Kaunis kevadpäev

Eile oli mõnusalt soe ilm ja sai ette võetud väike väljasõit. Esmalt oli vaja käia Viljandis ja astusime ka suvilast läbi. Viljandis läks hästi, mission accomplished. Teel sinna vaatasime päikesepaisted, Jõesuu uut silda ja kõikjalt üleajavaid jõgesid ja järve, lisaks ka muid kohalikke hiigellompe, mis omandasid juba järve mõõtmeid. Muuseas nägime ka sookurgede paari. Suvilasse autoga ligi ei pääsenud, tee peale oli tekkinud järjekordne järv, millel ujus 12 luike (tegelikult olid nad naaberlombil, aga liialdama peab). Sai siis ette võetud jalgsimatk vabas looduses. Hea, et kaasreisijatel leidus kummikuid, mida endale jalga panna. Päikesepaiste taustaks oli lõokeste ja kiivitajate ennastunustav laul ning saabuvate haneliste tiivasahin. Ülimõnus!

Suvilas oli veelgi mõnusam ning kevadmärke rohkemgi - metsvindid, õitsevad lumikellukesed ja talveunest ärganud mesilased kes olid vallutanud majaotsa. Igatahes oli lõpuks nii soe, et sai kampsuni seljast võtta.
Laupäeva õhtul käisime kodu lähedal jalutamas, imetlesime meie "jõge", mis muidu on nire, aga nüüd ajas üle kallaste ja vahutas nagu Niagara.
Kokkuvõtvalt - kevad on käes.

Saabunud on kevad.

Lõpuks ometi on kevad kätte jõudnud, tõeliselt. Lumi sulab iga päevaga aina enam ja enam isegi siin, põhjapoolusel. Linnud laulavad ja nõuavad aina rohkem süüa, orav muutub vihaseks, kui kell seitse hommikul pole tema pähkleid aknalaual. Mulle meeldib isegi see plöga, mis praegu maad ja teesid katab. Kuigi paljast maad tahaks veelgi enam.
Aga täna tuli lähemale ka suvi- ostsin folgi passi, nr 2400 millegagi. Ja juba kuu aja pärast lendame me haldjaga loodetavasti Londonisse. Cannot wait!

patriootlikult Narvas.

Veetsin Vabariigi sünnipäeva Narvas, haldja kutsel. Algas kogu asi esmaspäeva õhtul, kui asusime bussiga Tartust teele. Sõit ise oli rahulik, kui välja arvata meeskorportasiooni osa, kes lihtsalt jõi terve tee. Narvas saime esmalt sotsiaalšoki sealse ühika väljanägemisest, edasi suundusime sellesse Narva baari, kuhu eestlasena sisendes on ka lootust omal jalal väljuda, ilma et see vajaks politsei ja kiirabi kaasaaitamist. Sealsed hinnad on tunduvalt odavamad kui Tartus ja me alustasime meeleolukalt õlle joomisega. Mingil hetkel ületas eestlaste arv baaris juba tunduvalt teiste rahvuste oma. Ööuni jäi lühikeseks, sest äratus oli 5.50, kuna kella 7.17ks pidime olema juba NArva muuseumi (linnuse) õuel pidulikul lipuheiskamistseremoonial. Nägime batuška Toomast, peaministrit ja teisi prominente, laulsime esimest korda hümni ja tundsime ennast väga patriootlikult (ja vilksatasime ka telepildis). Seejärel oli linnuses sees kohvi ja pirukahommik (meile siis hõõgveinihommik), millele järgnes hommikusöök eelmisest õhtust tuttavas baaris. Edasi oli jumalateenistus (mis mulle, tuntud paganale, täitsa meeldis, olin positiivselt üllatunud)ja teist korda hümni laulmine, millele järgnes turistipiltide tegemine ja paraad (kolmas hümni laulmine). Paraad tekitas turvatunde, muidu me ju sõjaväge ja tehnikat ei näe, nüüd tekkis tunne, et paar päeva peaks vastu küll, kui keegi ründaks. Selleks ajaks olime sooja saamiseks tarbinud ära juba üsna palju hõõgveini, järgneva paari vaba tunni jooksul tarbisime tavalist veini. Olles ennast pidulikult riidesse pannud, teinud soengu ja meigi läksime linna vastuvõtule, kus veinipokaali täideti pidevalt, söögid oli suurepärased ja seltskond mõnus. Kui vanemad inimesed olid lahkunud, siis läks pidu mõnusaks tantsukaks üle. See kõik muutis kell kuus ärkamise keeruliseks, kuid kella kaheksaks oli vaja jõuda bussi peale, sest olin lubanud kolmapäeva jooksul ka töö juurest läbi jõuda.

Muuseas, töö juurde jõudsin ka, just õigeks ajaks, et koos õetajate võistkonnaga võita ajalooviktoriin. Hurraa meile!

Kokkuvõtvalt - elagu Eesti!!!!

Palju õnne, K.

Esimene meie seast on saavutanud täiskümne, mille esimene number on suurem kui kaks ja väiksem kui neli. Palju õnne!

London, here I come!

Täna broneerisin ja ostsin ära lennupiletid Londonisse. 8 mai on siis lennupäev.

ei saa enam sappi pritsida

Põhjus lihtne - pole enam, mida pritsida. Minu sapikivid korraldasid reedel vastupanuliikumise ja selle tulemusel läksin ma laupäeval erakorralise meditsiini osakonda, lootes saada valule leevenudst. Saingi, aga mitte päris sellist nagu ma olin oodanud. Mida ootasin liitrit füsioloogilist lahust, valuvaigisteid ja vestlust kirurgiga. Põhimõtteliselt ma ka sain neid. Esmaöt sain ma voodikoha isolaatorisse B, kus veetsin aega lugedes O'Farrelli Impartial Historyt, mis mulle sama hommikul oli kätte toimetatud ning andsin vereproove ja käisin ultrahelis. Ei mingit füsioloogilist lahust ega valuvaigisteid veel. Siis saabus kirurg, kellega sain vestelda. Vestluse sisu oli :

Kirurg: ma arvan, et lõikame need kivid välja.
Mina: Jaa, ma olen kõigega nõus, et valust lahti saada (eeldades, et öeldakse, meil on aega oktoobris)
Kirurg: Ma siis lähen vaatan, millal meil aega on
Mina: kas täna
Kirurg: Ikka täna.
Mina: Väga hea.

Umbes pool tundi hiljem saabus valvekirurgi resident, kes selgitas asja veelkord üle ja soovis head paranemist. Siis saabus juba sanitar, kes võttis ära minu riided, andis pidžaama asemele ja algas sõit opisaali. See ajavahemik, mil mulle öeldi, et nüüd läheb lõikamiseks ja mil ma opilauale jõudsin oli umbes kolmveerand tundi. Jõudisn ainult helistada emale (kes viibis koos ülejäänud suguvõsaga vanaema sünnal), et nüüd läheb asjaks, ja Lotale, et tulgu alla ja võtku mu käekott hoiule. Kui juba narkoos mõjuma hakkas oli soe ja mõnus tunne ja edasi on umbes kahetunnine mäluauk. Ärkasin opisaalis kui juba asjad olid küljest ära korjatud ja voodisse pandi. Siis magasin palatis veel umbes tunni, enne kui jõudsin ootusärevat suguvõsa teavitada, et kõik korras, kivid kadunud. Kivid anti tegelikult suveniiriks kaasa. kaks suurt, kolm väikest. Täna hommikul visati haiglast välja, nüüd olen juba kodus, duši all käinud ja Lota poolt uuesti ära plaasterdatud.

Igatahes läksid tõeks Lota ammuöeldud sõnad (kui ma arsti juurde minekut aina edasi lükasin)- lõpuks viiakse sind erakorralisele operatsiionile. nii läkski, kõik toimus nii kiirsti, et mul polnud aega ei närvitseda ega asju hullemaks mõelda. Tundes iseenaast ütleksin, et see oligi kõige parem variant. Nüüd olen nädala sinisel lehel ja siis võtan asja mõni aeg lihtsalt väääääga rahulikult - söön kuivikuid ja raskusi ei tõsta.

I love Jeremy Clarkson

Noppeid tema pühapäevasest veerust The Times's (http://www.timesonline.co.uk/tol/comment/columnists/jeremy_clarkson/article5488548.ece). Teemaks on lastega lauamängude mängimine.

Board games, then, do not bring a family closer together. They rip out its heart in a seething cauldron of rage, hysteria, accusations and hate. And I fear they have a similar effect on world peace.

Look at Hitler. He could have played Risk but because it can only ever be won by the person charged with the task of conquering Australia and North America, he decided to make up his own rules and play them out for real.

We can therefore conclude that Pong and other games of its ilk ended the cold war because, for the first time in history, leaders had something better to do than rush about threatening to bash one another’s heads in.

In fact, playing any game with children is hopeless. Charades, for example. They sulk when you give them “The Beastly Beatitudes of Balthazar B” or “Versailles: The View from Sweden” and you, in turn, get cheesed off when they endlessly mime their way through a film which has two words and sounds like Carry Hotter.

I’m writing this at our seaside cottage where there is no PlayStation and no Wifi. As a result the children get up in the morning, play something old-fashioned and then bicker about it till bedtime. Tomorrow we will be back at home which is full of gruesome, vicious, bloodthirsty electronic games. Peace, contrary to the teachings of those in tweed, will be restored.