.

I’m writing this at our seaside cottage where there is no PlayStation and no Wifi. As a result the children get up in the morning, play something old-fashioned and then bicker about it till bedtime. Tomorrow we will be back at home which is full of gruesome, vicious, bloodthirsty electronic games. Peace, contrary to the teachings of those in tweed, will be restored.

aasta uus

Head uut! Mulle saabus ta pealinnas, kallite inimeste keskel, paljude sõnumite ja telefonikõnedega nendelt kallitelt, kes pealinnas ei viibinud. Igatahes uue aasta kallistused teile kõigile.
Ja et pealinnas käik oleks ka kultuurne, käisime kõige ilusama haldjaga hommikul ka loomaaias. Peamine eesmärk oli näha väga lähedalt ja oma silmaga kiizusid, keda muidu näen kaamera vahendusel. Kiizud ei petnud mind, kõik kolm olid väljas, näitasid ja kekutasid, tegid demonstratsioonkaklusi ja vaatasid meiel läbi klaasi 30 cm kauguselt otsa. See oli väga lahe kogemus. Lisaks amuuri kiizudele oli talvisel ajal hea vaadata ka triibumiilusid (meenutused ühest ammusest külaskäigust, kus loomaaias olidki ainult miilud) ehk siis tiigreid ja lumemiilusid ehk irbiseid ja jäämiilusid, tuntud ka kui kaisukarud. Karjaga kitsi (kepsmiilud) ja kaameleid, (küürmiilud) surikaate, (karjalise eluviisiga pisimiilud) kellele põnevuse pärast naabriks pandud kiskja (täpsemalt jaguarundi ehk siis jagumiilu), magav vöölane (juures silt - ma magan, mitte ei ole surnud), elevante (nähtud umbes 5 meetri kauguselt, vahel ainult elektrikarjus). ja loomulikult kongninaga lendmiilusid ja tuttkõrvmiilusid (ilveseid), keda oleks saanud ka läbi võre sügada ja kes meiel lahkelt näitasid, kuidas nad liha söövad Talvine aeg tähendas ka seda, et loomi sai vabalt vaadelda, ilma et oleks pidanud rajama endale teed karjuvate väikelaste vahel. Talvine loomaaed on hoopis midagi muud, soovitan kõigile. Pange ainult soojalt riidesse ja tehke troopika- ja elevandimajas soojenduspause ning minge kohale umbes poole kümneks - siis on toitmisaega ja loomad nähtaval.



.