reede, märts 2

Jei!

Plögast on saanud vihm ja linnud laulavad "kevad" nii kõvasti, et see on läbi kolme seina ka kuulda. I like it! Minu jaoks on märts ju juba kevad. Sai lund nähtud ka, viimae aeg sulama hakata.
Isa, geenius, suutis telefoni ära puhastada ja see hakkas tööle; nüüd on olemas üks varutelefon, sest minu praegune hakkas hirmsasti meeldima ja keeldun temast loobumast.
kahe nädala pärast on vaheaeg, ei suuda otsustada, kas minna konverentsile või mitte. Ülejäänud vaheaeg on juba sisustatud - koolitus, ülikool ja vahele mahub mõnda õhtusse ka natuke sõpru.
Kuna neljapäeva öö (blondiinidele: see öö, mis oli kolmapäeva ja neljapäeva vahe) jäi õppimise tõttu vahele, siis läksin eile kell üheksa magama ja magasin hommikul seitsmeni. Vähemalt on täna inimese tunne. Nohu ja köha süvenevad, täna hakkas hääl ka kaduma. Elagu haiguste hooaeg!

teisipäev, veebruar 27

Kevad pidi ju tulema, aga saabus hoopis löga.

Nagu te juba aru saate on mul kevadmasendus. Kõigepealt sajab taevast mingit ilget asja alla, aga mina tahan päikest ja sooja. Teiseks sai nüüd lõpuks mind ikkagi külmetus kätte - eile õhtul oli palavikku küll üsna vähe, aga enesetunne oli seda sandim, jube köha käib asja juurde. Ja minu vaene paljukannatanud parem põlve otsustas, et aitab küll. Kui ma eile sain päeva peale enam-vähem normaalselt liikuma ta ja õhtul trenni ka läksin, siis täna on painduvus null ja ma käin treppidest ühe astme kaupa nii üles kui ka alla. Öösel jäi selle pärast isegi osaliselt magamata, kaua sa jõuad nii olla, et põlve üldse ei painuta. Loodan, et neljapäevaks saan vähemalt autosõidukõlblikuks, praegusel hetkel jääksid pidurid kasutamata, sest jalg lihtsalt ei liigu nii kiiresti. Homme arvatavasti trnni ei lähe, kui tahan elus püsida.

Ja vastuseks küsimusele - jah, vanal telefonil lakkasid nupud funktsioneerimast. Praegu kasutan Lota vana telefoni, kuini endale meelepärase leian. Lota omakorda leidis põhjuse lõpuks uus telefon osta.

pühapäev, veebruar 25

Ma olen veel elus, tegelikult ka

Mõtlesin kaua, kas oodata aasta möödumist või alustada varem. Nagu näha, alustasin varem.
Elu on endiselt kiire, kohati isegi liiga kiire. Täna on esimene poolvaba päev pärast mitmeid nädalaid. Ees on ootamas märtsis üks praegu veel vaba nädlavahetus ja siis kuni aprillini ainult kiire-kiire-kiire.
Saan jälle kord öelda, et möödunud on lumelahing. Sellel aastal küll väiksema osavõtjate arvuga, aga loodetavasti seda lõbusamalt. Sain targemaks, ja tean, mida jägmisel korral teisit teha. Kuid lumelinnus on vägev ja osad asjad sujusid sellel aastal palju paremini kui eelmisel aastal.
Jätkan tantsimist, veebruaris oli kolmel nädalavahetusel järjest esinemised, nüüd tahaks juba puhata ja mängida, aga ees on võistutantsimine ja seega teeme kaks korda nädalas rängalt tööd selle jaoks.
Igatsen osade ammukadunud sõprade häält kuulda ja neid näha.
Ülikoolis käin ka edasi, teisel aastal lähevad asjad põnevamaks ja väga palju raskemaks. Eksameid tegime jaanuaris kolme päevaga kuus tükki, aju oli pärast seda nädala aega automaatkäigul, tagades ainult ellujäämiseks vajalikud funktsioonid.
Lota koer ajas mu telefoni Meistrit täis, selle tulemusena on mul nüüd uus telefon. Jei!

Ja lõpuks: ma ei julge küll lubada, aga äkki õnnestub edaspidi nädalas vähemalt korra kirjutada, mis ma teen ja kuidas elan.

kolmapäev, märts 8

Where do I begin?

Möödunud on aastasajad,
kõvaks kuivanud on saiad,
sest et sajad külaskäijad
tahtsid sinul külas käia.

Vahepeal on saabunud uus aasta ning minu jaoks on isegi kevad kätte jõudnud. Märts ju juba ja tihased laulavad kevadet juba nädalaid. Vahepeal on lühidalt toimunud:
1. Mitu juubelit suguvõsas, vapustavad üritused
2. Lumelahing, minu esimene omakorraldatudomamoodi larp. Tänud kõikidele mängijatele ja osalejatele ja korraldajatele ning eriti Kuningale.
3. Külmapühad, mil kooli polnud
4. Ülikooli eksamid ja juba uus semester ka. Olen ülitark ja väga ilus!
5. mõned kohtumised ja peod sõpradega, kinoskäigud ja mullivaanis istumised.
6. Minu ellu ilmus lisaks Sinisele Unistusele ka Norbert, väike must abiline.
7. KUMU ja kunstiküllastumus. Kunst tegelikult meeldib mulle, ausõna, lihtsalt mitte väga suurtes kogustes.

Ehk siis, elu on nii kuratlikult kiire, et enam pole aega isegi netis surfata. Hea kui jõuan oma kirjakastid üle kontrollida. Aga elu on endiselt ilus ja elamistväärt.
HÜVA KEVADET!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

teisipäev, detsember 6

Lisa 1

Vahepeal täitsin veel ametiühingule tabeleid oma tööpäeva pikkuse kohta. 2-nädalase vaatluse tulemusel osutus mu tööpäeva keskmiseks pikkuseks 10,5 tundi. Ja räägitakse, et õpetajate elu on lihtne ja tööpäevad lühikesed. Lootke aga!

Lumi tuli maha ja ....

mina läksin lastega Kratikülla. Endal oli jube lõbus, lastel kohati mitte nii väga (aga need paganad ka vinguvad iga asja peale). Sai veidi krattidega flirditud, noorust meenutatud ning ise kratt meisterdatud. Pärast käisime veel Elisteveres, loomadega tutvumas. Karoliina ei maga, ilvesed magasid üksteise kaisus ning metssead haisesid ning rebane tahtis, et teda kõrva tagant sügataks. Aga seal hakkas lõpuks külm ka, eriti varvastel. Ja minul olid soojad saapad, need kes õhemalt riides olid, on tänaseks haiged ning koolist puudumas.
Kuid nädalavahetuse Maskeraad oli tore, sai sõpru näha ning oma päris elust välja. Juba sõit Pruunasse oli lahe - auto oli paksult inimesi täis, vahepeal tegime ümbersõite mööda kiilasjääs metsateid ning tantsisime teel (mitte autoga vaid suitsupauside ajal). Lisaks küsimused "are we there yet" vahetpidamata ja mitu minutit järjest ning arutelu tanklaröövi üle. Mäng ise, kus ma sain kehastada mõrrast ema (mu perekond oli fantastiline ning muutis mängimise lihtsamaks) ja sellele järgnev läbu saalis. Hea oli vaadata jõu ja ilunumbreid, ise samal ajal veini juues (kuigi Humpty-Dumpty'l hakkas lõpuks poomil istumiseks tasakaal kaduma). Ja tagasisõit järgmisel päeval, mille sisse kuulus moosisöömispaus ning pidev mõte "ei tohi magama jääda, mis sest et ülejäänud neli magavad". See mõte tipnes peatusega Laeval ja kofeiinitablettide manustamisega. Need aitasid, ma jõudsin pärast veel õmmelda, kinos käia, tööd teha nng lugeda kella kolmeni hommikul.
Vahepealse aja jooksul eelmisest postitusest ei ole midagi muud eriti huvitavat juhtunud, käisin jälle loengutes ja tegin oma tavapärast tööd. Ainuke mis praegu tervet kooli ärevil hoiab on koolis sellel nädala toimuv riiklik järelvalve. Aga loodetavasti piirduvad nende tegemised direktsiooni ja dokumentatsiooniga, mitte õpetajate ja nende igapäevatööga.
Reedel on esimene esinemine tantsurühmaga. Ja ma avastasin, et mul segavad juba hobid hobisid, mitte tööd või eraelu. Palun lisada ööpäeva 12 tundi!

kolmapäev, november 23

kiire elu ja talvine unnapüük ....

on mu tervise söönud. Palavik armastab mind ja keldub lahkumast, köhajäänused samamoodi. Aeg-ajalt on mul tunne, et ole arstide salajaste eksperimentide objekt, kelle peal uusi haiguse proovitakse. Lisaks tavapärased spordivigastused, seekord siis pahupidi löödud pöial. Õnneks vasak.
Aga elu on tõepoolest nii kiire, et ööpäevale peaks lisama vähemalt 12 tundi, et ma oma asjadega valmis saaksin. Kool, töö, eraelu, kool, töö, eraleu jne.jne. Hulluks võib minna. Hea, et vähemalt veerandi lõpuni on aega, muidu hulluksin ma lõplikult. Ja siis peaksite te mind Raja tänaval vaatamas käima. Ja mulle suuurtes hulkades apelsine tooma, et aju vitamiine saaks.
Möödunud on aastasajad,
kõvaks kuivanud on saiad,
sest et sajad külaskäijad
tahtsid sinul külas käia.
Arvestades oma kaugete sõpradega kohtumise tihedust, on olukord just selline. Igatahes selle nädalavahetuse veedan ülikoolis loengutes, ja olen siis veel targem, ilusam ja tublim kui enne.

Viimase kahe nädala lugemisteema: Sõrmuste isand.