Aktiivne puhkus

Jõle väljend iseenesest. Just sellepärast, et tänapäeval on sellest tehtud peaaegu et kohustuslik puhkus. Mis tähendab, et vedelesid maal kolm nädalat ja võtsid päikest? Puhkuse peab veetma reisides või vähemalt ekstreemsustega tegeledes ju! Aga äkki ma ei taha ja mulle meeldib lihtsalt olla ja lugeda, ah?

Kogu see vingumine ei tähenda siiski mitte et mind sunnitaks tegema langevarjuhüppeid või ronima Everesti otsa. Lihtsalt mu puhkus on olnud nii aktiivne, et ma pole saanud õieti olla ei maal ega kodus. Ega need teised asjad on ka olnud mõnusad ja ülitoredad, aga aeg-ajalt öötundidel igatsen ma rahu ja vaikust. Eriti tahan ma olla maal, lihtsalt olla, süüa tikreid ja lugeda läbi selle hunniku raamatuid, mida ma suvel lugeda lubasin. Sinna aga saab pärast folki ja ka mitte väga kauaks ilmselt, maksimum viieks päevaks. Kuid siiski on see parem kui need paaritunnised külastused, mida ma siiani sanud olen teha. See üks nädalavahetus oli lihtsalt liiga vähe (kuigi oli jube äike ja sadas rahet jne). Folgi ööbimised on ka siiski peamiselt ainult ööd, mitte päeviti viibimised.

Kultuuriga on puutud viimase kolme nädala jooksul kokku üsna tihedalt. Lossipäev oma ettevalmistustega ja järelkoristustega on vajumas möödanikku. Päev oli hoolimata vihmast siiski mõnus, need esinejad keda ma näha tahtsin ma ka nägin. Lisaks sain pühapäeva õhtul viibida meie kirikus Koit Toome kontserdil (pilet tehti välja) - cute guy, adorable smile and good songs - mida veel tahta pärast kolmepäevast rasket (kohati füüsilist) tööd, olles peaagu koomaseisundis?

Siis olid veel hansapäevad, mis lisaks rõõmsatele kohtumistele sõpradega tõid kaasa päikesepiste, meeletu peavalu ja arusaamise, et ma vihkan rahvamasse veel tugevamalt kui varem. Ja veel selle, et ma vihkan ka bussifirmasid, kes hoolivad ainult iseendast ja reisijatest absoluutselt mitte. Seepärast eelistan edapidigi autot kui trandspordivahedit või rongi, busse ainult hädajuhul ja vihates sellest iga minutit.

Viimane kultuuriüritus algas eile ja lõppes täna - kursakaaslased käisid mul L-s külas. Külastasime kõiki tuntud kohti - Palamuse muuseumi ja kirikut, Luua mõisa, Kassinurmet, meie oma lossivaremeid ja siniallikat. Luua oli "Unustatud mõisate" programmi raames avatud, saime giidiga tuuri, kontserdi ja vaimudega suhelda. Lisaks jalutuskäigu lossipargis aruteluga jane Austenist ja pärnaalleega kus meile kukkusid mesilased pähe ja nõelasid Janat kätte ja mind pähe. Ehmatus oli suurem kuna olime just vestlenud ka teemadel "meie tuttavad kes on mesilaste/herilaste pärast sattunud kiirabisse ja mõned mitte-tuttavad kes on ka surnud". Aga poodi viina järele ja viinakompress pähe (mina sõitsin ja Merle hoidis mul kompressi peas kinni) ning tänaseks on hullust valust ja peanaha teatud tundlikkusest liigutuste vastu järele jäänud vaid kusagil meelekoha sügavustes tuikav valu ja paistetus peas. Nii et elame edasi!

Homme asun lõpuks lilli istutama ja peenraid rohima, ilmselt osaliselt ka asju pakkima kuna neljapäeval algab FOLK!!!!!! Enne seda veel ka jalgpall, can't wait!

lossikas

Juba laupäeval, 12. juulil. Kodukas on laiuse.pri.ee. Agiteerige oma sõpru ja levitage reklaami.

Football in my life.

Kolmapäeval, 23. juulil olen ma Kadrioru staadionil vaatamas kuidas Levadia mängib iirlastega. Pilet on ostetud ja bussiajad vaadatud. Vaat nii kaugele võib päris-elus-jalgpalli nägemine viia. Folgi asjad võib ju öösel ka pakkida. Kas keegi tahab minuga veeta kolmapäeva hommiku looduskauneid kohti külastades?

puhata, jah puhata.

Ma olen nagu Eliot - topime sisse vihjeid tuntud kirjanike teostele ja lugeja peab ise aru saama, millega tegemist on. Ma loodan, et te kõik saate.

Igatahes on alanud puhkus, eksmid on seljataga, oleks võinud paremini minna aga ajada pähe 166 küsimust ajalugu ja umbes 100 kirjanikku ongi selline õnne küsimus - kas satub see keda sa tead või mitte. Nüüd on vaja kribada veel mõned esseed, mis on enda kokkuvõtmise küsimus lihtsalt ja alustada on bakatöö eeluurimisega.

Kuid praegu olen pühendunud puhkamisele. Eelmise nädala alguse veetsin töö-kodus, kus ma magasin, lugesin uut Pratchettit, magasin ja käisin öösiti surnuaias jalutamas. Reedel seiklesin rongiga, kuna umbes 20 kilomeetrit enne tartut jäi rong seisma ja teatati "pöörmerike, seismise aeg teadmata". Oli umbes pool tundi ja minul oli aja peale kohale jõudmine. Nice. Igatahes jõudsin ja sõitsin ära maale. Seal ma magasin veel natuke, tegin minimaalsest veel vähem tööd, käisin iga päev ujumas (vesi läks iga päevaga külmemaks), vahtisin tõtt loodusjõududega ja sain kallistada värsket magitrit Kertut. Loodusjõuks oli Äike, mis oli kampa võtnud Rahe ja nüüd järve ümber inimesi kimbutamas käis. Nende eest põgenes Elekter, mis muutis elu pimedamaks. Igatahes kambajõmmidel lõppes ka ükskord jaks ja Elekter julges siis tagasi hiilida. Kuid juttu jätkus kauemaks. Maal oli ääääääääretult mõnus, tänane õhtu kui pärast sauna istusime väljas, sõime liha ja torti ning vaatasime kuidas linavästrikud usinalt perekasvatamisega tegelevad, päike puude latvu kuldab oli Elu lihtsalt imeline. Selliseid hetki võiks tihedamalt olla, kuid kahjuks sunnivad töö ja kohustused takka ning järgmine nädal möödub Lossika tööka tähe all.

Ja loomulikult sõin ma palju maasikaid, kohati isegi vahukoorega. Ja maasikamoosi keetmise lõhn viis tagasi lapsepõlve.

Algab päev, (algab päev), päiksetõusust sünnib see ......

It's finally over. Eksamid loomulikult. Ja töö ka, ees ootab kaks kuud puhkust. Tähistasin seda eile sellega, et käisin maal ja ujumas (vesi oli selleks liiga soe, et mitte minna). Eksamitest saab teada heal juhul paari päeva jooksul, halval juhul sügisel. Kui nii kaua praadima peab, siis läheb asi hulluks, sest ajaloos on küsimus ainult hindes mille saan, aga kirjanduses mõtleme me enamuses, et huvitav kui udu me ajasime ja kas see arvese ka läheb. Eks näis. Praegu käin iga poole tunni tagant ÕIS-s kontrollimas, ega midagi välja pandud ei ole.

Aga viimase kirjutise ja tänase vahepeal olen ma teinud natuke tööd ja lapsed tegid eksameid (läksid hästi loomulikult) ja põhiliselt õppinud. Enne jaanipäeva käisime veel kursusega Tallinnas õppimas ja tegelesime ainult ajalooga umbes 12 tundi järjest. See oli karm. Tavapäraselt vihmase jaanipäeva veetsin ma Lahemaal koos suguvõsaga, mis oli väga mõnus hoolimata sellest, et õuele moodustusid lombid ja kingi polnud mõtet kanda. Selle järgnes taas kord neli päeva õppimist ja eksamite tegemist.

Nüüd aga rooman tagasi voodise, panene DVD mängijasse mõne hea filmi ja mõnulen lihtsalt terve päeva niisama.

Tormituuled, tormituuled ...

Eile tabas meid siis meeletu torm. Selle tulemusena nägin ma oma kolleegi kontsadel elu jooksu tegemas, kuna vaja oli päästa tema auto langevate puude eest. Algas asi sellega, et me istusime õpetajate toas ja klatšisime mõnuga, kui äkki kuulsime raginat. Koolimaja pargis oli murdunud kolmandik vahtrat, mis langes tuvaliselt pargimurule. Ahhetasime ja ohhetasime, kutsusime teised ka vaatama, nad tulid, ahhetasime edasi ja rääksime möödunud aegade tormidest, kui kostus uus ragin. Maha langes teine kolmandik samast puust. Nüüd tormas kolleeg kontsade klõbinal vastutuult, et eemaldada oma auto pargipuude langemisulatusest. Kuna seekorde puu oli langenud teele, siis kutsusime kohale kohaliku heakorrafirma tegelased, kes saagidega tee vabastasid. See ärevus üle elatud, suundusime Jõgevale poodi, tuul üritas vahepel autot kraavi kanda, kuid ma ei lasknud ennat häirida. Tagasi tulles sattusime taas langenud puule, seekord lamas see üle meie põhikülavahetee, seega pidime pisikeste majadevaheliste teede kaudu ringi sõitma. Õnnelikult koju jõudnud, parkisin auto võimalikut vastu maja külge ja puude ulatusest välja ning taandusin tuppa. seal tekkis vahepeal tunne, et aknatagune kask (te teate küll) tungib kohe tuppa. Kontrollkõned maale ja koju teatasid, et puid seal langenud pole, kuid Tartu lähedal asuv raba on süttinud ja matab parajasti mu kodu suitsupilvesse.

Seltsielu

Ma olen lõpuks ometi jõudnud järeldusele, et tantsimise järgi jätmine on tegelikult olnud õnnistus. Viimaks ometi olen ma saanud oma elu tagasi. Ma saan teha seda, mida ma tahan, ilma et peaksin pidevalt arvestama proovide või esinemistega. Lõpuks saan ma vastata küsimusele "mis sa kolmapäeval teed, ma tulen Tartussse?" (Mammu) "ma siis tulen ka", selle asemel et peaksin ütlema "mul on trenn, ma ei saa". I am loving my life!

Ehk siis aruanne ka: ma olen mais käinud rohkem Tallinas sõpradel külas kui eelneva kahe aasta jooksul; ma olen veetnud mõnusa nädalavahetuse Tinuga Võõpsus (see kõrvetus hakkab minema päevituseks); ma olen saanud tegeleda jalgpallist tõsisemalt huvituda; kohtunud Mammuga Tartus ning saanud üle stressist, mis mind tegelikult juba veebruarist vaevas.