liiklus on hullumeelne.

ma ei taha mitte liikluse kallal väga vinguda. Pole ma ise ka mingi eeskujulik liikleja, seega pole teiste pisipattude kallal õiendamine minu poolt aus. Aga see, mida ma täna nägin pani mind mõtlema, et ilmselt on sellest Maaemale annetatud viinast kasu. Mina jäin ellu, ma ei tea kas eesliiklejaga sama juhtub. Igatahes täna töölt Tartusse sõites sõitis autole, mis liikus minu ees (umbes 150-200 meetrit eespool) täiskiirusel ja rohkemalgi sisse vastutulev auto. Se oli jube vaatepilt, käed värisevad siiani. MInu lahkumise ajaks olid kõik veel kiirabis elus, aga sissesõitja olukord oli kriitiline ja ega kannatud auto juhi olukord ka ei tundunud hea olema. Oskan ainult mõelda, et ju see traktor siis pidi kohe pärast L-i minu ees sõitma, et mina selle hulluga kokku poleks juhtunud. Korraliku kodanikuna andisn oma andmed politseile, juhuks kui neil tunnistus vaja peaks minema. Otsasõita oli (on selles nüüd loogikat või mitte) tuunitud BMW-ga, kannatanud vanemat sorti Opeliga .... Kohutav, kui sina saad viga selle pärast, et mingi rullnokk ei suuda teisi liikelajid austada. Tänan kõiki neid jumalusi keda usun ja samal ajal kirun numbrit 110, kus mitte keegi ei vastanud, kui sinna kohe helistasin. Samas 112 vastas kohe ja umbes 2 inutiga oli kohal ka kiirabi ja natuke hiljem Päästeamet. Nüüd lähen võtan lonksu konjakit, sest ma tunnen kuidas mu sisemus šokist ikka veel võbeleb.

kadunud kunst

Käisin täna kolmandike kunstitunnis seeni joonistamas (mul olid endal tunnid läbi juba selleks ajaks ja kolmas on meil igavesti mõnus klass ka). Niii mõnus oli üle mitmete aastate guaššidega plätserdada ja mõnusaid priskeid puravikke joonistada. See kinnitas minus juba nädalaid olevat tunnet, et elu on ilus.

Kaua tehtud kaunikene.

Ma pole ammu siia jõudnud, vabandan juba ette. Endiselt luban folgimuljeid, kuid siis kui aega saan nende kirjapanekuks. Igatahes möödus suve lõpp vägagi kiirelt ja seltskondlikult. Sünnipäevad said peetud. Algas asi alguse väga vihmase G sünnipäevaga Tallinnas (kuhu saime meie nüüdseks juba kardioloogiga), järgnes minu ja L-i ühine sünnipäev maal (millele eelnesid ja järgnesid oead koduste ja kolleegidega) ning augustile pani punkti L-i õige sünna. Tore oli see, et sünnale said tulla ka inimesed kellega ma elukohtade kauguse tõttu ei kohtu nii tihti kuid seda väärtsulikum on koos veedetud aeg. ja pidu ise oli vahva, sobivalt oli selleks ajaks meie poolt organiseeritud kuuvarjutus mida sai valgustatud asustuse puudumise tõttu vabalt vaadelda (ja meie fotomaniakkides sõbrad pildistasid üksteise võidu), mängiti lapsepõlvets pärit mänge nagu "tagumine paar välja" jt. Kangelasliku töö poolest võib ära märkida seda kuidas me käisime maal õunapuude lauseid koristamas. L õppis oma eksamiks ka vahele, koer tormas pöörasena ringi ja meie vedasime oma pisikeste käekestega ära prügimäele vähemalt 50 kilo õunu (kui mitte rohkem, igatahes olid õunapuude laused mahakukkunud õuntest valged). Selle käigus sain ma siis kolmandat korda herilase ja kokku neljandat korda sellel aastal nõelata. Eelmised kaks herilast pärinesid sünnipäevast umbes kahetunnise vahega. Lisaks sai siis 23 august selleks päevaks mil ma viimast korda sellel välihooajal ujumas käisin.Muidu seltskondlike üritusi sai ka sinna vahele. Lisaks veel poolteisenädalane kohanemisperiood tööks, mis seisnes selles, et oma ruumi remondi tõttu kappidest väljatõstetud asjad taas kappidesse tagasi panin (hulk kraami sa ära visata, lõpuks ometi). Vürtsi lisas töine suviste sünnipäevaliste pidu, mida peeti väga vihmasel päeval ühe kolleegi aias (aga tal on suuuur varjualune, nii et meil ei saanud isegi jalad märjaks). Ja nüüdseks on alanud õppeaasta, nädal aega on töödki tehtud ja suvi tundub olevat kauge minevik.