neljapäev, jaanuar 8

Enam ei kannatanud välja.

 Olin sunnitud selle FB-st maha võtma, sest tundub, et osa inimesi tundis ennast puudutatuna. Kuid siin saan avaldada, muutmata kujul. Selline see emotsionaalne purse sai. jah, ma tean, ma ei peaks võtma suvalisi usuhulle ja netikommentaatoreid südamesse, kuid ma näen selle kasvatuse vilju ka koolis. meie lapsed on täis vihkamist teiste rahvuste vastu ning see mõtlemine ja mõistimine, mida me üritame koolis neile sisendada, nullitakse kodus ära mõne "kenjaalse" vanema poolt. 

Igatahes, siin ta siis on:
Pole olemas midagi tagurlikumat ega ajast mahajäänumat kui organiseeritud usk ja "keskmine" eestlane (teiste rahvuste kohta võib ilmselt sama öelda, lihtsalt eestlaste kohta on meil paratamatult rohkem infot). Vabandust, kõik religioossed sõbrad, aga viimased paar kuud on tekitanud minus erilise vastikuse usufnaatikute ja nendega kaasakaagutavate mõtlemisvõimetute olendite (loe: Vooglaiu sugused) suhtes.
Ja kuna selgus, et inimestel ikkagi on funktsionaalse lugemisega raskusi, siis muutsin postituse nähtavaks ainult lähematele inimestele. Ilmselgelt on mu tuttavate seas inimesi, kes tunnevad ennas usufanaatikuna, et ennast sellest väljaütemisest puudutatuna tunda.
Demokraatia võlu ja valu ongi sõna- ja usuvabaduses. Mina leian, et traditisooniline kirik oma keskaegsete dogmadega on ajast ja arust ning võiks ühiskondliku elu koha pealt suu kinni hoida. Eriti Eestis, kus sellel institutsioonil puudub igasugune võim. Kuid millegipärast jääb kirikule ette just see osa elust, mis on tegelikult sügavalt igaühe isiklik asi. Ja siis karjutakse nii kõvasti, kui kopsud kannavad. Ja "keskmine" ksenofoobist, rassistist ja vihkamisest küllastunud enesekeskne eestlane karjub kõvasti kaasa. Sellistel hetkedel on mul tõesti piinlik olla osa rahvusest, kes kõigest hingest tahab maailmale anda endast sellist kuvandit. Ja samas ma ju tean, et Eesti on täis inimesi, kes on head, tolerantsed, mõistvad ja lihtsalt imelised. Kuid kuna nad on kõike seda ja enamgi veel, siis nad ei karju sellest kogu maailmale ja nii peab suur maailm nende kohalolu lihtsalt kas enda jaoks loogiliselt tuletama või siis jäämagi arvama, et eestlased on ülbe pisirahvus, kellega pole suurt mõtet tegemist teha.

reede, detsember 19

jõulupuu ja suudlevad põdrad


Selleaastastest koolimaja ja klassi kaunistustest.

ja käes ta lõpuks ongi

Koolivaheaeg siis. Imelik tunne on. Et nagu peaks midagi tegema, aga mida? Eks see tuleneb ka sellest, et tulin täna erakordselt vara koju - juba kell kaks ja ei pidanud vahelduseks kuhugi edasi tormama. Homme lähme naaber-meeskooriga koos esinema ja pärast tantsima ja seega pole asulat linna vastu veel vahetanud. Ja kuna neid reede õhtuid on haruharva, siis ongi imelik tunne. 
Eilne jõulupidu oli imelikum, kui see tunne, et peaks nagu midagi tegema. Meil oli ta koolimajast kultuurimajja kolitud ja see tekitaski kuidagi kummalise olukorra - ei tundnud lapsed ennast seal nii hästi kui koolis ja kinkide jagamine jms jäi ju ka ära - kõik see toimus täna. Kõik oli kuidagi äkki - pidu sai otsa ja lapsed aeti koju. Koolimajas on tavaliselt ikka veel pärast pidu ka tegemist - loosipakkide jagamine jms. ning lastel siis aega kuuse taustal pilti teha ja sõpradega juttu ajada ja näidata kui ilusad nad on. Ja peo rikkusid tegelikult ära ka lapsevanemad, kes olid oma eelkooliealiste lastega tulnud oma vanemaid võsukesi vaatama. Mitte see polnud halb, et nad tulid, vaid see, et nad ei ohjeldanud oma lapsi absoluutselt ega käitunud ka ise - rääkisid kõva häälega omavahel juttu esinemiste ajal, lasid lastel saalis karjudes ringi joosta jne, jne. Need, kellele meie oleme juba küüned taha saanud (ehk koolilapsed) käitusid korralikult, sest neile me oleme mingisugusegi käitumiskultuuri juba sisse tampinud. Aga piinlik oli neid vanemaid vaadata. Ja piinlik oli ka külalisesinejate ees, kelle esinemise tegelikult need karjuvad ja jooksvad põngerjad ära rikkusid. Ja sellised olukorrad tekitavadki tunde, et miks ma vaevun? Miks peaks see, et osad vanemad ei suuda ega taha oma lapsi kasvatada, kuidagi minu mure olema. Miks ma arvan, et mina  neid kasvatama peaksin? Ja kuna kahjuks on selliseid "minu laps on ingel ja teeb, mis tahab" vanemaid ja nende lapsi aina rohkem - tänapäeval saadetakse juba lasteaias õpetajaid igasugustesse kohtadesse ja öeldakse, et "sina mind keelata ei tohi, minu issi ütles nii". Ja kui need "inglid" on teismeikka jõudnud ja issi saadavad sinna pimedasse kohta, siis on hala lahti, et miks kool pole midgagi teinud, miks kool pole mu last kasvatanud. Mul tekib alati tahtmine nendele vanematele, kellel oma kaagi tegude õigustamisel õigust ülegi jääb, halvasti öelda. Siiani olen ennast tagasi hoidnud, kuid varsti vist enam ei jaksa. Üleeile lõi üks selline "ingel" endast kolm aastat nooremat poissi niimoodi jalaga näkku vahetunni ajal, et see lendas peaga vastu seina ja sai peapõrutuse. Me ei jäänud võlgu, andsime asja politseisse. 
Õnneks on kohe-kohe saabumas ka igavaheagne rummi-, klatši- ja halaõhtu "roteeruvate kursakaaslastega" - süsteemi üle kurta on alati lihtsam nende inimestega, kes süsteemi tunnevad. Kahjuks on sellel aastal nii, et meie kõigi kolme koolis on keerulised ja närvilised ajad. Aga rumm on hea ja inimesed suurepärased. 
Kui nüüd vaheajal veel natuke magada ka saaks ja puhata ja mängida, siis tuleb äkki inimese tunne ka tagasi.

esmaspäev, detsember 15

P-le, pika kirja eest

So, where do I begin?
Sellest hetkest, kui mu seljast üleliigsed tükid välja kraabiti, on nüüdseks möödas kaheksa kuud. Ma liigun ja seisan ja teen kõike muud ka, ilma et peaksin valust karjuma. Kuid selleni, et mu selg endine oleks, läheb ilmselt veel kaua aega ja ma ei tea, vahepeal on tunne, et endine pole ta enam kunagi. Pikalt seistes või raskeid asju tassides väsib ta ikkagi ära ja hakkab valutama; ja mingil müstilisel kombel ei saa ma ikkagi kõhuli olles ei luegda ega arvutiga tööd teha - ilmselt ei taha painutamist. Kuid igapäevaelu see kõik oluliselt ei sega, ma pean lihtsalt väga täpselt teadma, mida mingi tõmblus kuskil tähendab ja mille tegemist see takistab. 
Paraku pean ma ka P-d kurvastama ja ütlema, et mu elus ei ole viimasel ajal midagi suurt peale töö toimunud - kohati olid 13-tunnised tööpäevad normaalsed ja kodus käisin ainult söömas ja magamas. Laulan ka jätkuvalt, nii et korra nädalas lastakse ikka inimeste sekka ka ja vahel ka esinema.
Mis ma veel teen - püüan lugeda raamatuid ja tegeleda oma õpingutega, kuigi kummagi jaoks eriti aega ei jätku. Raamatutest viimased olid Ray Bradbury Fahrenheit 451 (tänan, Kala) ja Huxley Brave New World. Mõlemad post-literaalsest maailmast, kuid samas nii erinevad. Pean ausalt tunnistama, et Bradbury meeldis mulle rohkem, ilmselt sellepärast, et ta ei püüdnud ette kujutada, mis asjad kõik paarisaja aasta pärast olemas peaks olema ja seega ei saanud nendega ka nii põhjlikult puusse panna.  Samas on Huxley tegelased sügavamad ja filosoofia rohkem välja toodud. Praegu on mu lugemiseks Pratchetti "collection of non-fiction". Kuigi ka need nõuavad teadmisi nii  Kettamaailmast kui ülejäänud ulmeklassikast.
Larpan ka pisut - kuigi käin juba mitu aastat ainult ühe sarja mängudel, sest rohkem lihtsalt ei jaksa. Samas on mu tegelane seal jõudnud juba päris põnevasse seisu ja mul on maailmavallutusplaanid.Pealegi on aeg-ajalt tore olla lihtsalt keegi teine.
Mis siis veel? Viimased viis aastat on möödnud taas kord PJ kätetöö ootuses ning äsja sai siis viimane osa nähtud - Kääbik: Viie Väe Lahing. Kuna ma lubasin, et ma ei spoilerda nende jaoks, kes veel filmi näinud pole, siis ei saa ma sisu kommenteerida, kuid ma naersin, nutsin, naersin, nutsin veel, naersin veel, ahastasin, üllatusin, ahastasin veel natuke, siis itsitasin iseenda teooriate kujutamise kohta filmis ja lõppkokkuvõtes ohkasin. Sest üks osa on jälle läbi. Nüüd tuleb oodata aasta, enne kui saab extended edition vaadatud ja siis on vaja teha filmimaraton - kolm osa Kääbikut ja kolm osa Sõrmuste Isandat. Kokku on see umbes ööpäev, nii et vaja on palllllllju kohvi. Praegu on sellel filmil minu jaoks midagi puudu, kuid ma arvan, et see läheb üle, kui ma olen filmi veel näinud. Esimese kahe korraga saab tegelikult vaadatud ainult põhiliinid, detailide jaosk on vaja aega ja rahu ning extended editioni nägemist. Sest reeglina on need viimased mind kõikide PJ filmidega lepitanud - ma pole küll nende kõigi üle õnnelik, aga ahastama ka enam ei aja.
Selles filmis on palju kohti, mida ma tahaks tsiteerida, kuid lubadus on lubadus. Paari nädala pärast, kui pealinlastel ka käidud, siis püüan lähemalt rääkida, mis meeldis ja mis mitte.

reede, aprill 11

Aprill I

Seljasaaga jätkuks - käisin magnetuuringul ära, see oli omapärane kogemus. Tulemus - selgus, et mul on viienda nimmelüli vaheketas kasvanud täielikult närvipauna peale ja pitsitab selle kinni. Ainus lahendus on operatsioon, mis saab toimuma esmaspäeval. Eks annan teada, kuidas asjad edasi arenevad.

teisipäev, märts 18

Märts IV

Olles tänase päeva jälginud poliitilisi välisuudiseid põhjalikumalt kui tavaliselt (no oli lihtsalt selline päev) on minu peas keerlemas mõte "Kas tõesti tulebki sõda?" See, mida T ütles on aina tõesem - ajalugu saab õppida, mitte ajaloost õppida.

esmaspäev, märts 10

Märts III

Neurokirurg oli tore vanem meesterahvas, kes suhtus minu muresse väga mõistvalt. MRT uuring on 8. aprillil, praegu on diagnoosiks lülivaheketta haigusseisundist põhjustatud ishias, mis iganes loom see on. Ta arvas, et need kettad mis mul juba kaks aastat tagasi olid sopistunud, võivad nüüd olla veel rohkem sopistunud. Eks siis aprillis selgub,  mis seal toimub ja mis edasi saab. 
Muuhulgas sain ma juba reedel neuroloogi käest ka valuvaigistid, mida just luupõletike puhul määratakse. Memmel tekitasid need hallutsinatsioone, ma loodan, et pääsen ilma - üldiselt ma ravimite kõrvalnähte ei saa. Kui saan, eks annan teada, mid põnevat siis näidatakse. 
Tänases kooriproovis koos naaberküla kooriga tekkis küll tunne, et nende dirigent (kes on väga ebameeldiv) võiks küll hallukas olla, kuid  proovil endal polnud viga, täna oli üle pika aja tunne, et ma äkki isegi oskan laulda.