Lääbi, lääbiii. läääbiiiiii

Läbi sai. Kooliaasta, ma mõtlen. Täna oli viimane lastega päev, homsest algab paberimajandusega tegelemine. Ühtegi suvetöölist ma ei jätnud, elu on kohe poole lihtsam. Nüüd on aega eksamiteks õppida, raamatud lõpuni lugeda, päikest võtta ja elu nautida. Vahepeal, mai viimastel nädalatel toimusid ka koolis pidevalt ainult mingid üritused ja õppepäevad. Muuseas sai tuld kustutada (ja ühtlasi tänada PäästeametitLumelahingu toetamise eest), elustada, niisama passida, elada kaasa sellele, et meie tantsijad pääsesid tantsupeole (ja mul on täpselt sellel ajal eksamid!), ise tantsida ja saada tantsitatud, aastalõpupidu õpetajatega maha peetud ja lastega ekskursioonil käidud. Ekskursioonil sain ma muuseas ka Tartus lotja tüürida, ajaloomuuseumis oma teadmistega hiilata (pomisedes omaette "ma teadsin seda juba ammu") ning Raadil jalutada ja mõelda selle, kui loll oli/on Vene riik.
Nädalavahetuse veetsin Mõisas suvitades (laupäeval) ja ujumas käies, pühapäeval istutasin lilli ja kujundasin aiamaad ümber. Täna saan kanda ainult väga siledast materjalist riideid, kuna kõrbesin kergelt ära.
Lubadsi ei anna, aga võib juhtuda, et olen nädalavahetus enne jaanipäeva Tallinnas.

ööbik laksutab, pääsuke lendab

Kohale on jõudnud ööbikud ja piiritajad, nagu pealkirjast aru võis juba saada. Minu jaoks on nüüd suvi alanud. Parajasti müristab akna taga, seega on oodata ka uut äikest.

Lätis käisime ära, tantsisime ja pidutsesime. Läti keelest muhvigi aru ei saanud, aga just selles keeles peeti pikki kõnesid. Lähtusime oma loogikast ja panime lihtsalt igale sõnale "s"-i lõppu, saime "sokks", "toonekurgs" jne. Veepark oli mõõõõõõõnus, lõõgastas hästi. Nüüd jätkan selle tööhooga, mis enne pooleli oli jäänud. Endiselt on kiire, aga eks ma püüan.

Must masendus

Eile hommikul üles ärgates tabas mind must masendus. Niisiis käisin ma terve päeva ringi tundega, et maailm on üks kole koht ja keegi ei armasta mind. Kusjuures mõistusega sain ma aru, et niimoodi asjad päris ei ole, aga tunne oli selline. Tegelikult irvitasin ma eile isegi rohkem kui tavaliselt, põhiliselt oma musta masenduse peale. Asi läks paremal õhtul pärast trenni, kui saime kätte valla T-särgid, mida hakkame Lätis kohe demonstreerima. Ja pärast trenni lobisesin pikalt telefonis Lotaga ning korjasin põllult nartsisse. Tundes seda mõnusat vihmaniisket ja imehästi lõhnavat õhku, tuli kevad mu südamasse tagasi ja ensetunne paranes.
Kuna mul tänane hommik oli töövaba (see tundide edasi-tagasi võtmine on mõnikord kasulik), siis vaatasin eile õhtul Düüni lapsi ETV-st (nautisin osade näitlejate briti aktsenti) ja lugesin edasi oma raamatut. Kahjuks ei saanud jätkata "Hitchhiker's Guide"-ga, kuna lihtsalt unustasin raamatu Tartusse (aga nüüd ma tean, miks petuuiapott niimoodi mõtles!), selle asemel lugesin "Pagenduse planeeti". Kuigi varem loetud, ikkagi on hea raamat.
Üldiselt ootan juunikuud, sest siis on kool läbi. See on uskumatu, aga mul on sellel aastal esimest korda kogu õpetajakarjääri vältel lastest siiber. Ilmselt osaliselt ka selle pärast, et mul on pidvalt kiire ja ma lihtsalt tahan puhata. Se nädalavahetus, mis oli, oli selles suhtes ideaalne. Laupäeval käisime emaga Viljandis ja õhtul grillisime Lotaga meie aiamaal liha (toimus Lota mehe tutvustamine teistele inimestele) ning pühapäeva veetsime Mõisas lehti riisudes, põõsaid pügades (ma sain lõpuks teha jasmiinipõõsaga seda, mida ise tahtsin) ning Papa uut autot tähistades. Eesootav nädalavahetus on ka ilmselt lõbus, sest selle veedame Maridega Lätis - laupäeval tantsime natuke ja siis pidusteme, pühapäeval läheme Lido veeparki.
Kusagil aju tagaosas kummitavad kogu aeg need ülikooli esseed, mis on vaja 20. maiks valmis saada, aga eks ma tasapisi tegelen nedega ka.
Igatahes olete te nüüd mu hala loodetavasti läbi lugenud ja teada saanud, et mul on endiselt ülikiire.
Päikest ja kevadet!

juba mai.

Vahepeal on juhtunud nii palju asju, et ei teagi kust alustada. Kui lähiminevikus kaugemale minna, siis veetsin nädalavahetuse Tallinnas. Kuid erinevalt sellest, mida kõik kohe arvavad hoopis oma Kaja, Karmeni, Jaanuse ja Priidu sünnipäevadel. Läksime terve suguvõsaga ja veetsime hästi aega. Kuna esimene sünnipäevade osa peeti loomaaias, siis lõpuks(!) nägin ka ära lõvi. Teadupärast olen ma kaks korda ainult lõvi pärast loomaaias käinud ja kummalgi korral teda nägemata pidanud lahkuma.

Päev enne Tallinna minekut, ehk siis reedel, jäin ma lõplikult haigeks, palavik muudkui tõusis ja nii elasin ma järgmised neli poäeva ainult rohtude peal. Polnud viga midagi, kui palavik langes taas alla 37,5; siis oli lihtsalt ebamugav, aga üle selle oli vastik. Aprilli lõpp kulus ülikoolile, õppimisele ja tõlkimisele, natuke sai tööd ka tehtud. Tõlkimine sai valmis, rahagi kätte saadud, nüüd keskendun tööle ja õppimisele. Lastel on eksamid tulemas, vaja neid veidi utsitada.

Muudest sündmustest ma ei räägi, peale lootuse, et kõikide minu sõprade ja tuttavatega, kes Tallinnas resideeruvad, on kõik korras.

Ja pidage meeles, et suvi pole enam kaugel!

Hetkeline hingetõmbeaeg

Võistu tantsitud, käes 12-s koht, mis pole üle-eestilist osavõttu arvestades sugugi paha tulemus. Tähelepanelikumad vaatajad võisid meid märgata ka eilses AK-s nii tantsimas kui niisama ilutsemas. See nädal on tantsuvaba, saime puhkust. Selle eest tuleb nüüd ära teha kõik see, mis siiani tantsimise pärast tegemata on jäänud. Vürtsi lisab allika riisumisest tingitud külmetus.
Aga vähemalt laulan, et:
Hei-hoo, hei-hoo
käib töö ja vile koos ....

Kallid!

Avastati lihseid seal, kus neid olla ei tohiks.

Viimased kaks nädalat on möödunud peamiselt tantsides. Seetõttu valutab mu vasakul jalal vist nüüd juba luu, mitte enam lihased. Igatahes on see üsna rõve tunne. Aga lohutus on see, et nüüd peab veel pühapäeval pingutama ja siis on tantsust puhkus, saame vaba nädala. Nädalavahetusel olen hõivatud võistutantsimise üritustega. Laupäeval etendame allikal näidendit "Kuidas naised vanasti ilma tegid". Kuna esitama peab seda kümnele grupile järjest, siis kestab asi kümnest neljani. Aga tõotab meile endale lõbus tulla. Õhtul on siis tuvumisõhtu-simman ja pühapäeval võistutantsimine ise. Hoidke pöialt!
Loomulikult on veel lisaks ka töö-töö-töö ja ülikool!!!! (juba viie hüüumärgiga tegelikult), kummagi viimase jaoks eriti aega ei jää, kusjuures ülikooli pärast kannatab töö. Järgmisel nädalal lihtsalt pean ära tegema kõik need asjad, mis veel tegemata on, sest muidu hakkan ma iseennast vihkama ja ülemus võib ka vihastada. Pealegi läheneb mai lõpp hirmuäratava kiirusega ja lapsed peavad ju eksamiks valmis olema.
Positiivne on see, et kevad ikkagi tuleb, mul toomingad toas juba õitsevad, linnud laulavad ja soojemaks pidi ka minema. Kahjuks tuleb kevade tulekuga välja ka kogu see sodi, mis varem lume all oli. Näiteks eile käisid Marid koristamad voort ja Siniallikat ennast ja saime kokku vähemalt neli suurt kotitäit prügi, mis oli lihtsalt võssa loobitud. Nüüd näeb allika ümbrus selline välja, et julgeb sinna laupäeval teisi tantsijaid ikka tuua ka. Võistutantsijad tulevad ju üle Eesti kokku.
Kuid ma sisendan endale kogu aeg, et elu on tegelikult ilus ja iga uus kevadeilming tekitab minus rõõmuhõiskeid ja energiapuhanguid.

Päikest!

Whan that Aprille night ....

Õnne, õnne, õnne hõi!
Muud sul soovida ei või!

Teadmiseks huvitatutele - eksam läks normaalselt, aga vaba hetke ei ole ega paista ka tulemas. Ainuke võimalus minuga suhelda on mulle helistada, ja siis pole ka kindel, kas mul aega on. Järgmisel nädalavahetusel on võistutantsimine, praegu teeme selle jaoks veel kõvasti trenni. Ja pärast seda on ees töö, töö, töö ja siis naaberriiki esinema.
Vahepeal olen vapralt võidelnud ja peaaegu suutnud ära esitada kõik vajalikud aruanded. Kahjuks on ülikooli asjad selle tõttu kannatama pidanud, seega kuulub mu aeg nüüd ülikoolile. Lisaks käisin vahepeal sõpru ja kolleege konverentsidel toetamas ja mõnel konverentsil käisinka huvi pärast. Ning loomulikult on seoses kevade tulekuga minu hing haige Mõisa järele ja selle tõttu me seal ka vahepeal käime. Kasvõi lihtsalt jalutamas, viimati äkilise idee ajel lilli istutamas. Seal on nii mõnus, päike, vesi (järv on lahti, jei!) ja ainsaks tasutaks on linnulaul. Täielik paradiis!
Oma kurvastuseks olen ma järjest enam pidanud tõdema, et inimesed on jobud. Sellest, kuidas ei saada aru kõige lihtsamatest tõdedest, mina aru saada ei suuda. Näiteks asjad stiilis: kui mu auto liigub ainult 50 kilomeetrit tunnis, siis ei ole vaja teistele maanteele sellega ette pöörata; kokkuriisutud lehed ei käi maja olmeprügi kasti; lõket ei teha järelvalveta; oma laste järele valvatakse (ja ei lasta neil koolipäevadel kell 11 veel väljas olla). Nii lihtsad ja loogilised asjad, aga no inimestel puudub täielikult mõtlemisvõime. Ehk siis - ma olen inimkonnas veel rohkem pettunud kui ma enne juba olin.