veel jalgpallist

Teisipäeval mängis Eesti koondis Gruusiaga. Mina veetsin mängu kodus teleka peale karjudes. Kui Taki realiseeris penalti, hüppasin rõõmust mööda tuba ringi, selleks et vaid natuke aega hiljem grusiinide ja meie kaitseliini peale karjuda. Noh, 1:1 viik pole ju paha, aga võit oleks veel magusam olnud. Muidugi staadioni muru nägi isegi telekast kohutav välja. Pireti kommentaarid järgmisel päeval aitasid kaasa sellele, et ma meie koondise mängu paremini tundma õppisin, tänan.

Provintsitüdruk pealinnas, episood 2.

Olin Tallinnas ka möödunud nädalavahetusel, taas kord põhjusel jalgpall. Märkan sõltuvuse tekkimist. Teen väga kindlalt vahel Meiel ja Nendel ja tean, et me ei taha Flora võitu, kuid vihkame ainult nende fänne üldiselt ja mõnda ka üksikult. Viimased tõed on siiski juba mängult, mille me võitsime 4:0. Mängiti Sillamäega, eks asub küll rivi lõus, kuid võit on võit. Laupäeval rändasin veel oma onupojaga Tallinna ümbruses, eesmärgiks liivakasti toimetamine nende koju. Käisin koos Grimmuga tema uut kodu vaatamas ja kõnni-piknikku pidamas (meil polnud aega maha istuda), veetasin mõnusda poolteist tndi staadionil ning õhtul mängisin Siimuga (onupoja pojaga) ning sõin peekonisse mässitud röstpelmeene koos röstseentega. Imehea kõhutäis. Pühapäeval sõitsime tagasi Tartusse, kuna Tallinna rahval algas puhkus.

õppeaasta lõpp.

Ma üritasin olla tubli ja kirjutada iga päev midagi, aga kõik see jooksis veerandilõpu kiirusesse ja ilusasse ilma. Viimane tähendab seda, et ma tahtsin peale tööd eelkõige koju minna. Igatahes sai tänasega tundide pool õppeaasast läbi, natuke on veel igasugu pabereid, üks ekskursioon homme ja paar suvetöölist (kes ilmselt kohale ei tule). Õppeaasta lõpp oli meile natuke õõvastav, sest pidasime just meie IT-mehe sünnipäeva, kui saabus teade, et ühe üheksandiku isa suri täna. Ja neil oli just parajasti tutipäev ....

Möödunud aegu meenutades.

Ma olen jõudnud siia kirjutama patuselt harva viimasel ajal. Aga mis on siis juhtunud viimase pooleteise nädala jooksul? Peamiselt olen ma teinud tööd, ikkagi aastalõpp ligineb. Lisaks töötegemisele olen ma ka natukene õppinud, lugenud läbi neli raamatut, jäänud haigeks ja laiselnud ning veetnud ka kolm päeva ülikoolis. Joonud sõpradega õllekokteile ning jõudnud suvesse. Viimase põhjuseks on see, et saabusid piiritajad. Kui need linnud saabuvad, siis algab minu jaoks, ilmast hoolimata.

Ja ma luban, et püüan tihedamini kirjutada.

Provintsitüdruk pealinnas.

Siit võiks ju oodata Ladina-Ameerika seebiooperit, kuid tegelikult oli asi lihtsam. Käisin laupäeval Tallinnas, et näha sõpru ja jalgpallurite tagumikke. Alustasin sõpradega. Mingis meeltesegaduses otsustasin ma tunneomakodumaad-rongi kasuks. Tulemus - kange tagumik, kurdikskarjutud kõrvad ja peaaegu-seksiv vene paarike kõrvalistmel (väike liiladus ka, aga no tõesti, asi nägi juba eelmängu moodi välja). Tallinaas suundusime Loomaaeda, kus kohtusime (Grimmu oli rongil vastas) Mammu, Kaisa, Tasari ja Turgoniga. Loomaaias vaatasime loomi ja kohtusime ka mõningate uute loomadega, näiteks nagu Püha Lehm, kahvelpühvel, pitsasiga ja viikjänes. Ühtlasi vaatasime me kõiki kabjalisi ja sõralisi pilguga "kui kaua saaksid somnikud ühest sellisest söönuks". Kõige kauem oleks vastu pidanud ilmselt Püha Lehm. Nägime ka hülgeseid/hüljeid (meie grammatika ongi selline), lõvisid (isasel oli pool saba puudu), jäämõmmit, kiizusid ja kaameleid (neil oli kaks aprillis sündinud varssa ka). Vahepeal pidasime piknikku ning kokku olime me seal kuus tundi. Mina sain igatahes päikesepõletuse, mis on nüüd tasapisi päevituseks üle läinud. Seejärel saime kokku Sproti ja Sirtsuga, kes olid veetnud päeva õppides ning suundusime Kadriorgu. Sealt suundusin mina mingi aja pärast Pireti ja Helmega jalgapalli vaatama. Levadia mängis TVMK-ga. Tulemus oli 2:0 Levadiale. Ma sain aru, miks jalgpallist on võimalik sõltuvusse sattuda, sest otse staadionil mängu vaadata on midagi hoopis muud kui seda telekast teha. Vahepeal kommenteerisime loomulikult ka mängijaid, olulised tegelased olid Taki tagumik ja säärejooks. Piret teatas alles hiljem, et mainitud jalgpalluri pereliikmed olid üsna meie lähedal. Loodetavasti on neil hea meel, et nende lapsest räägitakse, midagi halba me ju ei öelnud. Igatahes hakkan ma juba ka jalgpalluritel vahet tegema, jalgpallist kui mängust saan ma juba ammu enam-vähem aru. Päev lõppes jalutuskäiguga Kadriorus ning sealt bussijaama. Buss oli hoolimata oma hilisest kellaajast puupüsti täis ja minu kõrvale sattus mingi haisev ja peeretav vanamees. Ainuke võimalus teda vältida, oli magama jääda. Seda ma ka tegin, üksikute vahedega. Koju jõudes oli muidugi uni läinud, nii et lugesin veel natuke ja siis alles tuttu.

Tantsimine sai läbi.

Otsustasin eile oma vaimse tervise huvides teha tantsimisega lõpparve. Vähemalt selles rühmas. Täna rääkisin naaberrühma juhendajaga, sügisest lähen sinna. Maris olid viimasel ajal kõik närvilised, intriige ja karjumisi läks juba liiga paljuks. Minu jaoks peab hobi olema hobi, mitte tüütu kohustus. Lihtne see otsus ei olnud, kuigi sügisest tahtsin niikuinii järgi jätta. Kuid naabritel on elu rahulikum, nad ei ole nii ambitsioonikad ja ei pea ennast esinemistega hulluks ajama. Ongi rohkem aga endale, õppimisele ja jalgpallile. Loodetavasti saame sügisest ka korvapallimeeskonnad uuesti kokku, nii et koormust jagub. Ja positiive on see, et tantsupeole üritavad pääseda ka nemad, nii et see lootus säilib. Ja alati on võimalus minna kaasa meie noortega, neil on saatjat ikka vaja.

nädalakokkuvõte

Ma ei jõudnud terve eelmise nädala jooksul siia kirjutama. Väga proosalistel põhjustel - ma olin enamustel päevadel poole ööni tööl, kolmapäeval käisin esinemas ja siis jäin haigeks. Nädalavahetusel ma netis eriti ei viibinud, sellest ka blogipuudujäägid.

Täpsemalt ka - esmaspäeval köisin tööl, siis lossika koosolekul, siis trennis. Koju jõudsin kella poole kümneks. Muuks peale duši all käimise ja magamise võimeline polnud.
Teisipäeval lootsin normaalsel ajal koju saada, lootus luhtus, tööpäev kestis kella poole viieni. Õhtul natuke õppisin (aga väga vähe), natuke lugesin ja siis vajusin unne.
Kolmapäeval oli tööpäev taas kord hiigelpikk, sinna lisandus üks töökoosolek ja üks arenguvestlus. Peale tööd läksin koju, pakkisin kokku oma nõiakostüümi, panin selga litritega topi, haarasin ukse tagant luua ja lendasin esinema. Esinemine läks hästi, kuigi meie L-i ambitsioonikus on endiselt imekspandav. Esinemiseelse ja -järgse peo tulemusena olin ma varastel hommikutundidel koju jõudes konjakist joobunud ja otsustasin et vara on veel koju minna. Nii ma siis uitasin ümber maja, nuusutasin nartsisse ja jõudisn järeldusele, et elu on ilus.
Neljapäeval magasin mõnuga, siis ärkasin üles ja hakkasin lugema. Pratchett, Going postal. Mingil hetkel tundsin, et mul on imelikult külm. Kraadimine näitas palavikku, mis tõusis pidevalt hoolimata sellest kui palju ma rohte sisse sõin. Vedelesin siis õnnetult oma mõnusalt segamini korteris, kui äkki sadasid sisse mu vanemad koos vanaemaga. Neil oli haigest lapsest kahju hakanud ja nad tulid mulle külla. Ma siis korjason suurema saasta ruttu kokku, ema tegi teed ja pakkis koogi lahti. Ajasime juttu, käisime Siniallika juures ka, mind kästi nii paksult riidesse panna, et mul oli pidevalt palav (see võis ka lõpuks mõjuma hakanud rohi olla). Pärast läksin koju ja magasin edasi. Ah, ja ülemust hoiatasin,et ma ei tule ilmselt homme tööle. Nii ka läks, reede hommikul oli mul piisavalt kole olla, et mitte tööle minna. Aga kudeda sain ma ainult kella 12-ni, sest lastega koristuspäevale kirikuparki puhastama pidin ma ikkagi minema. Riisusin seal siis oksi kokku, endal ilgelt halb olla, samal ajal pidin ka lapsi innustama. Tulemus - koju jõudes olin poolsurnud. Õhtuks läks asi veitsa paremaks, aga nii heaks ta ikkagi ei läinud, et ma oleks saanud laupäeval Tallinna Sirtsu sünnale minna. Õhtupoole käisime korraks maal, ma ei suutnud vastu panna võimalusele oma varbad Võrtsjärve pista. See tunne oli väärt nii võimalikku edasist külmetumist kui ka ema etteheitvaid pilke.
Pühapäeva veetsin leboskledes ja lugedes.