suvest ja narkonahkhiirtest

Hei-hoo, hei-hoo, käib töö ja vile koos! Just niimoodi ta kulgeb. Jaanipäeva puhkasin, siis õppisin nädal aega ööd ja päevad (kõik viis eksamit hindele B). Siis magasin paar päeva ja lossipäevale. Viimane muuseas õnnestus igati, järgmiseks aastakas telliti meilt ka juba üritus ära, seekord siis Vabariigi juubeliks. Siis tõepoolest puhkasin, sõitsin ära Mõisasse ja lihtsalt olin, natuke tegin tööd, aga lugesin ja nautisin vabadust. Vahepealsed proovid mõjusid lihtsalt ebasobivate katkestustena, aga nüüdseks on seekordsed esinemised ära olnud ja meil on kaks tantsuvaba nädalat. Viimane esinemine oli kusjuures Via Baltica festivalil.

Kuid parim osa olid Hansapäevad koos Mammu, Tinu ja teistega. Te ei usu kui suur igatsus mul "kauge rahva" järgi on, Hansapäevad (ja muidugi ka lossikas) leevendasid seda. Lõpliku paranemise toovad vast esmaspäev ja Folk. Hansapäevadest on pärit ka legend narkonahkhiirtest, teadke vaid seda, et meid jälgitakse pidevalt, isegi ööpimedus ei varja meid enam.

Ja nüüd viimased uudised, olen vasakust õlast vigane, kuid see-eest tuuldunud ja veidi päevitunud ning ka lihased on arenenud. Täna, kaunil pühapäevasel suvepäeval mina ja teised Marid 1) ronisime Munamäe otsa ja torni ning imetlesime isamaad; 2) matkasime Ööbikuoru esktreemradadel ning 3) käisime 12-kilomeetrisel kanuumatkal Ahja jõel. Viimasest ka äratambitud õla- ja rinnalihased. Aga see oli fantastiline! Jõelõik polnud kerge, oli takistusi ja kärestikke, ka rahulikku vett ja palju kaunist loodust. Algus oli veidi keerulisem, ikkagi esimene kord ju, kippusime mahakukkunud puudesse takerduma, lõpuks olime juba päris osavad neist ja kividest möödaloovimisel. Ja kärestikud oli kogu asja vahvaim osa, seal sai selle õige tunde kätte. Viimaseid kilomeetreid enne lõpp-punkti kasutasime trenni mõttes tempot tehes. Ilmselt vedas mul ka väga paarilisega, koostöö sujus ideaalselt.

Aga nüüd magama, sest olen üleval juba kella kuuest hommikul ja eilne päev kulus Võru folkloorifestivalile, seega olen ma üsna väsinud ja tahan OMAS VOODIS magada.

Ööd! Ja peatsete kohtumisteni!

Algas puhkus

Eile, kell 11.15 algas minu puhkus. Puhkus, mis on nii ära sisustatud, et vaba aeg puudub. Kuna 29-st algavad eksamid, siis veedan viimase nädala ja vist isegi jaanipäeva õppides. Pärast seda on lossipäeva üritused. Ja siis on natuke vaba aega, et suvitada ja Mõisas lihtsalt olla. Vahele tuleb üks esinemine ja siis on kaks järjestikust folginädalavahetust, esmalt Võrus ja siis Viljandis. Viljandis näeb loodetavasti ka neid inimesi, keda juba ammu näinud pole. Ja augustis on võimalik, et meie ettenähtud esinemine toimub härra president Ilvese valvsa silma all, aga lootkem, et siiski mitte. Vabatahtlikuna olen ma Maapäeval ametis niikuinii.

Ahjaa, minu ja Lota sünnipäev on pandud paika sellele ainsale sobivale augustinädalavahetusele, ehk 19. augustile. See on küll pühapäev, kui 20. august on riigipüha, nii et elate üle. Millalgi saabuvad ka ametlikumad kirjad.

Kalli ja päikest!

Miks on nii, et osad inimesed on nõmedad?

Jõudsin just järeldusele, et on olemas inimesi, kes lihtsalt on nõmedad. Kes ei suuda üle saada oma lapsikust solvumisest minuga seotud inimeste peale ja kes sellepärast ka minuga nõmetsevad. Ega midagi, siiani kannatasin, nüüd ütlen välja - Kadri, kui sa jätkad samamoodi käitumist ennast ümbritsevate inimestega, siis ära imesta, kui nad kaovad. Viga pole mitte neis, vaid sinus. Mõtle sellele, et sõbrad ongi selleks, et sulle öelda, kui sa valesti teed. Ja kusagil pole öeldud, et nad peavad kõiki sinu maailmavaateid jäägitult jagama. Inimesed võivad hoolida sinust ka siis, kui nad sinuga alati nõus ei ole. Ja veel üks nõuanne - kes tahab olla armastatud, peab ise oskama armastada, tingimusteta.

Kahju ainult, et sa oma last kättemaskuvahendina kasutad. Ole hoolikas, et see kätte maksma ie hakka.

Teistele (põhjaeestlastele) - igatsen hirmsasti teie järele, kuid meie kohtumise tund on veel teadmata. Jaanipäevaks tuli midagi ette, nii Tallinna kanti ma ei jõua. Ainuke lahendus on saada kokku kusagil poolel teel, millalgi kui mul on vaba aega.

Tartlastele - neljapäeval algab puhkus. Saagem varsti kokku ja pidagem maha üks pidu. Ülikooli eksamid on veel ees, ja mõned Laiuse üritused, aga ühe peo jaoks aega ikka leidub.

Üldiselt - elu on ilus, suvi käes. Viimase nädala jooksul möödus kolm päeva nii, et alkoholi ei tarvitatud. Kolm päeva sai sünnipäevašampust juua ja laupäeval pärast esinemist toimus õlle- ja grillipidu. Natuke kole on, aga natuke ikka võib. Tööl käisin kaks tundi päevas, sest ülejäänud asjad olid tehtud, käisin lihtsalt nägu näitamas. Üheksandikud sooritasid kõik oma inglise keele eksami, nii nagu ma arvasingi (ei ma ennast kiitmast väsi) ja sellega sai ka tõsisem töö otsa. Nüüd jobutan veel neli päva tööl, kolmapäeval on lõpuaktus. Neljapäeval aga lähen oma tädipoja lõpuaktusele, kes lõpetab Härmat ja on juba teada, et jätkab juuraõpingutega. Süda kohe rahul, ei pea "lapse" pärast murtesema.

I play piano, isn't it.

Vahepeal olen veetnud loengu tutvudes uusimate inglise keele üllitistega. Mõned keeleteadlased on nimelt jõudnud järeldusele, et kuna artiklid, küsijätkud jne. on võõrkeelena rasked õppida, siis jätame need ära. Ainus allesjääv küsijätk on "isn't it". Ja ainsuse kolmanda isikut ei ole reaalselt olemas (on ainult grammatiliselt), siis pole seda ka vaja. Sellest tulenevalt ka pealkiri.

Ülikoolis käisin, et enne eksameid veel targemaks saada.

Ja raamatuid lugesin, ja lossipäeva asju ajasin ja natukene nägin sõpru ka. Aga rohkemat pole jõudnud. Aga Tallinna tulek lükkus edasi määramatusse aega, ise ka ei tea, millal jõuan. Oluline on see, et smala ajala Sprot ka seal viibiks, sest mul on teda vaja.

Lääbi, lääbiii. läääbiiiiii

Läbi sai. Kooliaasta, ma mõtlen. Täna oli viimane lastega päev, homsest algab paberimajandusega tegelemine. Ühtegi suvetöölist ma ei jätnud, elu on kohe poole lihtsam. Nüüd on aega eksamiteks õppida, raamatud lõpuni lugeda, päikest võtta ja elu nautida. Vahepeal, mai viimastel nädalatel toimusid ka koolis pidevalt ainult mingid üritused ja õppepäevad. Muuseas sai tuld kustutada (ja ühtlasi tänada PäästeametitLumelahingu toetamise eest), elustada, niisama passida, elada kaasa sellele, et meie tantsijad pääsesid tantsupeole (ja mul on täpselt sellel ajal eksamid!), ise tantsida ja saada tantsitatud, aastalõpupidu õpetajatega maha peetud ja lastega ekskursioonil käidud. Ekskursioonil sain ma muuseas ka Tartus lotja tüürida, ajaloomuuseumis oma teadmistega hiilata (pomisedes omaette "ma teadsin seda juba ammu") ning Raadil jalutada ja mõelda selle, kui loll oli/on Vene riik.
Nädalavahetuse veetsin Mõisas suvitades (laupäeval) ja ujumas käies, pühapäeval istutasin lilli ja kujundasin aiamaad ümber. Täna saan kanda ainult väga siledast materjalist riideid, kuna kõrbesin kergelt ära.
Lubadsi ei anna, aga võib juhtuda, et olen nädalavahetus enne jaanipäeva Tallinnas.

ööbik laksutab, pääsuke lendab

Kohale on jõudnud ööbikud ja piiritajad, nagu pealkirjast aru võis juba saada. Minu jaoks on nüüd suvi alanud. Parajasti müristab akna taga, seega on oodata ka uut äikest.

Lätis käisime ära, tantsisime ja pidutsesime. Läti keelest muhvigi aru ei saanud, aga just selles keeles peeti pikki kõnesid. Lähtusime oma loogikast ja panime lihtsalt igale sõnale "s"-i lõppu, saime "sokks", "toonekurgs" jne. Veepark oli mõõõõõõõnus, lõõgastas hästi. Nüüd jätkan selle tööhooga, mis enne pooleli oli jäänud. Endiselt on kiire, aga eks ma püüan.

Must masendus

Eile hommikul üles ärgates tabas mind must masendus. Niisiis käisin ma terve päeva ringi tundega, et maailm on üks kole koht ja keegi ei armasta mind. Kusjuures mõistusega sain ma aru, et niimoodi asjad päris ei ole, aga tunne oli selline. Tegelikult irvitasin ma eile isegi rohkem kui tavaliselt, põhiliselt oma musta masenduse peale. Asi läks paremal õhtul pärast trenni, kui saime kätte valla T-särgid, mida hakkame Lätis kohe demonstreerima. Ja pärast trenni lobisesin pikalt telefonis Lotaga ning korjasin põllult nartsisse. Tundes seda mõnusat vihmaniisket ja imehästi lõhnavat õhku, tuli kevad mu südamasse tagasi ja ensetunne paranes.
Kuna mul tänane hommik oli töövaba (see tundide edasi-tagasi võtmine on mõnikord kasulik), siis vaatasin eile õhtul Düüni lapsi ETV-st (nautisin osade näitlejate briti aktsenti) ja lugesin edasi oma raamatut. Kahjuks ei saanud jätkata "Hitchhiker's Guide"-ga, kuna lihtsalt unustasin raamatu Tartusse (aga nüüd ma tean, miks petuuiapott niimoodi mõtles!), selle asemel lugesin "Pagenduse planeeti". Kuigi varem loetud, ikkagi on hea raamat.
Üldiselt ootan juunikuud, sest siis on kool läbi. See on uskumatu, aga mul on sellel aastal esimest korda kogu õpetajakarjääri vältel lastest siiber. Ilmselt osaliselt ka selle pärast, et mul on pidvalt kiire ja ma lihtsalt tahan puhata. Se nädalavahetus, mis oli, oli selles suhtes ideaalne. Laupäeval käisime emaga Viljandis ja õhtul grillisime Lotaga meie aiamaal liha (toimus Lota mehe tutvustamine teistele inimestele) ning pühapäeva veetsime Mõisas lehti riisudes, põõsaid pügades (ma sain lõpuks teha jasmiinipõõsaga seda, mida ise tahtsin) ning Papa uut autot tähistades. Eesootav nädalavahetus on ka ilmselt lõbus, sest selle veedame Maridega Lätis - laupäeval tantsime natuke ja siis pidusteme, pühapäeval läheme Lido veeparki.
Kusagil aju tagaosas kummitavad kogu aeg need ülikooli esseed, mis on vaja 20. maiks valmis saada, aga eks ma tasapisi tegelen nedega ka.
Igatahes olete te nüüd mu hala loodetavasti läbi lugenud ja teada saanud, et mul on endiselt ülikiire.
Päikest ja kevadet!