Mõtisklusi ülemustest

Mul on praegu hea võrrelda kahte neist - üks kellega ma olen harjunud uues kohas, ja uus nägu vanas kohas. Vana on oma, tead kuidas ja mida ta tahab. Uus on aga pehmelt öeldes mölakas -  majas teda ei näe, kolleegidega ei suhtle, tööl käib siis kui tuju tuleb ja ega ta töö juures eriti tööd vist ka ei tee. Hüüdnimeks on tal Tuulevaikus. Ei imesta, et teda teadvad inimesed kaasa tunnevad neile, kes temaga töötama peavad. Õnneks ei kesta see enam kaua, jaanuarist eeldatavasti pühendan ennast uuele kohale ja vanale ülemusele täielikult, siis on kohustused vana koha ees täidetud.

PS! Suvine Šotimaa oli suurepärane, selle kirjeldamiseks on sõnadest ekraanil küll vähe, aga ma püüan millalgi ka lühikese pilt-ülevaate panna. 

in Scotland

kahe päeva pärast lendame kahjuks juba koju. Kuid siiani on kõik olnud suurepärane, ilmaga on vedanud - otsesepaduvihma kätte pole jäänud. Küll on siin suhteliselt jahe, täna pidi terve päeva ikka jakki ka kandma. Siiski eelistan seda troopikale, mis kuuldavasti kodus on.
Oleme palju näinud ja palju käinud, mägedes roninud, aedu ja parke nautinud ning käinud mitmetes paikades, mida kirjeldatakse kui "magnificently complete medieval ruins". Lisaks kogu see Šotimaa ajalugu, mis muutu elavaks ning paigad omavahel seostatuks.
Õite kerge koduigatsus on tekkinud.

Kultuurne puhkus

Mul on juba ligi neli nädalat olnud puhkus. Esimese nädala veetsin ma magades ja jaanipäeva pidades. Teisel nädala hakkasin magamise vahele ka raamatuid lugema. Teise nädala lõpuks otsustasin kultuurseks hakata ja laulupeole minna. Selle käigus sai ka kaaslastega reisiplaane viimistletud, meres ujumas käidud (vesi oli hirrrrrmuskülm, nii umbes 15 kraadi) ja jalutatud lauluväljakule ja tagasi ning saadud väga ilus ja ühtlane päevitus (küll veidi riiete järgi). Laulupidu oli vägev, laulud hästi valitu ning terve väljakutäie rahvaga "Mu isamaa on minu arm" ja "Ta lendab mesipuu poole" laulmine kosutas patriotismi. 

Seejärel veetsin aega maal, lugesin veidi ning tegelesin lastega - need kaks tegelast on väga energilised, õnneks tegelesid söötmise-tuttu minekuga teised, minu osaks jäi jalutamine-mängimine. Kuna ma nedega ringi joosta viitsisin, siis olin ma väga populaarne.

Reedel käisin L-ga Värskas Vanemuise suvelavastust vaatamas. Muinasrokk Peko. Setokeelne, hea, et ma lõunaeestlane olen ja keelest arusaamisega suuri raskusi pole. Üksikud sõnad lähevad ainult kaotsi, 95% on arusaadav. Etendus oli hea, selline allegooriline lugu eestlastest, nende tugevusest ja usust. Sellist Essut nagu seal oli, võiks peaaegu ise ka uskuda.

Laupäeval käisime vastavatud Alatskivi lossi vaatamas - kui olen Šotimaal ära käinud, siis saan öelda, mis ma originaalist arvan, aga üldiselt jättis hea mulje, taastamistööd on olnud oskuslikud. Muidugi on ruumide otstarvet ning kohati vist ka paigutust aastate jooksul muudetud, kuid sellises kohas täitsa võiks elada. Esivanemate vaimud, värisege. 

Ja ülehomme (kui Katla purskama ei hakka) lendame me siis põhja, kanarbikuõllele külla. Kümme päeva kultuuri, ajalugu ja inimesi. Can't wait!

Öös oli aardeid

Eile õhtul oli neid seal tõesti. Mina leidsin kauni haldja, tema töökohalt. Lisaks meile oli seal veel väga palju teisi inimesi, kes kõik muuseumiööst viimast võtsid. Kuid nüüd suudan ma teatud nimede taha ka näod kujutleda (sünnipäeval olnud saavad loodetavasti aru, keda ma silmas pean).

Lisaks käisin ma ratsavõstlustel L-le kaasa elamas ja maal saunas. Eurovisiooni vaatasin ka (kuigi see ei olnud aare), võitja on minu jaoks saast, oleksin eelistanud kas Taanit või Itaaliat. Eesti koha kohta - millagi pidi see ju juhtuma, aga üldiselt see üritus erilisi emotsioone ei tekita.

My heart is in the Highlands ...

... and I will follow it soon.
Loodetavasti leian ka Robert Bruce'i südame, arusaamise kloostrielu plusspoolest ja kanarbikuõlu. Lisaks loodan, et ilmajumalad on armulised.

eile

Eile öeldi mulle, et viimasel ajal on mu blogis liiga tihti masendust. Mina arvasin, et kord kvartalis masenduda pole väga hull. Täna siis positiivsemalt - KEVAD TULEB! Lõpukas ometi. Jõgi on kõnniteedel, lõokesed karjuvad ning ilusate meestega linna peal eputamas käia on väga tore.

a month has passed

Kevadest. Londonist. Pügatud murust ja õitsvatest kirssidest. Kirikutest ja suurmeestest ja lihtsalt vabadusest.

Ma nautisin seda nelja päeva tohutult, ma nägin palju ja tegin palju. Ja keset surnud suurmehi tundsin ma, et olen õige koha peal. . Kuid seda tunnen ma ka siin olles, mitte küll igal pool ja alati, aga enamuse ajast. Ma ei ole sellest rääkinud, sest ma tean, et on inimesi, kes mind ei mõistaks Kuid mu vastus küsimusele "Miks sa veel Inglismaal ei ole?" on jätkuvalt "sest ma tahan olla Eestis". Aga sealne kutse on tugev, viimasel nädalal tugevam kui muidu. Kuid ma ei hakka veel kuhugi minema, ja päriseks sinna ma vaevalt lähen, tõenäoliselt ka aastaks köögitööliseks mitte.

Põhjus, miks viimane nädal on olnud keeruline on selles (nagu ma tänases videvikus aru sain), et ma olen olnud siin põhjanabal keset lund liiga kaua järjest, keset inimesi, kes tegelikult mind ei mõista. Täna õhtul on mul eriline masendus kallale tulnud, üldiselt ei ole ma nii mustas meeleolus. Ilmselt on asi ka raamatus, mida ma loen - Le Guini Earthsea saaga. Ja lugedes juba neljandat raamatut kadunud aegadest, maagiast ja kõigest sellest, mida meil pole ega saagi kunagi olema, on mind tabanud ängistus. Mõned inimesed saavad sellest arvatavasti aru, need kes ise ka fantaasiamaailmaga kokku puutuvad ja seda mõistavad. Mingil hetkel oleme me ilmselt kõik mõelnud "I wish there really was magic in the world". Ja kui sellele tundele, mille sinus on tekitanud raamat (mitte ainult maagiast, vaid inimestest, iseenda leidmisest ja selle tegemisest, mis on vaja, ükskõik, mis tulemus sellel sulle endale on) järgneb selline inimkonna halvemate näidete lollusepuhang nagu mind tabas netist ajalehte lugedes, siis on masenduse teke arusaadav. Ja ka mõte, et võib-olla ei oleks maailma lõpp üldse mitte nii halb. Mulle meeldiks see variant, kus inimkond ja tema saastav pärand kaoks ning loodus võidutseks.