Mõtisklusi talvest

Mul on talvest juba siiber. Kui just peab talv olema (lund on ju tegelikult ilus vaadata ja metsas jalutada on ka tore), siis miks sellise külmaga? Miinus viis on paras, ei pea olema miinus 25, et aru saada, et meil on neli aastaaega. Ja ma tõesti loodan, et kui talv nüüd algas, siis veebruaris lõppeb ta ka ära, mitte ei kesta maini.
Ja tänu koolimaja sisestele temperatuurierinevustele on mul kurk haige, pea on paks ja kodus on ka külm (kuigi toatemperatuur on mul normaalne +20). Vähemalt soojendas avuti üles mu sõrmed, varbad on ikka veel külmad. Meil on lihtsalt koolis nii, et minu klassis on üle 20 kraadi sooja, kuid pikapäevarühma klassis (kus ma veetsin täna kolm tundi järjest) oli vist ainult 16 (kui mitte vähem) ja õpetajate tuba oli veel jahedam. Meie küttesüsteemi kokkuvõte on: it has a mind of its own and it does not appreciate interruptions.

Tähh, Kala!

Mäng oli imevahva, ma nautisin seda väga. Lõpus kiskus veidi tegevusetuks, kuid siis me lihtsalt punusime uusi intriige, mis muutis asja jälle põnevamaks. Koht oli armas ja kõiki inimesi väga tore näha. Lisaks tean ma nüüd seitset erinevat viisi, kuidas inimestele pimedas ligi hiilida ja neil kõri läbi lõigata (tänud reisikaaslastele). Kuna jäin ellu, siis loodan ka järge.

vimaks võtsin ma midagi ette

Oma kroonilise kangekaelsuse suhtes. Käisin neuroloogi juures, ta litsus paari kohta, mina oigasin ja diagnoos oli - taastusravisse. Kurb pool on see, et kuna need pinged mu lihastes on muutunud (ilmselt) krooniliseks, siis päris lahti ma nendest ilmselt enam ei saagi. Aga nüüd võtan ma õhtuti lihaseid lõdvestavaid tablette, mis panevad mu poole tunni jooksul peale võtmist magama. Ja alkoholiga on kuuks ajaks aidaa. Nii võib minust veel karsklane saada.