Tantsimine sai läbi.

Otsustasin eile oma vaimse tervise huvides teha tantsimisega lõpparve. Vähemalt selles rühmas. Täna rääkisin naaberrühma juhendajaga, sügisest lähen sinna. Maris olid viimasel ajal kõik närvilised, intriige ja karjumisi läks juba liiga paljuks. Minu jaoks peab hobi olema hobi, mitte tüütu kohustus. Lihtne see otsus ei olnud, kuigi sügisest tahtsin niikuinii järgi jätta. Kuid naabritel on elu rahulikum, nad ei ole nii ambitsioonikad ja ei pea ennast esinemistega hulluks ajama. Ongi rohkem aga endale, õppimisele ja jalgpallile. Loodetavasti saame sügisest ka korvapallimeeskonnad uuesti kokku, nii et koormust jagub. Ja positiive on see, et tantsupeole üritavad pääseda ka nemad, nii et see lootus säilib. Ja alati on võimalus minna kaasa meie noortega, neil on saatjat ikka vaja.