Piknik metsas ehk väljasõit Rohelusse

On aasta 5003. Olen juba 34 aastat elanud selles külas, kus mitte midagi ei toimu ega muutu. Ühena küla vähetest kirjaoskajatest olen ma just viimastel aastatel hakanud tundma, et tahan muutust. Seda enam, et meie küla hindab kohati puhtatõulisust enam kui tervet mõistust. Olgu Kõigelooja tänatud, et mu esivanematel jätkus piisavalt palju tervet mõistust kohati mujalt värsket verd sisse tuua, muidu oleks tulemuseks ilmselt selline olend nagu meie Sepp - midagi strateegiliselt rasseeritud ahvi sarnast. Kuid just kogukonna rassimisi-vaimustuse tõttu ei ole ma siiani mehele läinud, sest meie külast lihstalt ei ole kedagi võtta - preester on vana, Madis abielus, Juss küll armas ja ilusate silmadega, kuid oma toodangu "testimise" tõttu absoluutselt kasutu, Sepast ma juba rääkisin. Ainsad helgemad hetked on need, kui Madis taas välismaailmast kaubareisilt tuleb ja mingeidki uudiseid toob. Kuid isegi neid ei taheta väga kuulata, põhjendusena "meil on siin niigi hea, milleks meile välismaailm". Kuigi ma armastan seda kohta ja kogukonda, kellega ma olen üles kasvanud, ei ole puhtatõulisus minu jaoks absoluutselt oluline, ma olen peaaegu kogu oma teadliku elu pidanud seda varjama. Mu ema oli tark naine, kes teadis, et nii väikeses kogukonnas teistest erinemine võib osutada keeruliseks, kui mitte ohtlikuks. 

Istun siin oma majas, ümberingi endise suure linna varemed, meie kogukond taandunud pisikeseks ääremaa külaks, ja mõtlen möödunud aegadest, millest on alles jäänud vaid legendid ning killukesed, nagu näiteks meie külavanema ametitunnus. Aeg-ajalt külastavad meid ka võõrad, keda on siia meelitanud endiste aegade hiilgus, nad otsivad midagi, mida nad nimetavad artefaktideks. Kuid tavaliselt kaovad nad kuhugi  erilisi avastusi tegemata. Aeg-ajalt on nad ka ilmselt omavahel kaklema läinud, sest mõnikord leiame me surnukspekstud inimesi (kelle matame maha) või oimetukslööduid (kelle ravime terveks ja saadame minema). Mõned neist viimatimainitutest on ka väitnud, et meie küla elanikud on neid rünnanud, kuid see on pahatahtlik vale, mida nad levitavad, sest on tigedad oma otsimisretkede ebaõnnestumise pärast. Meie külas puudub vägivald, me võime küll olla võõraste vastu terava keelega ja tõrksad, kuid me palume isegi tapetud jahiloomade hingede käest vabandust. 

Lõpuks on midagi muus maailmas toimuvast ka meie külla jõudnud - meie siiani päritav külavanema amet muutub valitavaks. Me pole küll veel valimiskorras kokkuleppele jõudnud ja ka selles, kuidas asi edasi hakkab olema, aga vähemalt algus on tehtud. Homsete kevadpidustuste ajal toimuvad siis ka esimesed demokraatlikud valimised. Ka mina kandideerin külavanemaks. Kui ma selleks saan, toon ma endaga kaasa uued tuuled - ma usun, et kui külas ka teised inimesed saaksid äri teha (mitte ainult Madis), viiks see nii külaelu edasi, kui ka muudaks inimeste mõttemaailma avatumaks. Võib-olla suudaks siis nii mõnigi teine loobuda oma idiootlikust rassipuhtuse nõudest ja saaks aru, et mitte suguvõsa pikkus vaid head geenid ja terve mõistus on olulised. Ja see päritav külavanema amet muudab külavanemad küüned-enda-poole-inimesteks, kellele kohati ülejäänud küla korda ei tundu minevat. Homsete valimisvaidlstega on mul lõpuks võimalus seda kõike muuta!

PS! See on nädalavahetuse rollimänu tegelase legend - neile, kes veel ei tea. Hea on just see, et suures osas sain selles maailmas on tegelase ise kujundada just sellisena, keda oleks endal mõnus mängida.  See, mis juhtus kevadpidustustel, jätkub milllagi järgmise päeviku sissekandena.