Mul on juba ligi neli nädalat olnud puhkus. Esimese nädala veetsin ma magades ja jaanipäeva pidades. Teisel nädala hakkasin magamise vahele ka raamatuid lugema. Teise nädala lõpuks otsustasin kultuurseks hakata ja laulupeole minna. Selle käigus sai ka kaaslastega reisiplaane viimistletud, meres ujumas käidud (vesi oli hirrrrrmuskülm, nii umbes 15 kraadi) ja jalutatud lauluväljakule ja tagasi ning saadud väga ilus ja ühtlane päevitus (küll veidi riiete järgi). Laulupidu oli vägev, laulud hästi valitu ning terve väljakutäie rahvaga "Mu isamaa on minu arm" ja "Ta lendab mesipuu poole" laulmine kosutas patriotismi.
Seejärel veetsin aega maal, lugesin veidi ning tegelesin lastega - need kaks tegelast on väga energilised, õnneks tegelesid söötmise-tuttu minekuga teised, minu osaks jäi jalutamine-mängimine. Kuna ma nedega ringi joosta viitsisin, siis olin ma väga populaarne.
Reedel käisin L-ga Värskas Vanemuise suvelavastust vaatamas. Muinasrokk Peko. Setokeelne, hea, et ma lõunaeestlane olen ja keelest arusaamisega suuri raskusi pole. Üksikud sõnad lähevad ainult kaotsi, 95% on arusaadav. Etendus oli hea, selline allegooriline lugu eestlastest, nende tugevusest ja usust. Sellist Essut nagu seal oli, võiks peaaegu ise ka uskuda.
Laupäeval käisime vastavatud Alatskivi lossi vaatamas - kui olen Šotimaal ära käinud, siis saan öelda, mis ma originaalist arvan, aga üldiselt jättis hea mulje, taastamistööd on olnud oskuslikud. Muidugi on ruumide otstarvet ning kohati vist ka paigutust aastate jooksul muudetud, kuid sellises kohas täitsa võiks elada. Esivanemate vaimud, värisege.
Ja ülehomme (kui Katla purskama ei hakka) lendame me siis põhja, kanarbikuõllele külla. Kümme päeva kultuuri, ajalugu ja inimesi. Can't wait!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar