Viimased kaks nädalat on möödunud peamiselt tantsides. Seetõttu valutab mu vasakul jalal vist nüüd juba luu, mitte enam lihased. Igatahes on see üsna rõve tunne. Aga lohutus on see, et nüüd peab veel pühapäeval pingutama ja siis on tantsust puhkus, saame vaba nädala. Nädalavahetusel olen hõivatud võistutantsimise üritustega. Laupäeval etendame allikal näidendit "Kuidas naised vanasti ilma tegid". Kuna esitama peab seda kümnele grupile järjest, siis kestab asi kümnest neljani. Aga tõotab meile endale lõbus tulla. Õhtul on siis tuvumisõhtu-simman ja pühapäeval võistutantsimine ise. Hoidke pöialt!
Loomulikult on veel lisaks ka töö-töö-töö ja ülikool!!!! (juba viie hüüumärgiga tegelikult), kummagi viimase jaoks eriti aega ei jää, kusjuures ülikooli pärast kannatab töö. Järgmisel nädalal lihtsalt pean ära tegema kõik need asjad, mis veel tegemata on, sest muidu hakkan ma iseennast vihkama ja ülemus võib ka vihastada. Pealegi läheneb mai lõpp hirmuäratava kiirusega ja lapsed peavad ju eksamiks valmis olema.
Positiivne on see, et kevad ikkagi tuleb, mul toomingad toas juba õitsevad, linnud laulavad ja soojemaks pidi ka minema. Kahjuks tuleb kevade tulekuga välja ka kogu see sodi, mis varem lume all oli. Näiteks eile käisid Marid koristamad voort ja Siniallikat ennast ja saime kokku vähemalt neli suurt kotitäit prügi, mis oli lihtsalt võssa loobitud. Nüüd näeb allika ümbrus selline välja, et julgeb sinna laupäeval teisi tantsijaid ikka tuua ka. Võistutantsijad tulevad ju üle Eesti kokku.
Kuid ma sisendan endale kogu aeg, et elu on tegelikult ilus ja iga uus kevadeilming tekitab minus rõõmuhõiskeid ja energiapuhanguid.
Päikest!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar