Nagu te ilmselt teate, viibisin ma vahepeal viis päeva Poolas. Seal oli täielik kevad - lund polnud, krookused õitsesid (ilmselt ka prezebisnieg, aga me lihtsalt ei näinud) ning kevadlinnud laulsid ja kõvasti ning Bug ujutas üle, kõikjal. Osa ajast olime me Varssavi lähedal, kaks päeva veetsime Zakopanes, Tatra mägedes. Külastasime kirikuid, surnuaedu ning koole, mägedes käisime jalutamas. Mäed olid võrratud, sooja oli 15 kraadi varjus, päike lõõskas. Me ei tahtnud eriti tagasi tulla, eriti kuuldes, milline ilm siin oli. Veidike masendavast elemendist oli koonduslaagri külastus Treblinkas. Laagri tegid saksa väed ise maatasa juba 1942 aastal, aga mälestusplats ning muuseum on. Seal olid tõesti hetked, kus tundsid, et osad inimesed on sead ning kahjuks ka võimelised väga julmi asju välja mõtlema ja läbi viima. Eriti masendavaks tegi asja ilm- soe, päike, lõoke laulis ning võib-olla samasugusel päeval tapeti julmalt tuhandeid inimesi, kes enne gaasikambrit või elusalt sulapigi alla mattumist tundsid samasugust päikest oma näol ja kuulsid lõokest (sest looduse poolest on see koht imeilus). Hiljuti loetud Remarque'1 "Aeg antud elada, aeg antud surra" ei teinud asja paremaks. See tunne ja elamus, mis sealt saime, jäi mitmeks päevaks meiega. Asi jätkus nende tähtsamate kirikutegelaste elu ja kirikutega (neil oli meeles, et mulle meeldivad kirikud), mis ei teinud asja paremaks, sest sinna lisandusid ainult 30 aastat tagasi läbiviidud tagakiusamised, piinamised ja mõrvad. Aga elu on selline olnud ning ka sellest ajaloost kuulmine tegelikult kasulik. Kõik see toimus pühapäeval, esmaspäeval oli ametlik osa (koolid ja kohtumine vallavanemaga), siis veetsime kaks päeva mägedes, Zakopanes. Igatahes palun ma oma sünnipäevakingiks nüüd endale ühte isiklikku mäge, soovitavalt vähemlat 1500 meetri kõrgust. Kolmapäeval asusime tagasi sõitma, masendununa kohalikust ilmast, kuid viie päevaga lihaga nuumatud ning Zubrowkaga varustatuna. Toideti seal Poola kombe kohaselt - iga söök oli supp-praad-magustoit ning praad sisaldas alati suurt hulka imemaitsvat liha. Zubrowkat kulus pudelite kaupa - poolakad joovad rohkem kui meie. Ja kõike seda nimetati muuseas tööreisiks! See oli väärt ka seda 15 tundi autosõitu nii sinna kui tagasi, sest seltskond oli imevahva ning me veetsime enamuse viiest päevast naerdes. Meiega kaasas olnud ainuke penskarite grupi liige pidi selle lihtsalt välja kannatama, kuigi teistele penskaritele on tal nüüd palju rääkida ning mind peab ta ilmselt veel pöörasemaks kui siiani. Kuid see on juba tema probleem, meil teistel oli väga mõnus töö(loe: puhkuse)reis.
Mõned pildid ka:
Mõned pildid ka:
