P-le, pika kirja eest

So, where do I begin?

Sellest hetkest, kui mu seljast üleliigsed tükid välja kraabiti, on nüüdseks möödas kaheksa kuud. Ma liigun ja seisan ja teen kõike muud ka, ilma et peaksin valust karjuma. Kuid selleni, et mu selg endine oleks, läheb ilmselt veel kaua aega ja ma ei tea, vahepeal on tunne, et endine pole ta enam kunagi. Pikalt seistes või raskeid asju tassides väsib ta ikkagi ära ja hakkab valutama; ja mingil müstilisel kombel ei saa ma ikkagi kõhuli olles ei luegda ega arvutiga tööd teha - ilmselt ei taha painutamist. Kuid igapäevaelu see kõik oluliselt ei sega, ma pean lihtsalt väga täpselt teadma, mida mingi tõmblus kuskil tähendab ja mille tegemist see takistab. 

Paraku pean ma ka P-d kurvastama ja ütlema, et mu elus ei ole viimasel ajal midagi suurt peale töö toimunud - kohati olid 13-tunnised tööpäevad normaalsed ja kodus käisin ainult söömas ja magamas. Laulan ka jätkuvalt, nii et korra nädalas lastakse ikka inimeste sekka ka ja vahel ka esinema.

Mis ma veel teen - püüan lugeda raamatuid ja tegeleda oma õpingutega, kuigi kummagi jaoks eriti aega ei jätku. Raamatutest viimased olid Ray Bradbury Fahrenheit 451 (tänan, Kala) ja Huxley Brave New World. Mõlemad post-literaalsest maailmast, kuid samas nii erinevad. Pean ausalt tunnistama, et Bradbury meeldis mulle rohkem, ilmselt sellepärast, et ta ei püüdnud ette kujutada, mis asjad kõik paarisaja aasta pärast olemas peaks olema ja seega ei saanud nendega ka nii põhjlikult puusse panna.  Samas on Huxley tegelased sügavamad ja filosoofia rohkem välja toodud. Praegu on mu lugemiseks Pratchetti "collection of non-fiction". Kuigi ka need nõuavad teadmisi nii  Kettamaailmast kui ülejäänud ulmeklassikast.

Larpan ka pisut - kuigi käin juba mitu aastat ainult ühe sarja mängudel, sest rohkem lihtsalt ei jaksa. Samas on mu tegelane seal jõudnud juba päris põnevasse seisu ja mul on maailmavallutusplaanid.Pealegi on aeg-ajalt tore olla lihtsalt keegi teine.

Mis siis veel? Viimased viis aastat on möödnud taas kord PJ kätetöö ootuses ning äsja sai siis viimane osa nähtud - Kääbik: Viie Väe Lahing. Kuna ma lubasin, et ma ei spoilerda nende jaoks, kes veel filmi näinud pole, siis ei saa ma sisu kommenteerida, kuid ma naersin, nutsin, naersin, nutsin veel, naersin veel, ahastasin, üllatusin, ahastasin veel natuke, siis itsitasin iseenda teooriate kujutamise kohta filmis ja lõppkokkuvõtes ohkasin. Sest üks osa on jälle läbi. Nüüd tuleb oodata aasta, enne kui saab extended edition vaadatud ja siis on vaja teha filmimaraton - kolm osa Kääbikut ja kolm osa Sõrmuste Isandat. Kokku on see umbes ööpäev, nii et vaja on palllllllju kohvi. Praegu on sellel filmil minu jaoks midagi puudu, kuid ma arvan, et see läheb üle, kui ma olen filmi veel näinud. Esimese kahe korraga saab tegelikult vaadatud ainult põhiliinid, detailide jaosk on vaja aega ja rahu ning extended editioni nägemist. Sest reeglina on need viimased mind kõikide PJ filmidega lepitanud - ma pole küll nende kõigi üle õnnelik, aga ahastama ka enam ei aja.

Selles filmis on palju kohti, mida ma tahaks tsiteerida, kuid lubadus on lubadus. Paari nädala pärast, kui pealinlastel ka käidud, siis püüan lähemalt rääkida, mis meeldis ja mis mitte.