Koolivaheaeg siis. Imelik tunne on. Et nagu peaks midagi tegema, aga mida? Eks see tuleneb ka sellest, et tulin täna erakordselt vara koju - juba kell kaks ja ei pidanud vahelduseks kuhugi edasi tormama. Homme lähme naaber-meeskooriga koos esinema ja pärast tantsima ja seega pole asulat linna vastu veel vahetanud. Ja kuna neid reede õhtuid on haruharva, siis ongi imelik tunne.
Eilne jõulupidu oli imelikum, kui see tunne, et peaks nagu midagi tegema. Meil oli ta koolimajast kultuurimajja kolitud ja see tekitaski kuidagi kummalise olukorra - ei tundnud lapsed ennast seal nii hästi kui koolis ja kinkide jagamine jms jäi ju ka ära - kõik see toimus täna. Kõik oli kuidagi äkki - pidu sai otsa ja lapsed aeti koju. Koolimajas on tavaliselt ikka veel pärast pidu ka tegemist - loosipakkide jagamine jms. ning lastel siis aega kuuse taustal pilti teha ja sõpradega juttu ajada ja näidata kui ilusad nad on. Ja peo rikkusid tegelikult ära ka lapsevanemad, kes olid oma eelkooliealiste lastega tulnud oma vanemaid võsukesi vaatama. Mitte see polnud halb, et nad tulid, vaid see, et nad ei ohjeldanud oma lapsi absoluutselt ega käitunud ka ise - rääkisid kõva häälega omavahel juttu esinemiste ajal, lasid lastel saalis karjudes ringi joosta jne, jne. Need, kellele meie oleme juba küüned taha saanud (ehk koolilapsed) käitusid korralikult, sest neile me oleme mingisugusegi käitumiskultuuri juba sisse tampinud. Aga piinlik oli neid vanemaid vaadata. Ja piinlik oli ka külalisesinejate ees, kelle esinemise tegelikult need karjuvad ja jooksvad põngerjad ära rikkusid. Ja sellised olukorrad tekitavadki tunde, et miks ma vaevun? Miks peaks see, et osad vanemad ei suuda ega taha oma lapsi kasvatada, kuidagi minu mure olema. Miks ma arvan, et mina neid kasvatama peaksin? Ja kuna kahjuks on selliseid "minu laps on ingel ja teeb, mis tahab" vanemaid ja nende lapsi aina rohkem - tänapäeval saadetakse juba lasteaias õpetajaid igasugustesse kohtadesse ja öeldakse, et "sina mind keelata ei tohi, minu issi ütles nii". Ja kui need "inglid" on teismeikka jõudnud ja issi saadavad sinna pimedasse kohta, siis on hala lahti, et miks kool pole midgagi teinud, miks kool pole mu last kasvatanud. Mul tekib alati tahtmine nendele vanematele, kellel oma kaagi tegude õigustamisel õigust ülegi jääb, halvasti öelda. Siiani olen ennast tagasi hoidnud, kuid varsti vist enam ei jaksa. Üleeile lõi üks selline "ingel" endast kolm aastat nooremat poissi niimoodi jalaga näkku vahetunni ajal, et see lendas peaga vastu seina ja sai peapõrutuse. Me ei jäänud võlgu, andsime asja politseisse.
Õnneks on kohe-kohe saabumas ka igavaheagne rummi-, klatši- ja halaõhtu "roteeruvate kursakaaslastega" - süsteemi üle kurta on alati lihtsam nende inimestega, kes süsteemi tunnevad. Kahjuks on sellel aastal nii, et meie kõigi kolme koolis on keerulised ja närvilised ajad. Aga rumm on hea ja inimesed suurepärased.
Kui nüüd vaheajal veel natuke magada ka saaks ja puhata ja mängida, siis tuleb äkki inimese tunne ka tagasi.
1 kommentaar:
Edu ja jaksu!
Postita kommentaar