Veebruar hakkab lõppema.

Juba mitmendat päeva on kevad, uskumatu. Laupäeval lajatas kevad esimest korda täie rauaga, sellest ajast on ka õhk kevadine ja mõnus. Ilmamuutus lahendas ka küsimuse kas nädalavahetuse torm oli talve viimane või kevade esimene. Minu jaoks oli see kevade esimene. Laupäeval, kui paistis päike ja taevas kihutasid pilved, käisin ka Mõisas. Suhtlesin natuke järvega, rõõmustasin tõusnud veetaseme üle - olukord on juba peaaegu normaalne. Juba tuntud mudaste teelõikude peal sai harrastatud ka liikumisviisi "hüppa mättalt mättale ja püüa mitte tasakaalu kaotada". Pilte tegin ka, varsti õitsema hakkavatest lumikellukestest ja kasvavast rabarberist ja sibulast. Naabreid nägin ka, mina olin parajasti jasmiiinipõõsa taga (teel puid kallistama), kui nende meespool õuele ilmus. Eks me siis silmanurgast üritasime üksteist piiluda. Nad pole meid ju niimoodi näinud ja ei oska ette kujutada, mis me oleme ja kust me tuleme.
Ja reedel saabki veebruar läbi, niigi on teda üks päev rohkem. Alates reede keskööst algab siis minul kevad.

Head kevadet!