I'm so England

Tuli see vana pealtkuuldud folgivestlus taas meelde. Põhjus - sain täna teada, et meie kaks siiani teadmata kevadsemestri ainet on "Iiri ja Walesi ajalugu, kultuur ja luule" ning "Briti romaan kinolinal". Mõlemad taotavad palju lõbu ja teadmisi. Kuigi kindlasti ka tööd ja vaeva, kuid mõelge - me vaatame mõnda filmi ja siis toimub analüüs. Kas elus võib rohkem lõbu olla? JA Briti ajalugu ning kirjandus 3 on juba õppejõu poolest väga mõnusad. Seega tööd ja vaeva on, kuid kui ennast kokku võtta, siis peaks kõigega hakkama saama.

ühel ilusal talvepäeval ...

istusin töö juures ja vaatasin aknast välja. Päike paistis ning muru oli kohatiste lumelaikude alla mattunud. Ja siis tabas mind arusaamine, et tegelikult tahan ma kevadet. Või mis veelgi parem, juunikuiseid varahommikuid. Need hommikud, kus linnud laulavad, õhk on värske ning päikesetõusu ajal õues jalutades näed palju huvitavat. Ilmselt on oma selles ka filmil "Uhkus ja eelarvamus" (2005, Keiraga), kus on selliseid mõnusaid kohti liiiiiiga palju. Arusaadavatel põhjustel on mul ka "Uhkuse" kontsentratsioon ajus liiga suur. Seda enam, et tänu Merlele (ja olen talle igavesti tänulik) sain ma ka sama teema BBC seriaali, kus Mr. Darcy on Colin Firth. Need kaks (film ja seriaal kokku) on tekitanud tõsise tahtmise ajas tagasi minna ning 19. sajandisse elama kolida. Ainus lootus on mõni larp, kuigi Jane Austen'i teemaline larp Inglismaal jõudis juba mu unenägudesse....

Aga muust ka - eelmisel nädalal oli meil koolis terve punt poolakaid ja leedukaid, reede õhtul toimus nendega siis vennastumisõhtu. Vennastusime siis terve õhtu, lõbus oli. Mulle kingiti fotoraamat ka. Nädalavahetusel pidasime ema sünnat, kuigi mina oleksin pidanud õppima. Aga natukene peab ikka elust lõbu ka tundma.

kuidas küll Aeg lendab ....

Avastasin äsja, et viimasest postitusest on möödas neli kuud. Kohutav. Vahepeal on mõndagi juhtunud ja mina targemaks saanud. Kõigest möödunust pole mõtet täpselt rääkida, kuid mõnest asjast ju võiks. Nii õnnestus mul detsembris enne vaheaega jääda piisavalt haigeks, et sinise lehega praktisliselt nädala kodus viibida. Pärast vaheaega käisin nädala tööl ja siis olin nädala õppepuhkusel. Ning sellel nädalal tegelesin vahepeal Comeniuse poolakate lõbustamisega, mis tähendab, et ma pole praktiliselt viis nädalat tööl käinud ja ei oska enam tööd teha. Ilmad on ka nii imelikud, et pole ei talv, sügis ega kevad. Eilne tuisk andis juba lootust, kuid täna hommikuks on saabunud Sula ja lumi kaob silmnähtavalt. Hea, et sellel aastal lumelahingut pole, sest mul on tunne, et lund polegi oodata.
Ülikooli eksameid tegin ka, mis tähendas nädalat õppimist ja siiski kirjanduses ühe sellise küsimuse saamist, mis mulle mitte midagi ei öelnud. Eks näis, mis selle eksamiga saab. Kuid Kanada kultuuri sain A (ma tean, ma olengi tark).

Nüüd aga hakkan kohe ära kasutama seda, et meil on sellest nädalast koolis wifi ja sukeldun internetisügavustesse.

Taas tihti vihmast märg on rannal liiv ja uttu hääbub silmapiir.

Tere, selles suvel siis ilmselt viimast korda. Pühapäeval (vist) algab sügis, kuigi loodus on viimase nädalaga läinud nii sügiseks, et kohati on juba kurb. Kummaline on see, et hommikud on imeilusad, päike paistab, kuid juba keskpäevaks on kõik mattunud pilvedesse ja sajab paduvihma. Just lõppes järjekordne vihmahoog.

Kuid nüüd siis vahepeal toimunust. Saabus uus aasta, selle puhul peeti ka pidu. Sünnipäevaks kinkisid kolleegid imeilusa vitraaži, riputasin selle suure toa aknale. Kui kooliaasta algus oli tore, siis edasi läks asi hullumajaks. Minu klassi pätist on saanud kriminaal ja sellest on tegelikult kahju. Tööd tõi see samuti juurde. Kuid muidu on tore, selle aasta kaheksas ja üheksas klass on vahvad, suudavad tööd teha ning inimese kombel mõtelda.

Lisaks tööle on alanud ka ülikool, esimene sessioon oli kohe septembri alguses. Talv tundub tulevat lihtne, enamus aineid on kas kodueksami või esseedena (mis on sisuliselt üks ja sama, lihtsalt aega on erinevalt), "päris" eksameid on ainult kolm. Kevadel see-eest üheksa! Siis ma ilmselt hullun. Kuid loengud on vahvad, inglise kirjanduse õppejõud (temaga on meil ka ajalugu) räägib ainet nii, et kõhulihased on pidevalt töös.

Ja tantsimisest ka. Viimased nädalad tegime täie tambiga tööd tänaseks esinemiseks Paunvere väljanäitusel. Esinemisi oli neli, üldiselt läks kõik hästi. kaks murul toimunut olid veidi libedad ja panid koperdama. Pealaval olid betoonplaadid, mis mulle lõppes juba teise tantsu ajal halvasti - astusin plaatide vahesse ja väänasin jala korralikult välja. jah, jälle kord see parem pahkluu, seekord küll rohkem jalalaba ka. Aga ma pidasin vapralt vastu kuni komanda esinemise viimase tantsuni, siis enam ei suutnud. Kuid viimaseks esinemiseks külmutati jalg ning kaks tantsu sain siis ka teha. Eks näis, mis esmaspäevaks on, siis lähevad trennid edasi. Kui ikka väga valus on, siis enesepiinamisega ei tegele ja jätan nädala vahele.

Kallid kõikidele!

Ma olen ikka veel "elus". Kas see pole mitte hämmastav?

Pärastlõunat! Jõudsin just tagasi Aegnalt, kus toimus Maskeraad 3. ja ma olen elus, ikka veel! Kaua see kesta ei või, järgmine mäng võib tuua lahenduse, tehti juba vihjeid ja arutati võimalikke kuupäevi. Liilia, palun MITTE 1. detsember, ma ei saa siis ja ma ju tahan! Kahjuks ei saa ma siin arutada oma liine ja tegevusi, sest see keelati ära, ilmselt nad kestavad veel. Niipalju saan öelda, et mu poeg on tagasi:) ja ma olin sunnitud kiirkorras maalt lahkuma koos temaga. Mäng oli imetore ja hea ning koht ( ja söök) suurepärane.

Kergelt nukraid toone tõi eelmisse nädalasse fakt, et puhkus sai läbi. Kuid et töölehakkamine kulgeks valutult, siis käisin sela korraga umbes tunni, äärmisel juhul poolteist. Ülejäänud aja istusin Asta juures ja kella üheksaks ei jõudnud ma ühelgi päeval kohale. Aga tegelikult mulle meeldib tööl käia, ausõna, lihtsalt puhkused on alati liiga lühikesed.

Aga rõõmsaid (ja kergelt hullumeelseid) noote tõi eelmisse nädalavahetusse Mustvee kalapäev ja siis minu ja Lota ühendatud sünipäev. Mustvee kalapäeval juhtus selline huvitav lugu, et minu seisvale autole (milles istusin mina täies rahvariides, valmis esinema minekuks) sõitis, õigemini tagurdas otsa politseiauto. (nüüd on see koht, kus kõik naeravad). Aga mina ennast tollel hetkel küll kõige paremini ei tundnud. Esiteks oli see šokk, mul läksid põlved nõrgaks ja käed hakkasid värisema, ja teiseks oli auto esmapilgul ikkagi üsna katki - iluvõre ssisse muljutud ja tuled pesadest välja löödud. Tuled lükati tagasi, kuid tüüblid on katki, nii et auto läheb remonti. Parem osa (siis ma suutsin juba asja naljakat poolt näha) oli see kui politsei hakkas endale protokolli tegema. Ma pidin nii paljudele asjadele alla kirjutama, et mingil hetkel ei jõudnud ma neid enam isegi läbi lugeda. Kõige parem oli see koht, kui tuli tunnistus et ma olen kaine. See käis nii, et minu käest küsiti kas ma olen joonud, mina ütlesin šokeeritult "ei" ja siis oligi asi korras, võeti allkiri et olen kaine. Ma ju olingi kaine, ega ma joonuna rooli ei istuks, aga nende jaoks oleksin ma võinud ka purjus olla. Ja muud küsimused nagu "kas turvavöö oli kinni" ja "ega teil juhuslikult mingeid pabereid kaasas pole? - milliseid? - noh, lube ja auto dokumente". See oli koht, kus ma hakkasin muigama. Kõige parem on see, et ma jõudsin ka esinema! ( ma tean, ma olengi tark, ilus ja tubli)

Aga sünnipäev oli täiesti omaette teema. Minul olid 19-nda hommikul veel esinemised Kuremaal, nii et süüa tegi Lota. Alar tegi metsseaprae (mis oli imehea) ja lõikus salatid valmis jne. Oleks vaid kõik mehed sellised ... Äärmiselt tubli temast. Kui mina Mõisasse jõudsin, siis paigaldati parajasti uut keldrikatust ja toimus niisama olesklemine. Mingil hetkel tegime pudru valmis ja hakkasid saabuma külalised. Siis toimus söömine, mis jätkus ja kaasnes joomisega (meie olime juba külaliste saabumise ajaks jõudnud tarbida ära neli pudelit veini). Üldiselt oli kõik mõistuse piires, vanainimesed ikkagi ju. ahpeal käisime järve ääres ja ujumas, kui piisavalt ka ja kalavõrkude vahel kõndida, siis jõudis ka kaelani vette ja sain mõrdade peal istuda. Öösel osad külalised küll lahkusid, kuid enne taaskogunes ansambel "Surm" (uute liikmetega muuseas, aitäh Priit ja teised) ning laulis köögi akna all ja ka mujal aegumatuid laule. Asi sai alguse sellest kui me teeotsas seisime ja eksinutele teed juhatasime telefoni teel, kusjuures nemad ei saanud aru kus nad on ja me pidime umbes aimama, milline võiks olla õige tee. Mingil hetkel toimusid lauamängud (kingitused võeti kohe käiku) ja "Väikese pornoraamatu" valjusti ettelugemine. Laused "karga porri" ja "pane endale kõrva taha" ei saa enam iial olema sellise tähendusega nagu varem.

Järgmisel hommikul jätkus olesklemine, külalised lahkusid neile sobival ajal. Kuagi õhtupoole jõudsin ka mina koju, et pakkida uuesti asjad ning sõita Laiusele. Peab ausalt tunnistama, et puhkuse lõpu tähistamiseks ei saa olla paremat meetodit kui see. Järgmisel aastal jälle!

Aga nüüd pean ma oma kohvri lahti pakkima ja veelkord mängumeenutustesse kaduma.

saabunud suvest ja sünnipäevadest.

Võiks ju alustada sellest, et ma olen nüüd vana. Aga ei alusta.

Ma küll aegajalt halan sellel teemal, aga ega ma nüüd nii vana ka ei ole. Täna hommikul ärkasin 4.44, ja olin esimene, kes endale õnne soovis. Viibisn sellel hetkel Tallinnas, kuna mu onupoja poeg sai neljapäeal aastaseks ja toimusid pidustused. Muuhulgas külastasime ka Eesti Vabaõhumuuseumi. Õnneks kulgesid rajad puude varjus, muidu ilmselt oleks kuumus tapnud. Tegin palju pilte (meil on nüüd digikas, hahaa) ja irvitasime ameeriklaste arusaamade üle eestlastest. Muuhulgas kuulsime lauset "They must like this weather because they have so cold and long winters". Lugegu "Pagenduse planeeti", vaat seal on pikad talved. Ja pealegi miks peaks mulle meeldima 45 kraadi päikese käes, ega ma masohhist ei ole.

Muude sündmuste seas on toimunud järgmised asjad - nädalad maal, Viljandi folk, taasalgav trenn ja paanika et varsti peab tööle minema. Sooritasin ka juba kooliostu - muretsesin endale uue märkmiku. Nüüd siis sellise, mis algab jaanuaris ja lõpeb ka jaanuari; need õpetaja märkmikud tüütasid mu ära. Võiks ju arvata, et olen nüüd kooliks valmis.

Lõpetuseks - palju õnne mulle ja kohtume nädala pärast Mõisas!

suvest ja narkonahkhiirtest

Hei-hoo, hei-hoo, käib töö ja vile koos! Just niimoodi ta kulgeb. Jaanipäeva puhkasin, siis õppisin nädal aega ööd ja päevad (kõik viis eksamit hindele B). Siis magasin paar päeva ja lossipäevale. Viimane muuseas õnnestus igati, järgmiseks aastakas telliti meilt ka juba üritus ära, seekord siis Vabariigi juubeliks. Siis tõepoolest puhkasin, sõitsin ära Mõisasse ja lihtsalt olin, natuke tegin tööd, aga lugesin ja nautisin vabadust. Vahepealsed proovid mõjusid lihtsalt ebasobivate katkestustena, aga nüüdseks on seekordsed esinemised ära olnud ja meil on kaks tantsuvaba nädalat. Viimane esinemine oli kusjuures Via Baltica festivalil.

Kuid parim osa olid Hansapäevad koos Mammu, Tinu ja teistega. Te ei usu kui suur igatsus mul "kauge rahva" järgi on, Hansapäevad (ja muidugi ka lossikas) leevendasid seda. Lõpliku paranemise toovad vast esmaspäev ja Folk. Hansapäevadest on pärit ka legend narkonahkhiirtest, teadke vaid seda, et meid jälgitakse pidevalt, isegi ööpimedus ei varja meid enam.

Ja nüüd viimased uudised, olen vasakust õlast vigane, kuid see-eest tuuldunud ja veidi päevitunud ning ka lihased on arenenud. Täna, kaunil pühapäevasel suvepäeval mina ja teised Marid 1) ronisime Munamäe otsa ja torni ning imetlesime isamaad; 2) matkasime Ööbikuoru esktreemradadel ning 3) käisime 12-kilomeetrisel kanuumatkal Ahja jõel. Viimasest ka äratambitud õla- ja rinnalihased. Aga see oli fantastiline! Jõelõik polnud kerge, oli takistusi ja kärestikke, ka rahulikku vett ja palju kaunist loodust. Algus oli veidi keerulisem, ikkagi esimene kord ju, kippusime mahakukkunud puudesse takerduma, lõpuks olime juba päris osavad neist ja kividest möödaloovimisel. Ja kärestikud oli kogu asja vahvaim osa, seal sai selle õige tunde kätte. Viimaseid kilomeetreid enne lõpp-punkti kasutasime trenni mõttes tempot tehes. Ilmselt vedas mul ka väga paarilisega, koostöö sujus ideaalselt.

Aga nüüd magama, sest olen üleval juba kella kuuest hommikul ja eilne päev kulus Võru folkloorifestivalile, seega olen ma üsna väsinud ja tahan OMAS VOODIS magada.

Ööd! Ja peatsete kohtumisteni!