Täna on mul taas masendus. Eile sain teada, et üks inimene, keda ma siiani olen usaldanud, on tegelikult noaselgalööjast mõrd. Nii et masendus on omal kohal. Isegi tööd oli täna sellepärast veidi keeruline teha, sest mu mõtted uitasid pidevalt muudel teemadel. Kuna kolleegid polnud mind juba nädal aega näinud, siis koolis keegi vist aru ei saanud. Õnneks. Ega ma pole neile seletamisest väga huvitatud ka. Vähemalt on ilm ilus, päike teeb asjad rõõmsamaks. Loodetavasti toob see mulle ka tagasi tuju oma ülikooli esseedsid edasi kirjutada. Praegu on mul ausalt öeldes täiesti ükskõik, mis neist saab. Olen aga rõõmuga väiklaselt õel ning loodan, et see inimene suurejooneliselt oma plaanides ebaõnnestub. Oma vaimse tervise huvides oleks muidugi parem saada sellest üle ning eluga edasi minna, kuid ma ei suuda. Veel mitte. Kuna varsti on kirjanduse eksam, siis ilmselt varsti keskendun teistele asjadele ning suudan tema reetrlikusest üle saada. Aga unustada ei suuda ma seda ilmselt kunagi.
Parem lõpetan selle teemaga, niigi tahaks juba nutma hakata. Ehk tsiteerides ühte (mõnele) tuntud seriaali "It will not do any good to dwell in it". Lähen koju, vaatan lohutuseks ja meelelahutuseks paar fimi, loen natuke ja kui suudan, siis hakkan Hamleti esseed kirjutama.
Lugemiseks alustasin eile Vihurimäega, kuid õhtuseks lugemiseks on see raamat liiga sünge. Täna ilmselt jätkan hoopis Austen'ga.
Parem lõpetan selle teemaga, niigi tahaks juba nutma hakata. Ehk tsiteerides ühte (mõnele) tuntud seriaali "It will not do any good to dwell in it". Lähen koju, vaatan lohutuseks ja meelelahutuseks paar fimi, loen natuke ja kui suudan, siis hakkan Hamleti esseed kirjutama.
Lugemiseks alustasin eile Vihurimäega, kuid õhtuseks lugemiseks on see raamat liiga sünge. Täna ilmselt jätkan hoopis Austen'ga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar