Lõpetasin siis üleeile ühe kohustusliku kirjanudse - Ishiguro The Remains of the Day (eesti keeli Päeva riismed). Hea raamat, kuigi kulgeb väga aeglaselt ja rahulikult ning need põhjailkud kirjeldused ja arutlused nõuavad harjumist. Väidetavalt pidi see raamat andma edasi inglaste reserveeritust ja jäikust, kuid mina nägin selles pigem pidevat vabanduste leidmist elamata jäänud elule.
Olles selle raamatu lõpetanud võtsin vastu otsuse jätkaa raamatute lugemist ükshaaval. Tavapäraselt on mul korraga käsil vähemalt kolm raamatut, mida siis loen erinevate etappidena. Kuid järele jäänud kaks kohustuslikku raamatut on sellised, mida ma parema meelega segi ei loeks. Üks on Jean Rhys'i Wide Sargasso Sea (Suur meri Sargasso) ja teine on Bronte Wuthering Heights (Vihurimäe). Viimast loen esialgu eesti keeles, kuna Apollo helistas alles eile, et raamat on saabunud. Nii et enne pühapäeva ma teda käes hoida ei saa. Igatahes on need kaks raamatut sellised, et koos on neid parem mitte lugeda. Sargasso on üllataval kombel osutunud vägagi loetavks raamatuks, algus lohises veidi, kuid praegu loen juba huviga. Vihurimäe omakorda on minu jaoks täielik piin. Mulle ei meeldi raamatukangelased kes on silmnähtavalt lollid ja kirjanikud kes peavad kõik oma teosed paigutama üliüngesse loodusliku tausta. Sümbolism jne. jah, aga no mulle ei meeldi lihtsalt.
Mittekohustuslikust kirjandusest lugesin just uut eesti keelset Prätsut, Austen'i Northanger Abbey't ja maisupalana Return of the King'i.
Olles selle raamatu lõpetanud võtsin vastu otsuse jätkaa raamatute lugemist ükshaaval. Tavapäraselt on mul korraga käsil vähemalt kolm raamatut, mida siis loen erinevate etappidena. Kuid järele jäänud kaks kohustuslikku raamatut on sellised, mida ma parema meelega segi ei loeks. Üks on Jean Rhys'i Wide Sargasso Sea (Suur meri Sargasso) ja teine on Bronte Wuthering Heights (Vihurimäe). Viimast loen esialgu eesti keeles, kuna Apollo helistas alles eile, et raamat on saabunud. Nii et enne pühapäeva ma teda käes hoida ei saa. Igatahes on need kaks raamatut sellised, et koos on neid parem mitte lugeda. Sargasso on üllataval kombel osutunud vägagi loetavks raamatuks, algus lohises veidi, kuid praegu loen juba huviga. Vihurimäe omakorda on minu jaoks täielik piin. Mulle ei meeldi raamatukangelased kes on silmnähtavalt lollid ja kirjanikud kes peavad kõik oma teosed paigutama üliüngesse loodusliku tausta. Sümbolism jne. jah, aga no mulle ei meeldi lihtsalt.
Mittekohustuslikust kirjandusest lugesin just uut eesti keelset Prätsut, Austen'i Northanger Abbey't ja maisupalana Return of the King'i.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar