meie loomaaia kiiiiizud

Leopardi-kaamera Tallinna loomaaiast - loomad.digisilm.ee.

Vaadake ja päev muutub helgemaks, loomalapsed on väga terapeutilised.

saabunud on sügis

Ma ei hakka tekitama sügavaid filosoofilise hingearutlusi nagu Le, kuid tundisn,et pean midagi ütlema. Nimelt on juba mitmendat päeva väljas pime, vihma sajab ja tundub, et asi ei kavatsegi paremaks minna. Kella keerati ka. Aga ma pean mainima, et mulle meeldib. Mulle on pime, mudane november alati meeldinud, kuigi vahel on ta natuke liig depressiivne.

Kuid siis on just paras aeg teha hämaruses jalutuskäike ja pärast istuda mugavas tugitoolis, saatjaks hea raamat või nautida küünlavalgust.

lugusid elust enesest.

Tänases Postimehes oli nii vahva asi, et ma ei suutnud seda siia üles panemata jätta. Link ise on http://www.postimees.ee/?id=44709. Ma eemaldasin nimed, aga huvilsed leiavad ajalehest endast kõik mis vaja.

Avalduse sisu ()

Oh meelehärmi
Õhk nõrgub irriteerivat elementi,
Otsin menti!
Kas või fragmenti
Herosest, kes sulgeks Shiva destruktiivse silma –
Ma jäin oma telefonist ilma!

Nokia, liugklapiga muusikamobiil
Kadunud kui tuuleiil.
Mind ürab kahtluseuss,
Et kurikaelad samast rahvusest,
Mis Natalja Gontšarova,
Võib-olla nendel nimeks Vladimir, Vova.
Ja veel kolm seltsimeest,
Kes irdund teest,
Kus kõnnib kõlbeline kodanik.

Ja tulid peale Pärnust,
Sellest areaalist, kus sagedane
nähtus lehemädanik,
kuulasid muusadest hüljatud muusikat,
nende maneerid olid luusivad
ja nende pilgud aplalt peatumas
mu õnnetul eelmainit’ telefonil.

Täiega pime –
Kuritöökeskkond imeline
(mind hülgas riim)

Pauluse peatus, kuritöö veatus
Asjade loopärane seatus –
Jah, kui oled spinoza.
But I’m just a girl from counttryside.

Kui sa õigel ajal teele ei asu,
Ei ole jooksmisest kasu.

Tänan tähelepanu eest,
See sündis Kuressaare-Tartu bussis
Ja kahju 3000 eesti krooni.


POLITSEI VASTUS ()

Te muret mõistame
Ja meelehärmi
Sest paraku kui seeni
mida pärmil
võib soojas paljuneda rodus
nii kahjuks vargaid ilmuda
võib võõrsil
ja ka kodus

Et maailm siiski paremaks
saaks kasvõi mõni sentki,
Teil paluks tulla politseisse –
või Teie keeli – menti

Et saaksime
seal viia läbi süüteomenetlust
Kus Teilt kui kannatanult lisaks
paluksime seletust,
mille abil täpsustada
võimalikult veel
saaks telefoni varastanud
kurjade portreed

Ja kuigi kõva häälega
ei lubadusi hüüa me
Siiski Teid neil murepäevil
abistada püüame

Paanikaosakond.

Täna selgus hea uudis, et tükid minu organites ei ole midagi tavapäratut ja ma olen lihtsalt osav paanikatekitaja. Võimalik siiski, et ma satun haiglasse lõhkenud sapi pärast, aga eks see paistab. Senikaua on elu ilus ja kohati liigagi kiire.
Enda kiituseks pean ka ütlema, et tantsimise järgijätmine oli kevadel siiski üliõige otsus. Olen jälle mina ise, mitte liiga kiire eluga tigedik.

liiklus on hullumeelne.

ma ei taha mitte liikluse kallal väga vinguda. Pole ma ise ka mingi eeskujulik liikleja, seega pole teiste pisipattude kallal õiendamine minu poolt aus. Aga see, mida ma täna nägin pani mind mõtlema, et ilmselt on sellest Maaemale annetatud viinast kasu. Mina jäin ellu, ma ei tea kas eesliiklejaga sama juhtub. Igatahes täna töölt Tartusse sõites sõitis autole, mis liikus minu ees (umbes 150-200 meetrit eespool) täiskiirusel ja rohkemalgi sisse vastutulev auto. Se oli jube vaatepilt, käed värisevad siiani. MInu lahkumise ajaks olid kõik veel kiirabis elus, aga sissesõitja olukord oli kriitiline ja ega kannatud auto juhi olukord ka ei tundunud hea olema. Oskan ainult mõelda, et ju see traktor siis pidi kohe pärast L-i minu ees sõitma, et mina selle hulluga kokku poleks juhtunud. Korraliku kodanikuna andisn oma andmed politseile, juhuks kui neil tunnistus vaja peaks minema. Otsasõita oli (on selles nüüd loogikat või mitte) tuunitud BMW-ga, kannatanud vanemat sorti Opeliga .... Kohutav, kui sina saad viga selle pärast, et mingi rullnokk ei suuda teisi liikelajid austada. Tänan kõiki neid jumalusi keda usun ja samal ajal kirun numbrit 110, kus mitte keegi ei vastanud, kui sinna kohe helistasin. Samas 112 vastas kohe ja umbes 2 inutiga oli kohal ka kiirabi ja natuke hiljem Päästeamet. Nüüd lähen võtan lonksu konjakit, sest ma tunnen kuidas mu sisemus šokist ikka veel võbeleb.

kadunud kunst

Käisin täna kolmandike kunstitunnis seeni joonistamas (mul olid endal tunnid läbi juba selleks ajaks ja kolmas on meil igavesti mõnus klass ka). Niii mõnus oli üle mitmete aastate guaššidega plätserdada ja mõnusaid priskeid puravikke joonistada. See kinnitas minus juba nädalaid olevat tunnet, et elu on ilus.

Kaua tehtud kaunikene.

Ma pole ammu siia jõudnud, vabandan juba ette. Endiselt luban folgimuljeid, kuid siis kui aega saan nende kirjapanekuks. Igatahes möödus suve lõpp vägagi kiirelt ja seltskondlikult. Sünnipäevad said peetud. Algas asi alguse väga vihmase G sünnipäevaga Tallinnas (kuhu saime meie nüüdseks juba kardioloogiga), järgnes minu ja L-i ühine sünnipäev maal (millele eelnesid ja järgnesid oead koduste ja kolleegidega) ning augustile pani punkti L-i õige sünna. Tore oli see, et sünnale said tulla ka inimesed kellega ma elukohtade kauguse tõttu ei kohtu nii tihti kuid seda väärtsulikum on koos veedetud aeg. ja pidu ise oli vahva, sobivalt oli selleks ajaks meie poolt organiseeritud kuuvarjutus mida sai valgustatud asustuse puudumise tõttu vabalt vaadelda (ja meie fotomaniakkides sõbrad pildistasid üksteise võidu), mängiti lapsepõlvets pärit mänge nagu "tagumine paar välja" jt. Kangelasliku töö poolest võib ära märkida seda kuidas me käisime maal õunapuude lauseid koristamas. L õppis oma eksamiks ka vahele, koer tormas pöörasena ringi ja meie vedasime oma pisikeste käekestega ära prügimäele vähemalt 50 kilo õunu (kui mitte rohkem, igatahes olid õunapuude laused mahakukkunud õuntest valged). Selle käigus sain ma siis kolmandat korda herilase ja kokku neljandat korda sellel aastal nõelata. Eelmised kaks herilast pärinesid sünnipäevast umbes kahetunnise vahega. Lisaks sai siis 23 august selleks päevaks mil ma viimast korda sellel välihooajal ujumas käisin.Muidu seltskondlike üritusi sai ka sinna vahele. Lisaks veel poolteisenädalane kohanemisperiood tööks, mis seisnes selles, et oma ruumi remondi tõttu kappidest väljatõstetud asjad taas kappidesse tagasi panin (hulk kraami sa ära visata, lõpuks ometi). Vürtsi lisas töine suviste sünnipäevaliste pidu, mida peeti väga vihmasel päeval ühe kolleegi aias (aga tal on suuuur varjualune, nii et meil ei saanud isegi jalad märjaks). Ja nüüdseks on alanud õppeaasta, nädal aega on töödki tehtud ja suvi tundub olevat kauge minevik.