Jaanuar I

Avastasin täna taas kord, et ma olen kohutav snoob - no ma ei kannata inimesi, kes ei suuda oma emakeele kõige lihtsamaidki reegleid järgida. Põhjus ülekeemiseks - nägin tuttava tuttava postitust FB-s (täiskasvanud inimese), mis sisaldas sõnu "ültse" ja "nimesi", kuid ei sisaldanud kuue rea peale mitte ühtegi koma ega punkti. No kuulge, nii palju võiks siiski oma emakeelt osata, eks!
Kuid pisut positiivsema poole pealt ka - lumi tuli maha! On lootust, et teda jätkub lausa kümneks päevaks. Siis võiks juba kevad tulla küll.

13 ja reede

Ma pole kunagi varem pidanud 13 ja reedet mingiks endeliselt halvaks päevaks. Kuupäevad jooksevad nii nagu nad jooksevad ja miks peaks üks kombinatsioon olema halvem kui teine. See on sama loogika, et kui sa abiellud 01.01.01 siis on su abielu ainult kuupäeva pärast õnnelikum. Vaat ei usu!

Möödunud reede otsustas siis hakata ennast tõestama. Algus oli mõnus - töövaba, tulin Tartusse, käisin Kõige Kaunima Haldjaga kinos Kääbikut vaatamas (kõik need päkapikud, haldjad ja lohed ...). Pärast istusime kohvikus ja mõtlesime filmi üle järgi. Jah, see pole enam raamat, sest 2/3 on juurdemõeldud ja muudetud, aga see on jätkuvalt hea film. Ma olen ise ka üllatanud, kui leplik ma selles suhtes olen ja kui vähe see mind häirib. Pärast kohvikut viisin KIH koju ja läksin järele E-le. No ja siis otsustas Reede, et tal pole muud targemat teha kui meid kiusata. 

 Läksime poodi, suurde ketipoodi. Poes oli kõik korras. Ostud tehtud, tulime välja ja istusime autosse. Autot käima ma veel pannud ei olnud, kui tuli ja meie autosse istus üks mees. Purjus. Tahaistmele. Meie mõlemad, et "Ee, see on vale auto". Tema vastu "Ei täitsa õige auto on". Ja istus autosse. Meie mõlema siis autost välja, tagaistmel olid lisaks sellele tüübile ka meie ostud ja mu käekott. Autost välja tulnud läksin ma ,et ma tõmban selle purjus niru autost välja lihtsalt. Ja siis läks "põnevaks". Tüüp tõmbas põuest välja jahinoa ja hakkas sellega vehkima. Mina taganesin, E tõmbas ka kaugemale. Mina läksin ümber auto, tegin juhipoolse tagumise ukse lahti ja rabasin oma käekoti - telefon oli seal sees ju. Samal ajal õnneks E surus tüübi jala autoukse vahele - ilmselt oli Purjus Jobu ühe jala jälle autost välja pannud. Jobu samal ajal jauras, et "istume nüüd autosse ja sõidame edasi". Nagu ma oleks nii loll, et istun tagasi autosse, kus on noaga Jobu. Panin vahelduseks auto puldist lukku - tema uks oli küll lahti, aga ma mõtlesin vist, et see takistab teda kuidagi. See, et meie olime autost väljas, ajas tema ka autost välja. Mina liikusin kiirelt ümber auto, kuni tema seal jauras, et ikka, et "istume autosse ja sõidame", lõin tema ukse ka kinni (võttes enne alarmi maha) ning lukustasin uuesti auto. Siis algas see osa, kus mina otsisin kotist telefoni, samal ajal kui tema ümber auto käis (mina liikusin eest ära) ja noaga vehkis. kott oli loomulikult põhjatu ja telefoni leidmine võttis kaua aega. vahepeal pidin ma veel Jobuga ka vestlema. Mingil hetkel olevat ma ka öelnud, et "mis sa arvad,et ma kardan su nuga" - kõikide nende krimisarjade vaatamine on ilmselt ära tasunud, sest see tagus mu peas küll, et hirmu ei tohi välja näidata. 110 loomulikult ei vastanud - esimene kõne kutsus umbes kuus korda, siis katkestasin, sest pidin jälle Jobu eest ära liikuma. E sai minu teise kõne ajal politsei kätte. Ta oli vahepeal ka poodi jooksnud ja sealt turvad kutsunud. Kui Jobu nägi, et politseiga räägitakse, siis viskas ta noa naaberauto alla, läks väljajooksnud turvadega rahulikult kaasa. Turvaruumis hakkas nutma, et temal pole kusagil ööbida, sest tööandja ei maksnud ja korter öeldi üles. Igatahes jõudis siis kohale politsei (kes tulid väga kiiresti, kui nad lõpuks kätte saadi), kes viis ta käeraudades minema, võttis minu andmed (milleks olid nimi, isikukood ja telefon) ja palus ja jaoskonda sõita. Selline rünnak olevat automaatselt kriminaalasi.

Minul käed värisesid, sest selleks ajaks hakkas adrenaliin juba lahtuma. Sõitisme siis jaoskond, kuid selgus, et uurija on hõivatud ja et meil on mõttekam koju minna, küll meile helistatakse. Natukese aja pärast helistatigi, öeldi, et täna ei saa uurija võtab esmaspäeval ühendust. Lisaks ka, et Jobu pandi kainenema ja kuna tal varasemaid rikkumisi ei ole, siis vahistama teda kohe ei hakata. Ma eeldan, et noa nad ikka võtsid temalt ära. 

Jobu nutust turvaruumis ja käitumisest, kui selgus, et politsei tuleb, tegin ma järelduse, et tema tahtiski arestimajja sooja magama saada. Paraku kavaldas Reede ka tema üle - kriminaalasi kaelas, magada ikka kusagil pole. 

Minul on tulemuseks see, et ma sõidan autoga uksed lukus ja vaatan kahtlustavalt kõiki inimesi, kes pimedas ringi jõlguvad. Praeguseks on ka hirm E ja auto pärast (enda elu pärast ma tollel hekel ei kartnud, kartsin rohke, et lõhub auto ära ja kust ma selle raha võtan, mis siis kulub, või et teeb E-le viga) asendunud vihaga Jobu vastu. 

Samas sattus vane Jobu ka valede inimeste otsa - meid oli kaks ja me tekitasime temas piisavalt palju segadust, mitte tehes seda, mida ta arvas, et saab meid noaga vehkides tegema panna. 

Sellised lood siis tarkade linnas reedel ja kolmeteiskümnendal.

Minu blogile on kombeks üks postitus pooleteise aasta jooksul

Viimasest postitusest on möödunud üks aasta, viis kuud ja kakskümmend kuus päeva. Juhtunud on palju-palju, muuhulgas olen ma külastanud sellist müstilist maad nagu Moldova, hakanud laulma naiskooris (ja sihin laulupeole) ning muutnud ületöötamise oma hobiks.
Praegu vedeleme G-ga Pühajärve spas ja oleme nii ära muditud, et suudame vaevu arvutil klaviatuurile pihta saada lõtvade sõrmedega. Alanud on järjekordne koolivaheaeg - veel kõigest 28 nädalat ja käes on suvevaheaeg!

Piknik metsas ehk väljasõit Rohelusse

On aasta 5003. Olen juba 34 aastat elanud selles külas, kus mitte midagi ei toimu ega muutu. Ühena küla vähetest kirjaoskajatest olen ma just viimastel aastatel hakanud tundma, et tahan muutust. Seda enam, et meie küla hindab kohati puhtatõulisust enam kui tervet mõistust. Olgu Kõigelooja tänatud, et mu esivanematel jätkus piisavalt palju tervet mõistust kohati mujalt värsket verd sisse tuua, muidu oleks tulemuseks ilmselt selline olend nagu meie Sepp - midagi strateegiliselt rasseeritud ahvi sarnast. Kuid just kogukonna rassimisi-vaimustuse tõttu ei ole ma siiani mehele läinud, sest meie külast lihstalt ei ole kedagi võtta - preester on vana, Madis abielus, Juss küll armas ja ilusate silmadega, kuid oma toodangu "testimise" tõttu absoluutselt kasutu, Sepast ma juba rääkisin. Ainsad helgemad hetked on need, kui Madis taas välismaailmast kaubareisilt tuleb ja mingeidki uudiseid toob. Kuid isegi neid ei taheta väga kuulata, põhjendusena "meil on siin niigi hea, milleks meile välismaailm". Kuigi ma armastan seda kohta ja kogukonda, kellega ma olen üles kasvanud, ei ole puhtatõulisus minu jaoks absoluutselt oluline, ma olen peaaegu kogu oma teadliku elu pidanud seda varjama. Mu ema oli tark naine, kes teadis, et nii väikeses kogukonnas teistest erinemine võib osutada keeruliseks, kui mitte ohtlikuks. 

Istun siin oma majas, ümberingi endise suure linna varemed, meie kogukond taandunud pisikeseks ääremaa külaks, ja mõtlen möödunud aegadest, millest on alles jäänud vaid legendid ning killukesed, nagu näiteks meie külavanema ametitunnus. Aeg-ajalt külastavad meid ka võõrad, keda on siia meelitanud endiste aegade hiilgus, nad otsivad midagi, mida nad nimetavad artefaktideks. Kuid tavaliselt kaovad nad kuhugi  erilisi avastusi tegemata. Aeg-ajalt on nad ka ilmselt omavahel kaklema läinud, sest mõnikord leiame me surnukspekstud inimesi (kelle matame maha) või oimetukslööduid (kelle ravime terveks ja saadame minema). Mõned neist viimatimainitutest on ka väitnud, et meie küla elanikud on neid rünnanud, kuid see on pahatahtlik vale, mida nad levitavad, sest on tigedad oma otsimisretkede ebaõnnestumise pärast. Meie külas puudub vägivald, me võime küll olla võõraste vastu terava keelega ja tõrksad, kuid me palume isegi tapetud jahiloomade hingede käest vabandust. 

Lõpuks on midagi muus maailmas toimuvast ka meie külla jõudnud - meie siiani päritav külavanema amet muutub valitavaks. Me pole küll veel valimiskorras kokkuleppele jõudnud ja ka selles, kuidas asi edasi hakkab olema, aga vähemalt algus on tehtud. Homsete kevadpidustuste ajal toimuvad siis ka esimesed demokraatlikud valimised. Ka mina kandideerin külavanemaks. Kui ma selleks saan, toon ma endaga kaasa uued tuuled - ma usun, et kui külas ka teised inimesed saaksid äri teha (mitte ainult Madis), viiks see nii külaelu edasi, kui ka muudaks inimeste mõttemaailma avatumaks. Võib-olla suudaks siis nii mõnigi teine loobuda oma idiootlikust rassipuhtuse nõudest ja saaks aru, et mitte suguvõsa pikkus vaid head geenid ja terve mõistus on olulised. Ja see päritav külavanema amet muudab külavanemad küüned-enda-poole-inimesteks, kellele kohati ülejäänud küla korda ei tundu minevat. Homsete valimisvaidlstega on mul lõpuks võimalus seda kõike muuta!

PS! See on nädalavahetuse rollimänu tegelase legend - neile, kes veel ei tea. Hea on just see, et suures osas sain selles maailmas on tegelase ise kujundada just sellisena, keda oleks endal mõnus mängida.  See, mis juhtus kevadpidustustel, jätkub milllagi järgmise päeviku sissekandena.

Pool aastat juba

Saabunud on kevad, kurvast sündmusest on täna möödas pool aastat ja mina tunnen, et ma olen taas võimeline siia tulema ja kirjutama ja seda pilti vaatama ilma meeletusse masendusse langemata. 

Istun praegu sinisel lehel ja Tartus, pisut igav on. Kuna ülikooli asju ma kaasa ei võtnud, siis on  õppimine pisut keeruline ja kaua sa ikka arvutimänge mängida jõuad. Eile käisin maal, nägin lapsi ja teisi, vaatasin tõtt lutsu maksaga ning kaevasin lillepeenart - köha pole kaevamisel õnneks takistuseks.Pealegi teevad need antibiootikumid päris head tööd.

Väljas on suhteliselt soe ja mõnus, loodetavasti on varsti veel soojem ja mõnusam. Juba mõne nädala pärast on nii kirjanduse eksam kui ka MÄNG! Viimast ootan rohkem, aga eksami vastu pole ka midagi, saabki jälle asju meelde tuletada.

Armastan ja igatsen igavesti. 

Mõtisklusi ülemustest

Mul on praegu hea võrrelda kahte neist - üks kellega ma olen harjunud uues kohas, ja uus nägu vanas kohas. Vana on oma, tead kuidas ja mida ta tahab. Uus on aga pehmelt öeldes mölakas -  majas teda ei näe, kolleegidega ei suhtle, tööl käib siis kui tuju tuleb ja ega ta töö juures eriti tööd vist ka ei tee. Hüüdnimeks on tal Tuulevaikus. Ei imesta, et teda teadvad inimesed kaasa tunnevad neile, kes temaga töötama peavad. Õnneks ei kesta see enam kaua, jaanuarist eeldatavasti pühendan ennast uuele kohale ja vanale ülemusele täielikult, siis on kohustused vana koha ees täidetud.

PS! Suvine Šotimaa oli suurepärane, selle kirjeldamiseks on sõnadest ekraanil küll vähe, aga ma püüan millalgi ka lühikese pilt-ülevaate panna.