Algab päev, (algab päev), päiksetõusust sünnib see ......

It's finally over. Eksamid loomulikult. Ja töö ka, ees ootab kaks kuud puhkust. Tähistasin seda eile sellega, et käisin maal ja ujumas (vesi oli selleks liiga soe, et mitte minna). Eksamitest saab teada heal juhul paari päeva jooksul, halval juhul sügisel. Kui nii kaua praadima peab, siis läheb asi hulluks, sest ajaloos on küsimus ainult hindes mille saan, aga kirjanduses mõtleme me enamuses, et huvitav kui udu me ajasime ja kas see arvese ka läheb. Eks näis. Praegu käin iga poole tunni tagant ÕIS-s kontrollimas, ega midagi välja pandud ei ole.

Aga viimase kirjutise ja tänase vahepeal olen ma teinud natuke tööd ja lapsed tegid eksameid (läksid hästi loomulikult) ja põhiliselt õppinud. Enne jaanipäeva käisime veel kursusega Tallinnas õppimas ja tegelesime ainult ajalooga umbes 12 tundi järjest. See oli karm. Tavapäraselt vihmase jaanipäeva veetsin ma Lahemaal koos suguvõsaga, mis oli väga mõnus hoolimata sellest, et õuele moodustusid lombid ja kingi polnud mõtet kanda. Selle järgnes taas kord neli päeva õppimist ja eksamite tegemist.

Nüüd aga rooman tagasi voodise, panene DVD mängijasse mõne hea filmi ja mõnulen lihtsalt terve päeva niisama.

Tormituuled, tormituuled ...

Eile tabas meid siis meeletu torm. Selle tulemusena nägin ma oma kolleegi kontsadel elu jooksu tegemas, kuna vaja oli päästa tema auto langevate puude eest. Algas asi sellega, et me istusime õpetajate toas ja klatšisime mõnuga, kui äkki kuulsime raginat. Koolimaja pargis oli murdunud kolmandik vahtrat, mis langes tuvaliselt pargimurule. Ahhetasime ja ohhetasime, kutsusime teised ka vaatama, nad tulid, ahhetasime edasi ja rääksime möödunud aegade tormidest, kui kostus uus ragin. Maha langes teine kolmandik samast puust. Nüüd tormas kolleeg kontsade klõbinal vastutuult, et eemaldada oma auto pargipuude langemisulatusest. Kuna seekorde puu oli langenud teele, siis kutsusime kohale kohaliku heakorrafirma tegelased, kes saagidega tee vabastasid. See ärevus üle elatud, suundusime Jõgevale poodi, tuul üritas vahepel autot kraavi kanda, kuid ma ei lasknud ennat häirida. Tagasi tulles sattusime taas langenud puule, seekord lamas see üle meie põhikülavahetee, seega pidime pisikeste majadevaheliste teede kaudu ringi sõitma. Õnnelikult koju jõudnud, parkisin auto võimalikut vastu maja külge ja puude ulatusest välja ning taandusin tuppa. seal tekkis vahepeal tunne, et aknatagune kask (te teate küll) tungib kohe tuppa. Kontrollkõned maale ja koju teatasid, et puid seal langenud pole, kuid Tartu lähedal asuv raba on süttinud ja matab parajasti mu kodu suitsupilvesse.

Seltsielu

Ma olen lõpuks ometi jõudnud järeldusele, et tantsimise järgi jätmine on tegelikult olnud õnnistus. Viimaks ometi olen ma saanud oma elu tagasi. Ma saan teha seda, mida ma tahan, ilma et peaksin pidevalt arvestama proovide või esinemistega. Lõpuks saan ma vastata küsimusele "mis sa kolmapäeval teed, ma tulen Tartussse?" (Mammu) "ma siis tulen ka", selle asemel et peaksin ütlema "mul on trenn, ma ei saa". I am loving my life!

Ehk siis aruanne ka: ma olen mais käinud rohkem Tallinas sõpradel külas kui eelneva kahe aasta jooksul; ma olen veetnud mõnusa nädalavahetuse Tinuga Võõpsus (see kõrvetus hakkab minema päevituseks); ma olen saanud tegeleda jalgpallist tõsisemalt huvituda; kohtunud Mammuga Tartus ning saanud üle stressist, mis mind tegelikult juba veebruarist vaevas.

veel jalgpallist

Teisipäeval mängis Eesti koondis Gruusiaga. Mina veetsin mängu kodus teleka peale karjudes. Kui Taki realiseeris penalti, hüppasin rõõmust mööda tuba ringi, selleks et vaid natuke aega hiljem grusiinide ja meie kaitseliini peale karjuda. Noh, 1:1 viik pole ju paha, aga võit oleks veel magusam olnud. Muidugi staadioni muru nägi isegi telekast kohutav välja. Pireti kommentaarid järgmisel päeval aitasid kaasa sellele, et ma meie koondise mängu paremini tundma õppisin, tänan.

Provintsitüdruk pealinnas, episood 2.

Olin Tallinnas ka möödunud nädalavahetusel, taas kord põhjusel jalgpall. Märkan sõltuvuse tekkimist. Teen väga kindlalt vahel Meiel ja Nendel ja tean, et me ei taha Flora võitu, kuid vihkame ainult nende fänne üldiselt ja mõnda ka üksikult. Viimased tõed on siiski juba mängult, mille me võitsime 4:0. Mängiti Sillamäega, eks asub küll rivi lõus, kuid võit on võit. Laupäeval rändasin veel oma onupojaga Tallinna ümbruses, eesmärgiks liivakasti toimetamine nende koju. Käisin koos Grimmuga tema uut kodu vaatamas ja kõnni-piknikku pidamas (meil polnud aega maha istuda), veetasin mõnusda poolteist tndi staadionil ning õhtul mängisin Siimuga (onupoja pojaga) ning sõin peekonisse mässitud röstpelmeene koos röstseentega. Imehea kõhutäis. Pühapäeval sõitsime tagasi Tartusse, kuna Tallinna rahval algas puhkus.

õppeaasta lõpp.

Ma üritasin olla tubli ja kirjutada iga päev midagi, aga kõik see jooksis veerandilõpu kiirusesse ja ilusasse ilma. Viimane tähendab seda, et ma tahtsin peale tööd eelkõige koju minna. Igatahes sai tänasega tundide pool õppeaasast läbi, natuke on veel igasugu pabereid, üks ekskursioon homme ja paar suvetöölist (kes ilmselt kohale ei tule). Õppeaasta lõpp oli meile natuke õõvastav, sest pidasime just meie IT-mehe sünnipäeva, kui saabus teade, et ühe üheksandiku isa suri täna. Ja neil oli just parajasti tutipäev ....

Möödunud aegu meenutades.

Ma olen jõudnud siia kirjutama patuselt harva viimasel ajal. Aga mis on siis juhtunud viimase pooleteise nädala jooksul? Peamiselt olen ma teinud tööd, ikkagi aastalõpp ligineb. Lisaks töötegemisele olen ma ka natukene õppinud, lugenud läbi neli raamatut, jäänud haigeks ja laiselnud ning veetnud ka kolm päeva ülikoolis. Joonud sõpradega õllekokteile ning jõudnud suvesse. Viimase põhjuseks on see, et saabusid piiritajad. Kui need linnud saabuvad, siis algab minu jaoks, ilmast hoolimata.

Ja ma luban, et püüan tihedamini kirjutada.