a month has passed

Kevadest. Londonist. Pügatud murust ja õitsvatest kirssidest. Kirikutest ja suurmeestest ja lihtsalt vabadusest.

Ma nautisin seda nelja päeva tohutult, ma nägin palju ja tegin palju. Ja keset surnud suurmehi tundsin ma, et olen õige koha peal. . Kuid seda tunnen ma ka siin olles, mitte küll igal pool ja alati, aga enamuse ajast. Ma ei ole sellest rääkinud, sest ma tean, et on inimesi, kes mind ei mõistaks Kuid mu vastus küsimusele "Miks sa veel Inglismaal ei ole?" on jätkuvalt "sest ma tahan olla Eestis". Aga sealne kutse on tugev, viimasel nädalal tugevam kui muidu. Kuid ma ei hakka veel kuhugi minema, ja päriseks sinna ma vaevalt lähen, tõenäoliselt ka aastaks köögitööliseks mitte.

Põhjus, miks viimane nädal on olnud keeruline on selles (nagu ma tänases videvikus aru sain), et ma olen olnud siin põhjanabal keset lund liiga kaua järjest, keset inimesi, kes tegelikult mind ei mõista. Täna õhtul on mul eriline masendus kallale tulnud, üldiselt ei ole ma nii mustas meeleolus. Ilmselt on asi ka raamatus, mida ma loen - Le Guini Earthsea saaga. Ja lugedes juba neljandat raamatut kadunud aegadest, maagiast ja kõigest sellest, mida meil pole ega saagi kunagi olema, on mind tabanud ängistus. Mõned inimesed saavad sellest arvatavasti aru, need kes ise ka fantaasiamaailmaga kokku puutuvad ja seda mõistavad. Mingil hetkel oleme me ilmselt kõik mõelnud "I wish there really was magic in the world". Ja kui sellele tundele, mille sinus on tekitanud raamat (mitte ainult maagiast, vaid inimestest, iseenda leidmisest ja selle tegemisest, mis on vaja, ükskõik, mis tulemus sellel sulle endale on) järgneb selline inimkonna halvemate näidete lollusepuhang nagu mind tabas netist ajalehte lugedes, siis on masenduse teke arusaadav. Ja ka mõte, et võib-olla ei oleks maailma lõpp üldse mitte nii halb. Mulle meeldiks see variant, kus inimkond ja tema saastav pärand kaoks ning loodus võidutseks.