Movie night!

Käisime Tinuga just Mamma Mia!-t vaatamas. We love it! Naersime nii et kõhulihased on valusad. Näitlejate anne on vaieldamatu (osade näitlejate). Colin Firth võtab mind põlvist nõrgaks ja Pierce Brosnan läheb ka vananedes seksimaks ning Meryl Streep oli VÕRRATU! Muuseas oleme me ka veendunud,et need näitlejad maksid peale,et nad saaksid selles filmis osaleda, sest kui selle vaatamine juba nii lõbus oli, siis selle tegemine oli ilmselt veel tuhat korda parem.

Sünoptikute suvi

Väidetavalt selleaastane suvi tuli, kestis umbes nädala ja on nüüdseks lahkunud. Mina veetsin selle (kronoloogilises järjekorras) - jalgpalliväljakul, Folgil ja maal. Täpsemad muljed tulevad siis kui ma suudan ennast piisavalt kokku võtta, et nad kirja panna. Kokkuvõtvalt võib öelda, et ma armastan jalgapalli veelgi rohkem, jumaldan Foli ja maal olemise tunnete kirjeldamiseks pole piisavalt kiitvaid omadussõnu veel välja mõeldud.

Pildikesi politsei töömaalt

J-va politsei omn ametlikult Eesti suurim töönarkomaanide grupp. Mu tuttavatest on seal saanud (koos minuga) juba kolm inimest trahvi. Kõik ühe ja sama koha peal, ühe ja sama asja eest. Ja tunnistagem ausalt - peale minu ei ole neist keegi sellel maanteel sage sõitja.

Aktiivne puhkus

Jõle väljend iseenesest. Just sellepärast, et tänapäeval on sellest tehtud peaaegu et kohustuslik puhkus. Mis tähendab, et vedelesid maal kolm nädalat ja võtsid päikest? Puhkuse peab veetma reisides või vähemalt ekstreemsustega tegeledes ju! Aga äkki ma ei taha ja mulle meeldib lihtsalt olla ja lugeda, ah?

Kogu see vingumine ei tähenda siiski mitte et mind sunnitaks tegema langevarjuhüppeid või ronima Everesti otsa. Lihtsalt mu puhkus on olnud nii aktiivne, et ma pole saanud õieti olla ei maal ega kodus. Ega need teised asjad on ka olnud mõnusad ja ülitoredad, aga aeg-ajalt öötundidel igatsen ma rahu ja vaikust. Eriti tahan ma olla maal, lihtsalt olla, süüa tikreid ja lugeda läbi selle hunniku raamatuid, mida ma suvel lugeda lubasin. Sinna aga saab pärast folki ja ka mitte väga kauaks ilmselt, maksimum viieks päevaks. Kuid siiski on see parem kui need paaritunnised külastused, mida ma siiani sanud olen teha. See üks nädalavahetus oli lihtsalt liiga vähe (kuigi oli jube äike ja sadas rahet jne). Folgi ööbimised on ka siiski peamiselt ainult ööd, mitte päeviti viibimised.

Kultuuriga on puutud viimase kolme nädala jooksul kokku üsna tihedalt. Lossipäev oma ettevalmistustega ja järelkoristustega on vajumas möödanikku. Päev oli hoolimata vihmast siiski mõnus, need esinejad keda ma näha tahtsin ma ka nägin. Lisaks sain pühapäeva õhtul viibida meie kirikus Koit Toome kontserdil (pilet tehti välja) - cute guy, adorable smile and good songs - mida veel tahta pärast kolmepäevast rasket (kohati füüsilist) tööd, olles peaagu koomaseisundis?

Siis olid veel hansapäevad, mis lisaks rõõmsatele kohtumistele sõpradega tõid kaasa päikesepiste, meeletu peavalu ja arusaamise, et ma vihkan rahvamasse veel tugevamalt kui varem. Ja veel selle, et ma vihkan ka bussifirmasid, kes hoolivad ainult iseendast ja reisijatest absoluutselt mitte. Seepärast eelistan edapidigi autot kui trandspordivahedit või rongi, busse ainult hädajuhul ja vihates sellest iga minutit.

Viimane kultuuriüritus algas eile ja lõppes täna - kursakaaslased käisid mul L-s külas. Külastasime kõiki tuntud kohti - Palamuse muuseumi ja kirikut, Luua mõisa, Kassinurmet, meie oma lossivaremeid ja siniallikat. Luua oli "Unustatud mõisate" programmi raames avatud, saime giidiga tuuri, kontserdi ja vaimudega suhelda. Lisaks jalutuskäigu lossipargis aruteluga jane Austenist ja pärnaalleega kus meile kukkusid mesilased pähe ja nõelasid Janat kätte ja mind pähe. Ehmatus oli suurem kuna olime just vestlenud ka teemadel "meie tuttavad kes on mesilaste/herilaste pärast sattunud kiirabisse ja mõned mitte-tuttavad kes on ka surnud". Aga poodi viina järele ja viinakompress pähe (mina sõitsin ja Merle hoidis mul kompressi peas kinni) ning tänaseks on hullust valust ja peanaha teatud tundlikkusest liigutuste vastu järele jäänud vaid kusagil meelekoha sügavustes tuikav valu ja paistetus peas. Nii et elame edasi!

Homme asun lõpuks lilli istutama ja peenraid rohima, ilmselt osaliselt ka asju pakkima kuna neljapäeval algab FOLK!!!!!! Enne seda veel ka jalgpall, can't wait!

lossikas

Juba laupäeval, 12. juulil. Kodukas on laiuse.pri.ee. Agiteerige oma sõpru ja levitage reklaami.

Football in my life.

Kolmapäeval, 23. juulil olen ma Kadrioru staadionil vaatamas kuidas Levadia mängib iirlastega. Pilet on ostetud ja bussiajad vaadatud. Vaat nii kaugele võib päris-elus-jalgpalli nägemine viia. Folgi asjad võib ju öösel ka pakkida. Kas keegi tahab minuga veeta kolmapäeva hommiku looduskauneid kohti külastades?

puhata, jah puhata.

Ma olen nagu Eliot - topime sisse vihjeid tuntud kirjanike teostele ja lugeja peab ise aru saama, millega tegemist on. Ma loodan, et te kõik saate.

Igatahes on alanud puhkus, eksmid on seljataga, oleks võinud paremini minna aga ajada pähe 166 küsimust ajalugu ja umbes 100 kirjanikku ongi selline õnne küsimus - kas satub see keda sa tead või mitte. Nüüd on vaja kribada veel mõned esseed, mis on enda kokkuvõtmise küsimus lihtsalt ja alustada on bakatöö eeluurimisega.

Kuid praegu olen pühendunud puhkamisele. Eelmise nädala alguse veetsin töö-kodus, kus ma magasin, lugesin uut Pratchettit, magasin ja käisin öösiti surnuaias jalutamas. Reedel seiklesin rongiga, kuna umbes 20 kilomeetrit enne tartut jäi rong seisma ja teatati "pöörmerike, seismise aeg teadmata". Oli umbes pool tundi ja minul oli aja peale kohale jõudmine. Nice. Igatahes jõudsin ja sõitsin ära maale. Seal ma magasin veel natuke, tegin minimaalsest veel vähem tööd, käisin iga päev ujumas (vesi läks iga päevaga külmemaks), vahtisin tõtt loodusjõududega ja sain kallistada värsket magitrit Kertut. Loodusjõuks oli Äike, mis oli kampa võtnud Rahe ja nüüd järve ümber inimesi kimbutamas käis. Nende eest põgenes Elekter, mis muutis elu pimedamaks. Igatahes kambajõmmidel lõppes ka ükskord jaks ja Elekter julges siis tagasi hiilida. Kuid juttu jätkus kauemaks. Maal oli ääääääääretult mõnus, tänane õhtu kui pärast sauna istusime väljas, sõime liha ja torti ning vaatasime kuidas linavästrikud usinalt perekasvatamisega tegelevad, päike puude latvu kuldab oli Elu lihtsalt imeline. Selliseid hetki võiks tihedamalt olla, kuid kahjuks sunnivad töö ja kohustused takka ning järgmine nädal möödub Lossika tööka tähe all.

Ja loomulikult sõin ma palju maasikaid, kohati isegi vahukoorega. Ja maasikamoosi keetmise lõhn viis tagasi lapsepõlve.