Kas pojad või kutsikad?

Vahet pole kummad, aga igatahes on neid nüüd kaks tükki juures. Täna hommikul sai Darla, Tallinnas elutsev amuuri leopard, kaks poega. Pilt on loomaia koduka kaudu ka otse jälgitav. Armasad ja tähnilised nad on, emmemagnetid ning üllatavalt üsna häälekad. Vaadake ja heldige!

Laupäev - planeerin kuidas eemaldada Edgar poliitiliselt pildilt

Nagu lubatud. Toimus kõik Aegviidul, planeerijaid oli mitmeid, leidus ka üks, kes oli nõus asja läbi viima. Kahjuks ei õnnestnud, aga plaan oli hea, ja ühtegi inimest sellega inkrimineerida ei oleks saanud.

Mitte-teadjatele - toimus LARP, mis seekord oli siis Eesti poliitikamaastikust. Mina oli IRL-i esinumber, muuhulgas tahtsin Tartusse NASA treeningkeskust ning Keskse Isamaaa ja Respublica liidu moodustamist. Mõlemad oleks vist ka õnnestunud, kuid enne kõlasid lasud. Mina selles süüdi polnud, kuid millegipärast kahtlsutavad kõik Edgari pooldajad mind. Mäng lõppes siiski enne kui käteväänamiseks oleks läinud. Taas kord mina elus ning puhaste paberitega (kordki võiks mäng lõppeda nii, et ma ka vahele jään, see oleks päris huvitav välja mängida). Kuid väga vahva oli, L-i mängud on alati mõnusad ning intriigidest tulvil; seltskond oli oma ja tuttav, mis annab palju juurde asjale. Ootame igatsusega järgmist Maskeraadi, mida lubati L-i sünnipäevaks.

sinna ja tagasi, dokumente näitamata

Nagu te ilmselt teate, viibisin ma vahepeal viis päeva Poolas. Seal oli täielik kevad - lund polnud, krookused õitsesid (ilmselt ka prezebisnieg, aga me lihtsalt ei näinud) ning kevadlinnud laulsid ja kõvasti ning Bug ujutas üle, kõikjal. Osa ajast olime me Varssavi lähedal, kaks päeva veetsime Zakopanes, Tatra mägedes. Külastasime kirikuid, surnuaedu ning koole, mägedes käisime jalutamas. Mäed olid võrratud, sooja oli 15 kraadi varjus, päike lõõskas. Me ei tahtnud eriti tagasi tulla, eriti kuuldes, milline ilm siin oli. Veidike masendavast elemendist oli koonduslaagri külastus Treblinkas. Laagri tegid saksa väed ise maatasa juba 1942 aastal, aga mälestusplats ning muuseum on. Seal olid tõesti hetked, kus tundsid, et osad inimesed on sead ning kahjuks ka võimelised väga julmi asju välja mõtlema ja läbi viima. Eriti masendavaks tegi asja ilm- soe, päike, lõoke laulis ning võib-olla samasugusel päeval tapeti julmalt tuhandeid inimesi, kes enne gaasikambrit või elusalt sulapigi alla mattumist tundsid samasugust päikest oma näol ja kuulsid lõokest (sest looduse poolest on see koht imeilus). Hiljuti loetud Remarque'1 "Aeg antud elada, aeg antud surra" ei teinud asja paremaks. See tunne ja elamus, mis sealt saime, jäi mitmeks päevaks meiega. Asi jätkus nende tähtsamate kirikutegelaste elu ja kirikutega (neil oli meeles, et mulle meeldivad kirikud), mis ei teinud asja paremaks, sest sinna lisandusid ainult 30 aastat tagasi läbiviidud tagakiusamised, piinamised ja mõrvad. Aga elu on selline olnud ning ka sellest ajaloost kuulmine tegelikult kasulik. Kõik see toimus pühapäeval, esmaspäeval oli ametlik osa (koolid ja kohtumine vallavanemaga), siis veetsime kaks päeva mägedes, Zakopanes. Igatahes palun ma oma sünnipäevakingiks nüüd endale ühte isiklikku mäge, soovitavalt vähemlat 1500 meetri kõrgust. Kolmapäeval asusime tagasi sõitma, masendununa kohalikust ilmast, kuid viie päevaga lihaga nuumatud ning Zubrowkaga varustatuna. Toideti seal Poola kombe kohaselt - iga söök oli supp-praad-magustoit ning praad sisaldas alati suurt hulka imemaitsvat liha. Zubrowkat kulus pudelite kaupa - poolakad joovad rohkem kui meie. Ja kõike seda nimetati muuseas tööreisiks! See oli väärt ka seda 15 tundi autosõitu nii sinna kui tagasi, sest seltskond oli imevahva ning me veetsime enamuse viiest päevast naerdes. Meiega kaasas olnud ainuke penskarite grupi liige pidi selle lihtsalt välja kannatama, kuigi teistele penskaritele on tal nüüd palju rääkida ning mind peab ta ilmselt veel pöörasemaks kui siiani. Kuid see on juba tema probleem, meil teistel oli väga mõnus töö(loe: puhkuse)reis.
Mõned pildid ka:

kevade, kevade, meeldib meile kõigile

Väljas sulab, plöga hakkab ulatuma poole sääreni ning ma olen õnnelik. Õnnelik, et mul on olemas head kummikud. Õnnelik, et see neetud lumi lõpuks sulama hakkab ja säilib lootus, et kevad tuleb. Õnnelik, et täna algas vaheaeg. Õnneli, et Poolas on soe ja natuke vähem õnnelik, et ma pean kell kolom ösel ärkama, et siis veeta järgmised 15 tundi autos. Aga kokkuvõttes ikkagi õnnelik.

milleni võib viia digitelevisioon

Esiteks tekitab see sõltuvust - kui sul on ikkagi umbes 70 kanali vahel valida, siis on paratamatult hetki, kus korraga tuleb vähemalt kolm saadet, mida sa vaadata tahad ning jumala kindlalt on neist kahe kordused ikkagi korraga. Tulemus - vaatad igast nii palju, et tegevusest aru saada, lootes et korduse ajal vaatad neid kohti, mis algselt nägemata jäid (ja see lootus luhtub umbes 80%)

Teiseks võib masendusega avastada, et samas esineb hetki, kus üheltki kanalilt ei tule midagi mõistlikku, isegi History näitab neljandat korda kuidas sakslased Esimese maailmasõja ajal Šoti rannikul laevu põhja lasid. Hea, et on olemas arvuti, mis sisaldab äsjasaadud koopiaid mitmetest toredatest filmidest (mille hulgas on ka värskeim Emma), raadio ning CD-mängija ja loomulikult riiulitäied raamatuid. Aga ikkagi - 70 kanalit, millelt pole midagi vaadata, masekas.

Kolmandaks - just praegu vaatan ma Bafta auhindade jagamist. Mina, kes pole pärast RotK-i ühegi auhinnatseremoonia vastu piisavalt huvi tundnud, et neid reaalselt jälgida. Järgmisena hakkan ma ilmselt Fashion TV-d vaatama. Mis on auhindade puhul masendav - seal on filme, millest ma pole kuulnudki, nägemisest rääkimata. Peab ennast rohkem filmimaailmaga kursis hoidma, kuigi antud hetkel valmistun ma kahe nädala pärast toimuvaks eesti keele viktoriiniks ning loen läbi (ja teen märkmeid) juba neljandat moodsat noorteromaani. Kaks esimest olid jamad, kolmas hea, neljas õudusvärinaid tekitav. Kümme veel, siis olen valmistunud.
(and the Outstanding British Film is .... Fishtank - ever heard of it?)

aastapäev

Ma olen sügaval sisimas patrioot. Kui kuulasin tänase aastapäevakontserdi lõpus lauldavat "Mu isamaa on minu arm", siis tundsin kui hea on olla eestlane. See ei ole väga igapäevane tunne, vähemalt mitte teadlik. Ma olen küll alati uhke, et olen eestlane ega tahaks olla keegi muu. Ma olen ka uhke oma maa ja kultuuri üle, usun sellesse, et me saame ja suudame ning sellesse, et leidub veel ausaid ja häid politseinikke, kohtunikke ning teisi ametimehi. Saan aru, et see on mitte väga levinud nähtus, aga ma olen optimist ning usun Eestisse.

HEAD AASTAPÄEVA!

laste suust

Üks mu enda poiss kirjutas mulle kirjandi oma koolist ja klassist ja seal oli ka lause "My class teacher is the best" (minu klassijuhataja on parim). Nii armas!