Siit võiks ju oodata Ladina-Ameerika seebiooperit, kuid tegelikult oli asi lihtsam. Käisin laupäeval Tallinnas, et näha sõpru ja jalgpallurite tagumikke. Alustasin sõpradega. Mingis meeltesegaduses otsustasin ma tunneomakodumaad-rongi kasuks. Tulemus - kange tagumik, kurdikskarjutud kõrvad ja peaaegu-seksiv vene paarike kõrvalistmel (väike liiladus ka, aga no tõesti, asi nägi juba eelmängu moodi välja). Tallinaas suundusime Loomaaeda, kus kohtusime (Grimmu oli rongil vastas) Mammu, Kaisa, Tasari ja Turgoniga. Loomaaias vaatasime loomi ja kohtusime ka mõningate uute loomadega, näiteks nagu Püha Lehm, kahvelpühvel, pitsasiga ja viikjänes. Ühtlasi vaatasime me kõiki kabjalisi ja sõralisi pilguga "kui kaua saaksid somnikud ühest sellisest söönuks". Kõige kauem oleks vastu pidanud ilmselt Püha Lehm. Nägime ka hülgeseid/hüljeid (meie grammatika ongi selline), lõvisid (isasel oli pool saba puudu), jäämõmmit, kiizusid ja kaameleid (neil oli kaks aprillis sündinud varssa ka). Vahepeal pidasime piknikku ning kokku olime me seal kuus tundi. Mina sain igatahes päikesepõletuse, mis on nüüd tasapisi päevituseks üle läinud. Seejärel saime kokku Sproti ja Sirtsuga, kes olid veetnud päeva õppides ning suundusime Kadriorgu. Sealt suundusin mina mingi aja pärast Pireti ja Helmega jalgapalli vaatama. Levadia mängis TVMK-ga. Tulemus oli 2:0 Levadiale. Ma sain aru, miks jalgpallist on võimalik sõltuvusse sattuda, sest otse staadionil mängu vaadata on midagi hoopis muud kui seda telekast teha. Vahepeal kommenteerisime loomulikult ka mängijaid, olulised tegelased olid Taki tagumik ja säärejooks. Piret teatas alles hiljem, et mainitud jalgpalluri pereliikmed olid üsna meie lähedal. Loodetavasti on neil hea meel, et nende lapsest räägitakse, midagi halba me ju ei öelnud. Igatahes hakkan ma juba ka jalgpalluritel vahet tegema, jalgpallist kui mängust saan ma juba ammu enam-vähem aru. Päev lõppes jalutuskäiguga Kadriorus ning sealt bussijaama. Buss oli hoolimata oma hilisest kellaajast puupüsti täis ja minu kõrvale sattus mingi haisev ja peeretav vanamees. Ainuke võimalus teda vältida, oli magama jääda. Seda ma ka tegin, üksikute vahedega. Koju jõudes oli muidugi uni läinud, nii et lugesin veel natuke ja siis alles tuttu.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
jaa, Piret üritas ka minust kunagi vutitibi vormida, aga ma pean oma suureks kurvastuseks tunnistama, et entusiasmist jäi tugevalt puudu :) ilusad tagumikud ja säärejooks oligi ainus motiveeriv tegur nende pisikest palli peksvate isaste vaatamiseks.
Ma ei ürita kedagi kellekski vormida.
Ma lihtsalt meelsasti tutvustan paremale osale inimkonnast parimat osa maailmast.
Ja hoolimata populaarsest naisarvamusest on jalgpallis siiski midagi veel...
See adrenaliin kui Minu meeskond on ründamas
See meeletu hinge kinni hoidmine kui vastane palliga Meie värava all on
Võimsad väravad
Teravad takleeringud
Pikad triblingud
Nutikad petteliigutused
See kuidas Nikita Andrejev jookseb silmad kinni kolmest vastase kaitsja vahelt läbi ja lööb justkui muuseas väravavahi jalgevahelt palli võrku
See ootamatu rõõmutuhin kui Konstantin Nahk lööb 60 meetri pealt palli võrku.
pärast seda tuleb armastus
Aga kõigepealt peab tegema vahet Meie ja Nende vahel. Muidu ei saa.
Postita kommentaar