Õnne, õnne, õnne hõi!
Muud sul soovida ei või!
Teadmiseks huvitatutele - eksam läks normaalselt, aga vaba hetke ei ole ega paista ka tulemas. Ainuke võimalus minuga suhelda on mulle helistada, ja siis pole ka kindel, kas mul aega on. Järgmisel nädalavahetusel on võistutantsimine, praegu teeme selle jaoks veel kõvasti trenni. Ja pärast seda on ees töö, töö, töö ja siis naaberriiki esinema.
Vahepeal olen vapralt võidelnud ja peaaegu suutnud ära esitada kõik vajalikud aruanded. Kahjuks on ülikooli asjad selle tõttu kannatama pidanud, seega kuulub mu aeg nüüd ülikoolile. Lisaks käisin vahepeal sõpru ja kolleege konverentsidel toetamas ja mõnel konverentsil käisinka huvi pärast. Ning loomulikult on seoses kevade tulekuga minu hing haige Mõisa järele ja selle tõttu me seal ka vahepeal käime. Kasvõi lihtsalt jalutamas, viimati äkilise idee ajel lilli istutamas. Seal on nii mõnus, päike, vesi (järv on lahti, jei!) ja ainsaks tasutaks on linnulaul. Täielik paradiis!
Oma kurvastuseks olen ma järjest enam pidanud tõdema, et inimesed on jobud. Sellest, kuidas ei saada aru kõige lihtsamatest tõdedest, mina aru saada ei suuda. Näiteks asjad stiilis: kui mu auto liigub ainult 50 kilomeetrit tunnis, siis ei ole vaja teistele maanteele sellega ette pöörata; kokkuriisutud lehed ei käi maja olmeprügi kasti; lõket ei teha järelvalveta; oma laste järele valvatakse (ja ei lasta neil koolipäevadel kell 11 veel väljas olla). Nii lihtsad ja loogilised asjad, aga no inimestel puudub täielikult mõtlemisvõime. Ehk siis - ma olen inimkonnas veel rohkem pettunud kui ma enne juba olin.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar