Jälle nädalake möödas

Juhhei!
Töönädal sai läbi ja koolinädal(avahetus) algab. Homsest siis ülikooli hoolsalt õppima. Juba laekusid esimesed hirmuäratavad teated, et koduseks tööks foneetikas lindisatatakse sulle 90 minutine kassett täis ja siis muudkui kuula ja kirjuta. Hea on muidugi see, et saan endale üliõpilaspileti ja see lõpetab ka igasugused imelikud pilgud vanamammidelt(nendel juhtudel kui suure seljakotiga on ringi käidud). Tasapisi hakkab koolieluga ära harjuma, klassidega ka. Vahepeal teekinud roietevaheline närvipõletik on ka peaaegu möödas. Ühesõnaga - elu on ilus!

Täna, 16. septembril

Nädalavahetus, juhhei! Ja juba nädala pärast saab ülikooli, ma ei suuda ära oodata. Nii hirmsasti tahaks jälle õppida. Paar päeva tagasi saabus ka tunniplaan, midagi hullu ei ole, reedel on kella seitsmeni ja laupäev-pühapäev mõlemad neljani. Aga ainete loetelu pani mu naerma - lisaks arusaadavatele ainetele nagu foneetika ja grammatika ja lingvistika on seal ka ained "saksa keel" ja "eesti keel". See viimane ajas eriti naerma. Saksa keelest on mul mingid teadmised olemas (eesti keelest ka, üllatus küll*). Aga eetika, filosoofia ajalugu ja üldine usuteadus kõlab vägagi huvitavalt. Ja hea on see, et mu endine kursaõde on taas mu kursaõde, ta sai ka sisse, nüüd on kahekesi lõbusam käia.
Koolis ei ole vahepeal midagi huvitavat toimunud, kolmapäeval käisime Jõgevamaa tervisepäeval. Mis tähendas seda, et toimus kiirmarss Kuremaale (kokku 6 kilomeetrit) ja siis külmetati tuule käes tund aega. Tagajärjeks nohud ja köhad. Muiu käisin jälle voore otsas matkamas ja surnuaias jalutamas. Kui Irmiel sealt esivanemate haudu loodab leida, siis see võib raskeks osutuda, kuna surnuaed on üsna metsik.
*puhas sarkasm

Huntidest ja mälestistest.

Lõpuks on jõudnud nädalavahetus. Tööl on kogu aeg nii kiire olnud, et vaevu jõudsin käia kirju lugemas, muud netiavarused jäid uurimata. siiski võtsin aega ja tutvusin uue "elukoha" vaatamisväärsustega ja neid ei ole sealkandis mitte vähe. Juba varem käisin kolleegiga Laiuse lossivaremetes ja Laiuse kiriku pargis (puid kallistamas). Nüüd siis sai võetud ette matk Laiuse voorele ja osaliselt ümber selle. See vaade lööb hinge kinni. Ma tõepoolest ei saa aru, kuidas mõni inimene saab öelda, et Eestis pole ilus ning siin pole midagi vaadata. Peale seda kui ma olin metsikus looduses ringi rännanud sain ma teada, et sealkandis liiguvad ringi kavalad hundid (karjaga), kes armastavad ketikoeri süüa. Pimedal ajal kaugemal kui asula peatänaval liikudes on seega soovitav kaasas kanda tuld (soovitavalt elavat) ning juukselakki (või midagi samaväärset) et hundi olemine võimalikult ebamugavaks teha, kui ta sulle just vastu peaks tulema. Ma sügavalt loodan, et seda ei juhtu kuid igaks juhuks hoian inimtühjadest paikadest pimedas kaugemale.
Eile avati aga kirikupargis mälestuskivi Karl XII Laiusel talvitamise auks ja nende sõdurite mälestuseks, kes Laiusel surid. Kohl olid tarmo Kõuts ja Rootsi suursaadik (kes pidas heas eesti keeles kõne!) ja sõjaväe auvahtkond. Seega selline ülipidulik sündmus. Ja õhtul toimus Jõgeva valla sünnipäevapidu Kuremaa mõisa pargis, kus söögiks pakuti muuhulgas ka vardas praetud põrsast (see polnud üldse hea kusjuures). Ma olen arnedanud oma sealset seltskonnaleu ja saanud aktiivsuse eest kirja plusspunkte ülemuse juures. Nüüd peaks veel oma pooleliolevate töödega ka järjele jõudma, siis oleks asi korras.

nädal kooli

Nädal aega on koolis käidud, mingid muljed on juba jõudnud tekkida.
Muidu ei suuda ma ära oodata, millal loengud algavad. Tunne on nagu esimese klassi lapsel, kes tahab hirmsasti kooli minna. esimesed loengud on 23-ndal ja sealt siis kaks päeva edasi. Poes käies on kogu aeg hirmus tahtmine kooliasju osta. Nagu mul neid juba poleks, sest osa asju annab töökoht igapäevatööks (pastakad, märkmepaberid jne). Aga ikkagi - ma saan jälle koolis käia!!!!!!!!!
Aga see, et ma väsinud olen küll normaalne pole, suvi sai ilmselgelt liiga ruttu otsa. Ja seda räägivad kõik õpetajad. Hommikul riietehoius toimus vestlus teemal "kes mis kell magama läks ja kui väsinud ta üles ärgates oli". Kolleegid on mul siiani väga vahvad, eks näis mis edaspidi juhtub. Enda eellasega suheldes olen tsiviliseeritud kuid vaoshoitud.

Elu ...

Kooliaasta tundub juba ammu alanud olevat ja suve poleks nagu olnudki. Kolleegidega käisime juba väikestel turismimatkadel - esmalt Jõgeva linnas ja siis Laiuse lsoovarmetel. Viimased on tõepoolest ilusad, eriti kui järve poolt vaadata. Terve maja on täis õpetajaid - kui sellele pikalt mõelda, siis üsna õudne. Esmaspäeval jätkub koolisaaga, on veel palju asju, mida ma kooli igapäevaelust ei jaga. Aga küll jõuab.
Ja vahel ma mõtlen, et oleks tore kui kaugemal elavad sõbrad muutustest oma elus ka ise teada annaksid, mitte ei peaks ńeid koguni neljandate inimeste käest kuulma. Aga ma ei eeldagi neilt tegelikult seda, tunnen neid piisavalt hästi. Aeg-ajalt lihtsalt ei suuda oma imestust "noorte" käitumismallide üle maha suruda.

sügis hakkab jõudma

Tõepoolest, kaskedel esines juba kollaseid lehti ja ilmad läksid ka miinuskraadide poolele ning kool algab varsti peale. Pabistasin, mis ma pabistasin, aga eksam ei läinud siiski nii hullusti kui ma arvasin. Punkte polnud küll teab mis palju, aga üle keskmise ikka. Ja oluline on see, et sain riigieelarvelisele kohale, mis tähendab, et jääb endale rohkem raha. Tasuliste kohtade punktisummad olid ülemises otsas üllataval kombel suuremad, aga sinna ilmselt tuli ka neid, kes olid alles äsja keskoolist tulnud ja seega ka riigieksamite teadmised alles peas, mitte nagu mina, kelle on viimasest eksamist juba aastaid möödas. Aga see polegi ju oluline, oluline on, et MA SAIN SISSE!!!!!!!!!!!!!!!!!! Nüüdsest kutsuda mind Räpaseks Filoloogiks!

PS! Soolaleivapeod toimuvad ametlikult ilmselt oktoobris, aga mitte-ametlikult võib mulle igal ajal külla tulla, kas kambakesi või üksinda, nagu ise soovite.

see õnnetu eksam

Täna käsin siis eksamit tegemas. Kui arvestada, et see mida küsiti ja mida ma õppinud olin, olid kaks eri asja, siis matsin (selleks aastaks) maha õppimismõtted ja keskendun tööle. Ja järgmine aasta lähen õppima seda mida tahan, mitte seda mis karjäärile kasulikum oleks! Ehk siis filosoofiat. Kuid ka inglise kirjandus on endiselt ahvatlev. Lohutan ennast sellega, et üks noormees tegi seda eksamit juba neljandat aastat ja polnud ikka õnnestunud veel.. Seega päris lootusetu ma pole. Natuke kurb on, aga päris masendunud ma veel ei ole, küll jõuab.
Uuest töökohast niipalju, et praegu on seal täitsa vahva, noori on palju, on kellega suhelda. Eks näis mis siis saab kui tõsine töö pihta hakkab.