liiklus on hullumeelne.

ma ei taha mitte liikluse kallal väga vinguda. Pole ma ise ka mingi eeskujulik liikleja, seega pole teiste pisipattude kallal õiendamine minu poolt aus. Aga see, mida ma täna nägin pani mind mõtlema, et ilmselt on sellest Maaemale annetatud viinast kasu. Mina jäin ellu, ma ei tea kas eesliiklejaga sama juhtub. Igatahes täna töölt Tartusse sõites sõitis autole, mis liikus minu ees (umbes 150-200 meetrit eespool) täiskiirusel ja rohkemalgi sisse vastutulev auto. Se oli jube vaatepilt, käed värisevad siiani. MInu lahkumise ajaks olid kõik veel kiirabis elus, aga sissesõitja olukord oli kriitiline ja ega kannatud auto juhi olukord ka ei tundunud hea olema. Oskan ainult mõelda, et ju see traktor siis pidi kohe pärast L-i minu ees sõitma, et mina selle hulluga kokku poleks juhtunud. Korraliku kodanikuna andisn oma andmed politseile, juhuks kui neil tunnistus vaja peaks minema. Otsasõita oli (on selles nüüd loogikat või mitte) tuunitud BMW-ga, kannatanud vanemat sorti Opeliga .... Kohutav, kui sina saad viga selle pärast, et mingi rullnokk ei suuda teisi liikelajid austada. Tänan kõiki neid jumalusi keda usun ja samal ajal kirun numbrit 110, kus mitte keegi ei vastanud, kui sinna kohe helistasin. Samas 112 vastas kohe ja umbes 2 inutiga oli kohal ka kiirabi ja natuke hiljem Päästeamet. Nüüd lähen võtan lonksu konjakit, sest ma tunnen kuidas mu sisemus šokist ikka veel võbeleb.

kadunud kunst

Käisin täna kolmandike kunstitunnis seeni joonistamas (mul olid endal tunnid läbi juba selleks ajaks ja kolmas on meil igavesti mõnus klass ka). Niii mõnus oli üle mitmete aastate guaššidega plätserdada ja mõnusaid priskeid puravikke joonistada. See kinnitas minus juba nädalaid olevat tunnet, et elu on ilus.

Kaua tehtud kaunikene.

Ma pole ammu siia jõudnud, vabandan juba ette. Endiselt luban folgimuljeid, kuid siis kui aega saan nende kirjapanekuks. Igatahes möödus suve lõpp vägagi kiirelt ja seltskondlikult. Sünnipäevad said peetud. Algas asi alguse väga vihmase G sünnipäevaga Tallinnas (kuhu saime meie nüüdseks juba kardioloogiga), järgnes minu ja L-i ühine sünnipäev maal (millele eelnesid ja järgnesid oead koduste ja kolleegidega) ning augustile pani punkti L-i õige sünna. Tore oli see, et sünnale said tulla ka inimesed kellega ma elukohtade kauguse tõttu ei kohtu nii tihti kuid seda väärtsulikum on koos veedetud aeg. ja pidu ise oli vahva, sobivalt oli selleks ajaks meie poolt organiseeritud kuuvarjutus mida sai valgustatud asustuse puudumise tõttu vabalt vaadelda (ja meie fotomaniakkides sõbrad pildistasid üksteise võidu), mängiti lapsepõlvets pärit mänge nagu "tagumine paar välja" jt. Kangelasliku töö poolest võib ära märkida seda kuidas me käisime maal õunapuude lauseid koristamas. L õppis oma eksamiks ka vahele, koer tormas pöörasena ringi ja meie vedasime oma pisikeste käekestega ära prügimäele vähemalt 50 kilo õunu (kui mitte rohkem, igatahes olid õunapuude laused mahakukkunud õuntest valged). Selle käigus sain ma siis kolmandat korda herilase ja kokku neljandat korda sellel aastal nõelata. Eelmised kaks herilast pärinesid sünnipäevast umbes kahetunnise vahega. Lisaks sai siis 23 august selleks päevaks mil ma viimast korda sellel välihooajal ujumas käisin.Muidu seltskondlike üritusi sai ka sinna vahele. Lisaks veel poolteisenädalane kohanemisperiood tööks, mis seisnes selles, et oma ruumi remondi tõttu kappidest väljatõstetud asjad taas kappidesse tagasi panin (hulk kraami sa ära visata, lõpuks ometi). Vürtsi lisas töine suviste sünnipäevaliste pidu, mida peeti väga vihmasel päeval ühe kolleegi aias (aga tal on suuuur varjualune, nii et meil ei saanud isegi jalad märjaks). Ja nüüdseks on alanud õppeaasta, nädal aega on töödki tehtud ja suvi tundub olevat kauge minevik.

Movie night!

Käisime Tinuga just Mamma Mia!-t vaatamas. We love it! Naersime nii et kõhulihased on valusad. Näitlejate anne on vaieldamatu (osade näitlejate). Colin Firth võtab mind põlvist nõrgaks ja Pierce Brosnan läheb ka vananedes seksimaks ning Meryl Streep oli VÕRRATU! Muuseas oleme me ka veendunud,et need näitlejad maksid peale,et nad saaksid selles filmis osaleda, sest kui selle vaatamine juba nii lõbus oli, siis selle tegemine oli ilmselt veel tuhat korda parem.

Sünoptikute suvi

Väidetavalt selleaastane suvi tuli, kestis umbes nädala ja on nüüdseks lahkunud. Mina veetsin selle (kronoloogilises järjekorras) - jalgpalliväljakul, Folgil ja maal. Täpsemad muljed tulevad siis kui ma suudan ennast piisavalt kokku võtta, et nad kirja panna. Kokkuvõtvalt võib öelda, et ma armastan jalgapalli veelgi rohkem, jumaldan Foli ja maal olemise tunnete kirjeldamiseks pole piisavalt kiitvaid omadussõnu veel välja mõeldud.

Pildikesi politsei töömaalt

J-va politsei omn ametlikult Eesti suurim töönarkomaanide grupp. Mu tuttavatest on seal saanud (koos minuga) juba kolm inimest trahvi. Kõik ühe ja sama koha peal, ühe ja sama asja eest. Ja tunnistagem ausalt - peale minu ei ole neist keegi sellel maanteel sage sõitja.

Aktiivne puhkus

Jõle väljend iseenesest. Just sellepärast, et tänapäeval on sellest tehtud peaaegu et kohustuslik puhkus. Mis tähendab, et vedelesid maal kolm nädalat ja võtsid päikest? Puhkuse peab veetma reisides või vähemalt ekstreemsustega tegeledes ju! Aga äkki ma ei taha ja mulle meeldib lihtsalt olla ja lugeda, ah?

Kogu see vingumine ei tähenda siiski mitte et mind sunnitaks tegema langevarjuhüppeid või ronima Everesti otsa. Lihtsalt mu puhkus on olnud nii aktiivne, et ma pole saanud õieti olla ei maal ega kodus. Ega need teised asjad on ka olnud mõnusad ja ülitoredad, aga aeg-ajalt öötundidel igatsen ma rahu ja vaikust. Eriti tahan ma olla maal, lihtsalt olla, süüa tikreid ja lugeda läbi selle hunniku raamatuid, mida ma suvel lugeda lubasin. Sinna aga saab pärast folki ja ka mitte väga kauaks ilmselt, maksimum viieks päevaks. Kuid siiski on see parem kui need paaritunnised külastused, mida ma siiani sanud olen teha. See üks nädalavahetus oli lihtsalt liiga vähe (kuigi oli jube äike ja sadas rahet jne). Folgi ööbimised on ka siiski peamiselt ainult ööd, mitte päeviti viibimised.

Kultuuriga on puutud viimase kolme nädala jooksul kokku üsna tihedalt. Lossipäev oma ettevalmistustega ja järelkoristustega on vajumas möödanikku. Päev oli hoolimata vihmast siiski mõnus, need esinejad keda ma näha tahtsin ma ka nägin. Lisaks sain pühapäeva õhtul viibida meie kirikus Koit Toome kontserdil (pilet tehti välja) - cute guy, adorable smile and good songs - mida veel tahta pärast kolmepäevast rasket (kohati füüsilist) tööd, olles peaagu koomaseisundis?

Siis olid veel hansapäevad, mis lisaks rõõmsatele kohtumistele sõpradega tõid kaasa päikesepiste, meeletu peavalu ja arusaamise, et ma vihkan rahvamasse veel tugevamalt kui varem. Ja veel selle, et ma vihkan ka bussifirmasid, kes hoolivad ainult iseendast ja reisijatest absoluutselt mitte. Seepärast eelistan edapidigi autot kui trandspordivahedit või rongi, busse ainult hädajuhul ja vihates sellest iga minutit.

Viimane kultuuriüritus algas eile ja lõppes täna - kursakaaslased käisid mul L-s külas. Külastasime kõiki tuntud kohti - Palamuse muuseumi ja kirikut, Luua mõisa, Kassinurmet, meie oma lossivaremeid ja siniallikat. Luua oli "Unustatud mõisate" programmi raames avatud, saime giidiga tuuri, kontserdi ja vaimudega suhelda. Lisaks jalutuskäigu lossipargis aruteluga jane Austenist ja pärnaalleega kus meile kukkusid mesilased pähe ja nõelasid Janat kätte ja mind pähe. Ehmatus oli suurem kuna olime just vestlenud ka teemadel "meie tuttavad kes on mesilaste/herilaste pärast sattunud kiirabisse ja mõned mitte-tuttavad kes on ka surnud". Aga poodi viina järele ja viinakompress pähe (mina sõitsin ja Merle hoidis mul kompressi peas kinni) ning tänaseks on hullust valust ja peanaha teatud tundlikkusest liigutuste vastu järele jäänud vaid kusagil meelekoha sügavustes tuikav valu ja paistetus peas. Nii et elame edasi!

Homme asun lõpuks lilli istutama ja peenraid rohima, ilmselt osaliselt ka asju pakkima kuna neljapäeval algab FOLK!!!!!! Enne seda veel ka jalgpall, can't wait!