Märts I

Käes on kevade esimene torm. Teadupärast mulle tormid meeldivad, nagu ka seekordne.

Positiivseid terviseuudiseid ka - eile õnnestus mul lõpuks jõuda oma seljanärviga perearsti juurde, samal päeval ka kohe neuroloogi juurde (nad mõlemad jõudsid järeldusele, et see, mis mu vasaku küljega toimub, ei ole normaalne). Neuroloog ütles, et see nõuab neurokirurgi konsultatsiooni. Helistasis siis kliinikumi registratuuri olles valmis, et esimene vaba aeg on mais (kui veab). Registratuurist öeldi, et kas esmaspäev 10. märts sobib? Keegi oli aja ära öelnud. Mina ütlesin, et muidugi sobib. Nii et esmaspäeval roomame mina ja mu närv neurokirurgi juurde ja vaatame, mis edasi saab. Ilmselt tehakse uuringuid ja pilte, et vaadata, kas midagi on kusagil vahel. 

Mu masendus elab paremini ja on vähem masendunud, kuigi tal on jätkuvalt oma hetki hilisetel öötundidel, kui on aega mõtelda ja kui mu puus valutab nagu põrguline.

Veeburar III

Täna on väljas tõeliselt kevadine tunne - päike paistab ja linnud laulavad. Pean tunnistama, et tänavune talv on olnud minu meele järgi. Reedel, kui ma Murdjakoera jalutasin (mina istusin aias ja tema jooksis ringi), siis hakkas jopega suisa soe. Tegin siis jope eest lahti. Tulemus - täna köhin.
Ja veel - head vabariigi aastapäeva meile kõigile.

Veebruar II

See on nii "tore" kui su lihased otsustavad, et on aeg minna segi - see, mis sai alguse G sünnipäeval augustis on nüüdseks arenenud millekski selliseks, mis kõndida ei lase. Käies sureb vasak jalg ära, elu tuleb tagasi siis, kui kas kummardada või kükitada. Tegelen asja ravimisega.
Seekordne nädalavahetus polnud üldse väga tore, mitu halba asja langesid kokku ja see kõik muutus minu jaoks liiaks. Õnneks piirdus asi nutuhooga. Olukord sellest paremaks ei muutunud, kuid vähemalt mõtlemisvõime tuli tagasi.

Veebruar

Täna on õues tõeliselt kevade tunne - lumi sulab, päike paistab ja linnud laulavad. Tartu kandis olid põllud paljad, täna Põhjanaba kanti jõudes on siis lund veel küllalt. Praegu on akna taga kaks ilusat ja heas toitumuses (tänu naabritele) isaleevikest. 

Ma olin kaks ja pool nädalat haiguslehel, loodetavasti läheb nüüd asi paremaks. Äkki isegi otsustab mu seljanärv normaalseks hakata ning pikemalt kui 100 meetrit kõndimine saab taas võimalikuks. 

Eile pidasime vanaema sünnipäeva - seekord kestis pidu kella kaheni varahommikul, mis on isegi meie jaoks rekord. Pidu oli mõnus nagu alati. 

Jaanuar II

Ületöötamine on nüüd jõudnud sinnani, et olen teist nädalat haiguselehel. Algas asi 38.3 palaviku ja külmetusega eelmisel teisipäeval. Kuna meie tööandja pole ette näinud võimalust (mis mu eelmises töökohas oli), et võtan isikliku päeva ja magan haiguse välja ning ma pidin igal juhul võtma haiguslehe, siis võtsin ma asja rahulikult. Täna käisin meie tõesti fantastilise perearsti juures ning kuna jutu sees tuli välja, et mul on ka üleüldine väsimus ja ma ei suuda enam 12-tunniseid tööpäevi teha ning ma olen kurjem kui tavaliselt, siis soovitas ta mul aja maha võtta. Seda enam, et depressiooniküsimustikus sain ma 8-l vastusele 10st rõõmsalt jah vastata (ainukesed, mida mul ei ole on paanikahood ja pidev lootusetusetunne). Seega olen ma ka järgmise nädala kodus haige. Püüan keskenduda ülikooli asjadele, et nendega järje peale jõuda.

Hea naine, kes lubabki.

Jaanuar I

Avastasin täna taas kord, et ma olen kohutav snoob - no ma ei kannata inimesi, kes ei suuda oma emakeele kõige lihtsamaidki reegleid järgida. Põhjus ülekeemiseks - nägin tuttava tuttava postitust FB-s (täiskasvanud inimese), mis sisaldas sõnu "ültse" ja "nimesi", kuid ei sisaldanud kuue rea peale mitte ühtegi koma ega punkti. No kuulge, nii palju võiks siiski oma emakeelt osata, eks!
Kuid pisut positiivsema poole pealt ka - lumi tuli maha! On lootust, et teda jätkub lausa kümneks päevaks. Siis võiks juba kevad tulla küll.

13 ja reede

Ma pole kunagi varem pidanud 13 ja reedet mingiks endeliselt halvaks päevaks. Kuupäevad jooksevad nii nagu nad jooksevad ja miks peaks üks kombinatsioon olema halvem kui teine. See on sama loogika, et kui sa abiellud 01.01.01 siis on su abielu ainult kuupäeva pärast õnnelikum. Vaat ei usu!

Möödunud reede otsustas siis hakata ennast tõestama. Algus oli mõnus - töövaba, tulin Tartusse, käisin Kõige Kaunima Haldjaga kinos Kääbikut vaatamas (kõik need päkapikud, haldjad ja lohed ...). Pärast istusime kohvikus ja mõtlesime filmi üle järgi. Jah, see pole enam raamat, sest 2/3 on juurdemõeldud ja muudetud, aga see on jätkuvalt hea film. Ma olen ise ka üllatanud, kui leplik ma selles suhtes olen ja kui vähe see mind häirib. Pärast kohvikut viisin KIH koju ja läksin järele E-le. No ja siis otsustas Reede, et tal pole muud targemat teha kui meid kiusata. 

 Läksime poodi, suurde ketipoodi. Poes oli kõik korras. Ostud tehtud, tulime välja ja istusime autosse. Autot käima ma veel pannud ei olnud, kui tuli ja meie autosse istus üks mees. Purjus. Tahaistmele. Meie mõlemad, et "Ee, see on vale auto". Tema vastu "Ei täitsa õige auto on". Ja istus autosse. Meie mõlema siis autost välja, tagaistmel olid lisaks sellele tüübile ka meie ostud ja mu käekott. Autost välja tulnud läksin ma ,et ma tõmban selle purjus niru autost välja lihtsalt. Ja siis läks "põnevaks". Tüüp tõmbas põuest välja jahinoa ja hakkas sellega vehkima. Mina taganesin, E tõmbas ka kaugemale. Mina läksin ümber auto, tegin juhipoolse tagumise ukse lahti ja rabasin oma käekoti - telefon oli seal sees ju. Samal ajal õnneks E surus tüübi jala autoukse vahele - ilmselt oli Purjus Jobu ühe jala jälle autost välja pannud. Jobu samal ajal jauras, et "istume nüüd autosse ja sõidame edasi". Nagu ma oleks nii loll, et istun tagasi autosse, kus on noaga Jobu. Panin vahelduseks auto puldist lukku - tema uks oli küll lahti, aga ma mõtlesin vist, et see takistab teda kuidagi. See, et meie olime autost väljas, ajas tema ka autost välja. Mina liikusin kiirelt ümber auto, kuni tema seal jauras, et ikka, et "istume autosse ja sõidame", lõin tema ukse ka kinni (võttes enne alarmi maha) ning lukustasin uuesti auto. Siis algas see osa, kus mina otsisin kotist telefoni, samal ajal kui tema ümber auto käis (mina liikusin eest ära) ja noaga vehkis. kott oli loomulikult põhjatu ja telefoni leidmine võttis kaua aega. vahepeal pidin ma veel Jobuga ka vestlema. Mingil hetkel olevat ma ka öelnud, et "mis sa arvad,et ma kardan su nuga" - kõikide nende krimisarjade vaatamine on ilmselt ära tasunud, sest see tagus mu peas küll, et hirmu ei tohi välja näidata. 110 loomulikult ei vastanud - esimene kõne kutsus umbes kuus korda, siis katkestasin, sest pidin jälle Jobu eest ära liikuma. E sai minu teise kõne ajal politsei kätte. Ta oli vahepeal ka poodi jooksnud ja sealt turvad kutsunud. Kui Jobu nägi, et politseiga räägitakse, siis viskas ta noa naaberauto alla, läks väljajooksnud turvadega rahulikult kaasa. Turvaruumis hakkas nutma, et temal pole kusagil ööbida, sest tööandja ei maksnud ja korter öeldi üles. Igatahes jõudis siis kohale politsei (kes tulid väga kiiresti, kui nad lõpuks kätte saadi), kes viis ta käeraudades minema, võttis minu andmed (milleks olid nimi, isikukood ja telefon) ja palus ja jaoskonda sõita. Selline rünnak olevat automaatselt kriminaalasi.

Minul käed värisesid, sest selleks ajaks hakkas adrenaliin juba lahtuma. Sõitisme siis jaoskond, kuid selgus, et uurija on hõivatud ja et meil on mõttekam koju minna, küll meile helistatakse. Natukese aja pärast helistatigi, öeldi, et täna ei saa uurija võtab esmaspäeval ühendust. Lisaks ka, et Jobu pandi kainenema ja kuna tal varasemaid rikkumisi ei ole, siis vahistama teda kohe ei hakata. Ma eeldan, et noa nad ikka võtsid temalt ära. 

Jobu nutust turvaruumis ja käitumisest, kui selgus, et politsei tuleb, tegin ma järelduse, et tema tahtiski arestimajja sooja magama saada. Paraku kavaldas Reede ka tema üle - kriminaalasi kaelas, magada ikka kusagil pole. 

Minul on tulemuseks see, et ma sõidan autoga uksed lukus ja vaatan kahtlustavalt kõiki inimesi, kes pimedas ringi jõlguvad. Praeguseks on ka hirm E ja auto pärast (enda elu pärast ma tollel hekel ei kartnud, kartsin rohke, et lõhub auto ära ja kust ma selle raha võtan, mis siis kulub, või et teeb E-le viga) asendunud vihaga Jobu vastu. 

Samas sattus vane Jobu ka valede inimeste otsa - meid oli kaks ja me tekitasime temas piisavalt palju segadust, mitte tehes seda, mida ta arvas, et saab meid noaga vehkides tegema panna. 

Sellised lood siis tarkade linnas reedel ja kolmeteiskümnendal.