juba mai.

Vahepeal on juhtunud nii palju asju, et ei teagi kust alustada. Kui lähiminevikus kaugemale minna, siis veetsin nädalavahetuse Tallinnas. Kuid erinevalt sellest, mida kõik kohe arvavad hoopis oma Kaja, Karmeni, Jaanuse ja Priidu sünnipäevadel. Läksime terve suguvõsaga ja veetsime hästi aega. Kuna esimene sünnipäevade osa peeti loomaaias, siis lõpuks(!) nägin ka ära lõvi. Teadupärast olen ma kaks korda ainult lõvi pärast loomaaias käinud ja kummalgi korral teda nägemata pidanud lahkuma.

Päev enne Tallinna minekut, ehk siis reedel, jäin ma lõplikult haigeks, palavik muudkui tõusis ja nii elasin ma järgmised neli poäeva ainult rohtude peal. Polnud viga midagi, kui palavik langes taas alla 37,5; siis oli lihtsalt ebamugav, aga üle selle oli vastik. Aprilli lõpp kulus ülikoolile, õppimisele ja tõlkimisele, natuke sai tööd ka tehtud. Tõlkimine sai valmis, rahagi kätte saadud, nüüd keskendun tööle ja õppimisele. Lastel on eksamid tulemas, vaja neid veidi utsitada.

Muudest sündmustest ma ei räägi, peale lootuse, et kõikide minu sõprade ja tuttavatega, kes Tallinnas resideeruvad, on kõik korras.

Ja pidage meeles, et suvi pole enam kaugel!

Hetkeline hingetõmbeaeg

Võistu tantsitud, käes 12-s koht, mis pole üle-eestilist osavõttu arvestades sugugi paha tulemus. Tähelepanelikumad vaatajad võisid meid märgata ka eilses AK-s nii tantsimas kui niisama ilutsemas. See nädal on tantsuvaba, saime puhkust. Selle eest tuleb nüüd ära teha kõik see, mis siiani tantsimise pärast tegemata on jäänud. Vürtsi lisab allika riisumisest tingitud külmetus.
Aga vähemalt laulan, et:
Hei-hoo, hei-hoo
käib töö ja vile koos ....

Kallid!

Avastati lihseid seal, kus neid olla ei tohiks.

Viimased kaks nädalat on möödunud peamiselt tantsides. Seetõttu valutab mu vasakul jalal vist nüüd juba luu, mitte enam lihased. Igatahes on see üsna rõve tunne. Aga lohutus on see, et nüüd peab veel pühapäeval pingutama ja siis on tantsust puhkus, saame vaba nädala. Nädalavahetusel olen hõivatud võistutantsimise üritustega. Laupäeval etendame allikal näidendit "Kuidas naised vanasti ilma tegid". Kuna esitama peab seda kümnele grupile järjest, siis kestab asi kümnest neljani. Aga tõotab meile endale lõbus tulla. Õhtul on siis tuvumisõhtu-simman ja pühapäeval võistutantsimine ise. Hoidke pöialt!
Loomulikult on veel lisaks ka töö-töö-töö ja ülikool!!!! (juba viie hüüumärgiga tegelikult), kummagi viimase jaoks eriti aega ei jää, kusjuures ülikooli pärast kannatab töö. Järgmisel nädalal lihtsalt pean ära tegema kõik need asjad, mis veel tegemata on, sest muidu hakkan ma iseennast vihkama ja ülemus võib ka vihastada. Pealegi läheneb mai lõpp hirmuäratava kiirusega ja lapsed peavad ju eksamiks valmis olema.
Positiivne on see, et kevad ikkagi tuleb, mul toomingad toas juba õitsevad, linnud laulavad ja soojemaks pidi ka minema. Kahjuks tuleb kevade tulekuga välja ka kogu see sodi, mis varem lume all oli. Näiteks eile käisid Marid koristamad voort ja Siniallikat ennast ja saime kokku vähemalt neli suurt kotitäit prügi, mis oli lihtsalt võssa loobitud. Nüüd näeb allika ümbrus selline välja, et julgeb sinna laupäeval teisi tantsijaid ikka tuua ka. Võistutantsijad tulevad ju üle Eesti kokku.
Kuid ma sisendan endale kogu aeg, et elu on tegelikult ilus ja iga uus kevadeilming tekitab minus rõõmuhõiskeid ja energiapuhanguid.

Päikest!

Whan that Aprille night ....

Õnne, õnne, õnne hõi!
Muud sul soovida ei või!

Teadmiseks huvitatutele - eksam läks normaalselt, aga vaba hetke ei ole ega paista ka tulemas. Ainuke võimalus minuga suhelda on mulle helistada, ja siis pole ka kindel, kas mul aega on. Järgmisel nädalavahetusel on võistutantsimine, praegu teeme selle jaoks veel kõvasti trenni. Ja pärast seda on ees töö, töö, töö ja siis naaberriiki esinema.
Vahepeal olen vapralt võidelnud ja peaaegu suutnud ära esitada kõik vajalikud aruanded. Kahjuks on ülikooli asjad selle tõttu kannatama pidanud, seega kuulub mu aeg nüüd ülikoolile. Lisaks käisin vahepeal sõpru ja kolleege konverentsidel toetamas ja mõnel konverentsil käisinka huvi pärast. Ning loomulikult on seoses kevade tulekuga minu hing haige Mõisa järele ja selle tõttu me seal ka vahepeal käime. Kasvõi lihtsalt jalutamas, viimati äkilise idee ajel lilli istutamas. Seal on nii mõnus, päike, vesi (järv on lahti, jei!) ja ainsaks tasutaks on linnulaul. Täielik paradiis!
Oma kurvastuseks olen ma järjest enam pidanud tõdema, et inimesed on jobud. Sellest, kuidas ei saada aru kõige lihtsamatest tõdedest, mina aru saada ei suuda. Näiteks asjad stiilis: kui mu auto liigub ainult 50 kilomeetrit tunnis, siis ei ole vaja teistele maanteele sellega ette pöörata; kokkuriisutud lehed ei käi maja olmeprügi kasti; lõket ei teha järelvalveta; oma laste järele valvatakse (ja ei lasta neil koolipäevadel kell 11 veel väljas olla). Nii lihtsad ja loogilised asjad, aga no inimestel puudub täielikult mõtlemisvõime. Ehk siis - ma olen inimkonnas veel rohkem pettunud kui ma enne juba olin.

Jei!

Plögast on saanud vihm ja linnud laulavad "kevad" nii kõvasti, et see on läbi kolme seina ka kuulda. I like it! Minu jaoks on märts ju juba kevad. Sai lund nähtud ka, viimae aeg sulama hakata.
Isa, geenius, suutis telefoni ära puhastada ja see hakkas tööle; nüüd on olemas üks varutelefon, sest minu praegune hakkas hirmsasti meeldima ja keeldun temast loobumast.
kahe nädala pärast on vaheaeg, ei suuda otsustada, kas minna konverentsile või mitte. Ülejäänud vaheaeg on juba sisustatud - koolitus, ülikool ja vahele mahub mõnda õhtusse ka natuke sõpru.
Kuna neljapäeva öö (blondiinidele: see öö, mis oli kolmapäeva ja neljapäeva vahe) jäi õppimise tõttu vahele, siis läksin eile kell üheksa magama ja magasin hommikul seitsmeni. Vähemalt on täna inimese tunne. Nohu ja köha süvenevad, täna hakkas hääl ka kaduma. Elagu haiguste hooaeg!

Kevad pidi ju tulema, aga saabus hoopis löga.

Nagu te juba aru saate on mul kevadmasendus. Kõigepealt sajab taevast mingit ilget asja alla, aga mina tahan päikest ja sooja. Teiseks sai nüüd lõpuks mind ikkagi külmetus kätte - eile õhtul oli palavikku küll üsna vähe, aga enesetunne oli seda sandim, jube köha käib asja juurde. Ja minu vaene paljukannatanud parem põlve otsustas, et aitab küll. Kui ma eile sain päeva peale enam-vähem normaalselt liikuma ta ja õhtul trenni ka läksin, siis täna on painduvus null ja ma käin treppidest ühe astme kaupa nii üles kui ka alla. Öösel jäi selle pärast isegi osaliselt magamata, kaua sa jõuad nii olla, et põlve üldse ei painuta. Loodan, et neljapäevaks saan vähemalt autosõidukõlblikuks, praegusel hetkel jääksid pidurid kasutamata, sest jalg lihtsalt ei liigu nii kiiresti. Homme arvatavasti trnni ei lähe, kui tahan elus püsida.

Ja vastuseks küsimusele - jah, vanal telefonil lakkasid nupud funktsioneerimast. Praegu kasutan Lota vana telefoni, kuini endale meelepärase leian. Lota omakorda leidis põhjuse lõpuks uus telefon osta.

Ma olen veel elus, tegelikult ka

Mõtlesin kaua, kas oodata aasta möödumist või alustada varem. Nagu näha, alustasin varem.
Elu on endiselt kiire, kohati isegi liiga kiire. Täna on esimene poolvaba päev pärast mitmeid nädalaid. Ees on ootamas märtsis üks praegu veel vaba nädlavahetus ja siis kuni aprillini ainult kiire-kiire-kiire.
Saan jälle kord öelda, et möödunud on lumelahing. Sellel aastal küll väiksema osavõtjate arvuga, aga loodetavasti seda lõbusamalt. Sain targemaks, ja tean, mida jägmisel korral teisit teha. Kuid lumelinnus on vägev ja osad asjad sujusid sellel aastal palju paremini kui eelmisel aastal.
Jätkan tantsimist, veebruaris oli kolmel nädalavahetusel järjest esinemised, nüüd tahaks juba puhata ja mängida, aga ees on võistutantsimine ja seega teeme kaks korda nädalas rängalt tööd selle jaoks.
Igatsen osade ammukadunud sõprade häält kuulda ja neid näha.
Ülikoolis käin ka edasi, teisel aastal lähevad asjad põnevamaks ja väga palju raskemaks. Eksameid tegime jaanuaris kolme päevaga kuus tükki, aju oli pärast seda nädala aega automaatkäigul, tagades ainult ellujäämiseks vajalikud funktsioonid.
Lota koer ajas mu telefoni Meistrit täis, selle tulemusena on mul nüüd uus telefon. Jei!

Ja lõpuks: ma ei julge küll lubada, aga äkki õnnestub edaspidi nädalas vähemalt korra kirjutada, mis ma teen ja kuidas elan.