identideedikriis

Tänase päeva olen mõelnud, olen ma maniakaalne või depressiivne? Go figure. Või maniakaalselt depressiivne või hoopiski depressiivselt maniakaalne? Igatahes imelik. Sellele järeldusele jõudsin šamaaniga kohvikus käies (Liilia ülesandel). Teate kui lahe on kohvikus mõõta imearmast 17-aastast noormeest tema maskeraadikostüümi jaoks. Pälvisime mõnedki imelikud pilgud. Ja selgus, et šamaan ei surnudki lõpuks ära, auk südames lapiti väe abil kinni..... Jätkasin lumeralliga Jõgevamaa teedel (selles maakonnas on selgelt liiga palju lund), polnudki väga jube. Nägin voorte harju kadumas pilvedesse, tekkis tunne nagu oleksin Austrias. Ja haljendavad karjamaad lumevaiba all moodustasid kõige imelisema helerohelise, mida ma näinud olen.
Lisaks jõudsin osta 300 krooni eest õppekirjandust, loodetavasti tasub see ennast ära. ja öösel nägin ainult jaburaid unenägusid, milles pearolli mängisid somnikud. Me pole ju tegelikult nii imelikud, onju?
Ja ma olen ka 100% kindel, et kunagi õpin ma korralikult trükkima ning ei avasta enam oma kirjadest imelikke sõnu. Või on need hoopis need saksa sõdurite vaimud, kes mu arvutisse elama on asunud.... Ja samas käivad ka koolimajas kummitamas. Kummit-kummit-kummit. Ja nüüd öelge hästi kiiresti 33 korda järjest "kummikutes kummitus kummitas kummutis". Kelle keel sõlme läks, siis abi saab EMOst teile lähimas haiglas.
Mu soolaleivapidu hakkab tasakesi imelikuks kiskuma - osa rahvast ei saa tulla (näiteks Tasar, keda ma, nii näha tahaks), ja lisaks karjuvad sõbrad, et miks teie ja mitte nemad. Nii et ma olen pideva sõimu objektiks. Ja need inimesed, kellel autodele ma lootsin, ütlesid ei. Nüüd olen ma kurb, ja paanikas. Ma olen külla väga ilus ja võimekas, aga mitte nii võimekas, et suudaksin ühte autosse toppida 15 inimest. Õigemini suudaksin toppida küll, aga sõitmisest ei tule siis enam midagi välja. Seega, rahavs, meelitage seda A-ga algavat inimest, meelitage.