Eile tabas meid siis meeletu torm. Selle tulemusena nägin ma oma kolleegi kontsadel elu jooksu tegemas, kuna vaja oli päästa tema auto langevate puude eest. Algas asi sellega, et me istusime õpetajate toas ja klatšisime mõnuga, kui äkki kuulsime raginat. Koolimaja pargis oli murdunud kolmandik vahtrat, mis langes tuvaliselt pargimurule. Ahhetasime ja ohhetasime, kutsusime teised ka vaatama, nad tulid, ahhetasime edasi ja rääksime möödunud aegade tormidest, kui kostus uus ragin. Maha langes teine kolmandik samast puust. Nüüd tormas kolleeg kontsade klõbinal vastutuult, et eemaldada oma auto pargipuude langemisulatusest. Kuna seekorde puu oli langenud teele, siis kutsusime kohale kohaliku heakorrafirma tegelased, kes saagidega tee vabastasid. See ärevus üle elatud, suundusime Jõgevale poodi, tuul üritas vahepel autot kraavi kanda, kuid ma ei lasknud ennat häirida. Tagasi tulles sattusime taas langenud puule, seekord lamas see üle meie põhikülavahetee, seega pidime pisikeste majadevaheliste teede kaudu ringi sõitma. Õnnelikult koju jõudnud, parkisin auto võimalikut vastu maja külge ja puude ulatusest välja ning taandusin tuppa. seal tekkis vahepeal tunne, et aknatagune kask (te teate küll) tungib kohe tuppa. Kontrollkõned maale ja koju teatasid, et puid seal langenud pole, kuid Tartu lähedal asuv raba on süttinud ja matab parajasti mu kodu suitsupilvesse.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar