Minu muljed. part 1.
Ilmselgelt olete te kõik aru saanud, et käisime Liisul külas. Algas kõik üsna hullumeelselt, kuna reede hommikul pidin veel andma tunde ja lisaks ka ekskurseerima poolakaid, kes meil külas olid. Igatahes sõitsime me lõbusalt Tallinna, edasi alagasid põnevused lennujaamas. Kuna mulle oli see esimene kord suure lennukiga lennata, siis oli kõik põnev. Lennujaama turvakontroll jms. oli üsna sarnane laeva peale minekuga, kuigi minu piiiisikest digifotokat peeti ilmselt plastiklõhkeaineks, sest see kästi kotist välja võtta ja hoiti teda natuke aega hellalt pihus. Edasi toimus lihtsalt aktiivne hängamine, kuni tuli aeg lennukile minna. Tallinnast minnes oli see üsna vaba, kotte keegi ei lugenud ja asi oli veidi vabam (Stanstedist mineku muljed tulevad hiljem, palju hiljem). Järgmine põnev koht oli see, kui lennuk hakkas õhku tõusma, see koht kus stardiraja alguses mootorid täisvõimsusele pannakase ja minema sööstetakse oli niiiiii lahe. Jõudsin järeldusele, et mulle meeldib lennata. Londonis ei huvitanud kedagi kust me tuleme ja miks me köhime (seagripi ja trotüülinaljad kestsid terve reisi). Õhtul hilja Victoria Stationis istuda ja vaadat mööduvaid masse (kelle hulgas polnud inglasi) oli veidi masendav, sest selleks ajaks olime me ka juba üsna väsinud. Ja jõudsime järeldusele, et selle maal pole pinke, prügikaste ega inglasi, hiljem lisndus loetellu inglise muru. Aga Pillet jälle näha oli väga tore, kuigi nende elurajoon on nn. dodgy end (eesukse juures on neil näiteks narkoärikad) Järgmised kaks päeva tegelesime Londonis turistiks olemisega - mul ju esimene kord seal viibida. Turistimuljed tulevad ka, aga seal oli meie mõistes varasuvi - õitsesid nii roosid, kastanid kui ka palju muid asju, kirssidel olid juba otsas kirsid ja puudel juba suuuuuured lehed.
T muljed, parts 2 and 3.
Esimest korda õnnestus mul jalutada ka üle Tower Bridge’i, et jõuda ümmarguse Londoni linnavalitsuse juurde. Külje pealt vaadates jätab see mulje, et oled natuke deliiriumis kui seda vaatad. Ma üldse ei saa aru, mis värk Londoni uuel arhitektuuril ümarvormidega on? Positiivne on aga see, et kui seal linnavalitsuse kõrval istuda, siis Toweri vaadet ei riku mingid kõrghooned. Üldse on London võrdlemisi madal linn.
Seal linnavalitsuse all istudes näis meile, et hoones sees tantsivad mõned aafriklased ümber lõkke. Kui me lõpuks murult tõusime ja mööda Thames äärt promeneerima asusime, avastasime, et tegemist on mingi trummiaktsiooniga, kus lõkkel polnud kohta ja aafriklasi oli ka kuidagi vähevõitu.
“It’s five hours, Bill, on wooden seats, and no toilets this side of the Thames.”
Shakespeare’s Globe, nojah, jällegi ümarvormid. Järgmiseks Eliisabeti (selle esimese) aegseks vaatamisväärsuseks osutus nurga tagant välja karanud koopia kuulsa piraadi Francis Drake’i laevast The Golden Hind, millega mina, ausalt öeldes, oleks põhjalikumalt tutvuda tahtnud. No kunagi hiljem.
Kuna Briti muuseumi oli vaja jõuda võimalikult kiiresti, siis otsustasime riskida Londoni segase bussiliiklusega, risk ei tasunud ennast kindlasti ära. Ütleme nii, et ärge kunagi eeldage, et Londonis on ühe nimega asjad lähestikku.
Ma saan aru, et tasuta muuseumid ei pea kaua lahti olema, aga pool kuus?! Laupäeval? Nojah, ega siis pikka pidu ei olnud. Kiire ülevaade laevamatusest ja kingipoest, mis on üldiselt alla käinud.
“See on küll õige tee … ma eeldan.”
Millegipärast arvasin ma, et kindasti oleks Londonis vaja külastada kõiki suuri raamatupoode. Või vähemalt kolme neist. Forbidden Planet, hiigelsuur fantaasiakirjanduse pood, oli end laiendanud, Tolkieni riiul aga kokku kuivanud. Selle eest nägin lahedat Catani versiooni ja Monty Pythoni kaardimängu. Foyles oli kolmekorruseline sissejuhatus kuuekorruselisele Waterstone’sile. Oh jah. Selline pood peaks kodule lähemal olema, siis on ahastust vähem. Mulle ikkagi ei meeldi raamatuid Amazonist osta.
“I like worms and woodlice” and “Pease do not feed the alligator”
Teel Foyles’i leidsime aga kogemata laheda pargi St Gillesi kiriku lähedal. Hoolitsetud, kuid kaootiline ja huumorit oli ka. Pinkide peal oli lahedaid silte ja keegi üritas meid uskuma panna, et tillukeses sogases tiigis elab suur koledate hammastega nämm-nämm animal. Pille läks pöördesse ja ega me olime ka suhteliselt vaimustuses.
Teel öises Londonis Trafalgar Square’ile leidsime vahepeal ka ühe anonüümseks jääda sooviva kangelase hobusel.
Buss kesklinnast Pille juurde sõitis päris kaua, lisaks tuli bussi vahetada. Kuna me olime Pillega tuvastanud hiina toidu vaimustuse, tellisimegi õhtusöögi kohalikust hiinakast ja kuna see oli tühi, otsustasime ka seal süüa. No enam-vähem oli.
Päev oli väistav ja jalad haiged.[This concludes part 2]
Apparently, I am allergic to London
Oma suureks pahameeleks leidsin ma järgmisel hommikul ärgates, et minu kael ja peagi ka käed olid täis parmuhammustuse-laadseid muhke. Mul oli allergiline reaktsioon sellele majale, veele või Londonile. Erakordselt nõme. Punnid on siiani, aga nad ei sügele enam meeletult.
Hommikuks sõime pool-inglise hommikusööki. Puudu olid röstitud peekon, tomat ja seened. Nämmm.
Šoppamine. Sandaalid. Osta sandaalid Inglismaalt 175 krooni eest, mille eest siin maksaks 600 krooni. Mõtekas, folk ju tulemas.
Camden Town. Seda ei ole tegelikult võimalik sõnadesse panna, aga kui ma oleks gooti või pungi või rocki või jumal-teab-mille fänn, siis see oleks minu paradiis. Seal on kõike, ilmselt ongi seal lihtsalt kõike. Kõik, mis ei ole kõrgmood ja väikekodanlik, on seal ilmselt olemas.
Pärast uimastavat ringkäiku siirdusime tagasi kesklinna, kus sai tehtud väike turistikas jällegi - Trafalgar Square, Parlament, Westminster Abbey, muti onn (loe: Buckinghami palee).
Seejärel vedelesime Hyde Parkis. Ilm oli täpselt selle vahel, et tahaks jäätist või kohvi. Park oli kahtlemata ilus. Tükk aega otsisime inglise muru ja otsingud kandsid vilja, leidsime selle lõpuks. Pärast mitmetunnist jalutuskäiku looduses, loivasime kurnatult tagasi. Hävitasime ära ülejäänud pork pie, nautisime teed ja browniesid.
London oli põhimõtteliselt väga tore.
