Esiteks tekitab see sõltuvust - kui sul on ikkagi umbes 70 kanali vahel valida, siis on paratamatult hetki, kus korraga tuleb vähemalt kolm saadet, mida sa vaadata tahad ning jumala kindlalt on neist kahe kordused ikkagi korraga. Tulemus - vaatad igast nii palju, et tegevusest aru saada, lootes et korduse ajal vaatad neid kohti, mis algselt nägemata jäid (ja see lootus luhtub umbes 80%)
Teiseks võib masendusega avastada, et samas esineb hetki, kus üheltki kanalilt ei tule midagi mõistlikku, isegi History näitab neljandat korda kuidas sakslased Esimese maailmasõja ajal Šoti rannikul laevu põhja lasid. Hea, et on olemas arvuti, mis sisaldab äsjasaadud koopiaid mitmetest toredatest filmidest (mille hulgas on ka värskeim Emma), raadio ning CD-mängija ja loomulikult riiulitäied raamatuid. Aga ikkagi - 70 kanalit, millelt pole midagi vaadata, masekas.
Kolmandaks - just praegu vaatan ma Bafta auhindade jagamist. Mina, kes pole pärast RotK-i ühegi auhinnatseremoonia vastu piisavalt huvi tundnud, et neid reaalselt jälgida. Järgmisena hakkan ma ilmselt Fashion TV-d vaatama. Mis on auhindade puhul masendav - seal on filme, millest ma pole kuulnudki, nägemisest rääkimata. Peab ennast rohkem filmimaailmaga kursis hoidma, kuigi antud hetkel valmistun ma kahe nädala pärast toimuvaks eesti keele viktoriiniks ning loen läbi (ja teen märkmeid) juba neljandat moodsat noorteromaani. Kaks esimest olid jamad, kolmas hea, neljas õudusvärinaid tekitav. Kümme veel, siis olen valmistunud.
(and the Outstanding British Film is .... Fishtank - ever heard of it?)
(and the Outstanding British Film is .... Fishtank - ever heard of it?)
