I love Jeremy Clarkson

Noppeid tema pühapäevasest veerust The Times's (http://www.timesonline.co.uk/tol/comment/columnists/jeremy_clarkson/article5488548.ece). Teemaks on lastega lauamängude mängimine.

Board games, then, do not bring a family closer together. They rip out its heart in a seething cauldron of rage, hysteria, accusations and hate. And I fear they have a similar effect on world peace.

Look at Hitler. He could have played Risk but because it can only ever be won by the person charged with the task of conquering Australia and North America, he decided to make up his own rules and play them out for real.

We can therefore conclude that Pong and other games of its ilk ended the cold war because, for the first time in history, leaders had something better to do than rush about threatening to bash one another’s heads in.

In fact, playing any game with children is hopeless. Charades, for example. They sulk when you give them “The Beastly Beatitudes of Balthazar B” or “Versailles: The View from Sweden” and you, in turn, get cheesed off when they endlessly mime their way through a film which has two words and sounds like Carry Hotter.

I’m writing this at our seaside cottage where there is no PlayStation and no Wifi. As a result the children get up in the morning, play something old-fashioned and then bicker about it till bedtime. Tomorrow we will be back at home which is full of gruesome, vicious, bloodthirsty electronic games. Peace, contrary to the teachings of those in tweed, will be restored.

aasta uus

Head uut! Mulle saabus ta pealinnas, kallite inimeste keskel, paljude sõnumite ja telefonikõnedega nendelt kallitelt, kes pealinnas ei viibinud. Igatahes uue aasta kallistused teile kõigile.
Ja et pealinnas käik oleks ka kultuurne, käisime kõige ilusama haldjaga hommikul ka loomaaias. Peamine eesmärk oli näha väga lähedalt ja oma silmaga kiizusid, keda muidu näen kaamera vahendusel. Kiizud ei petnud mind, kõik kolm olid väljas, näitasid ja kekutasid, tegid demonstratsioonkaklusi ja vaatasid meiel läbi klaasi 30 cm kauguselt otsa. See oli väga lahe kogemus. Lisaks amuuri kiizudele oli talvisel ajal hea vaadata ka triibumiilusid (meenutused ühest ammusest külaskäigust, kus loomaaias olidki ainult miilud) ehk siis tiigreid ja lumemiilusid ehk irbiseid ja jäämiilusid, tuntud ka kui kaisukarud. Karjaga kitsi (kepsmiilud) ja kaameleid, (küürmiilud) surikaate, (karjalise eluviisiga pisimiilud) kellele põnevuse pärast naabriks pandud kiskja (täpsemalt jaguarundi ehk siis jagumiilu), magav vöölane (juures silt - ma magan, mitte ei ole surnud), elevante (nähtud umbes 5 meetri kauguselt, vahel ainult elektrikarjus). ja loomulikult kongninaga lendmiilusid ja tuttkõrvmiilusid (ilveseid), keda oleks saanud ka läbi võre sügada ja kes meiel lahkelt näitasid, kuidas nad liha söövad Talvine aeg tähendas ka seda, et loomi sai vabalt vaadelda, ilma et oleks pidanud rajama endale teed karjuvate väikelaste vahel. Talvine loomaaed on hoopis midagi muud, soovitan kõigile. Pange ainult soojalt riidesse ja tehke troopika- ja elevandimajas soojenduspause ning minge kohale umbes poole kümneks - siis on toitmisaega ja loomad nähtaval.



.

saidki peaaegu otsa.

Jõulud nimelt. Ma pidin veel 22 ja 23 tööl käima (olime vist aiunke kool terves Eestis, kes nendel päevadel tööl käisid) ja siis tulid kohe jõulud. Kolm päeva söömist ja külalisi. Kui jõululaupäev möödus suhtelistl tagasihoidlikult, siis 25 toimus tõsine jõulusöömaaeg seaprae, verivorsti ja hapukapsaga, muud asjad veel lisaks. Omamoodi kahjugi on, et läbi said, aga asjad ongi head siis kui neid on harva. Nädalavahetuseks taandusin L-i, et teha ka natuke tööd (ega nii palju ikkagi ei teinud, kui algselt plaanis oli).
Ka kipsist sain lahti, neljapäeval võtsin pidulikult ära. Jalg on ikka veel paistes ja hell, pean meeles pidama, et kõnniksin täistalla peal. Kipsiga harjusin varvaste peal käima ja ausalt öeldes on nii vähem valus ja saab kiiremini edasi. Kuid lihaseid peab treenima.
Päkapike toodud suurest raamatust Mammu ainult niipalju - seda peab ise nägema, kirjeldada ei anna. Aga kuna ta on ka üsna raske, siis peab vaatamiseks ise kohale tulema, Tallinna ma teda kaasa ei võta.
Kui kõik läheb nii nagu plaanitud, siis veedan aastavahetuse Tallinnas, äkki näen isegi loomaaias amuuri kiisusid oma silmaga.

päkapikest

Tänaseks olid päkapikud jätnud mulle raamatukokku ühe paki (see kingipäka on natuke segi läinud) - pakk sisaldas eesti keeles äsja ilmunud Beowulfi jutustavat väljaannet John Howe'i illustratsioonidega. Ma olen veetnud kaks tundi raamatut kallistades ja pilte uurides ja olen vaimustuses, kuigi see ei anna kaugeltki edasi kõiki neid tundeid mis mind valdavad. Siin on raamatu esikaane pilt, kopeeritud apollo kodukalt (http://www.apollo.ee/product.php/0111071)

kipsisaaga

Vaevlen siin juba viiendat päeva. Hommikuti on elu ilus - jalg on olnud tunde horisontaalasendis ja kepsutan ringi. Selleks ajaks kui ma olen terve päeva tööl viibinud, on tipa-tapa otsustanud valutama hakata, säärelihas kisub krampi ja peopessa on kargu hoidmisest tekkinud vääääga valus koht. Arusaada, miks ma püüan nii palju kui võimalik mitte liikuda ja kui ma pean liikuma, siis siseruumides kargu abita. Eilne päev oli eriti hull - ma olin terve päeva tööl (kolmeni), siis tulin koju, triikisin piduriideid ja käisin duši all (see võtab tavapärase 15 minuti asemel 40) ja läksin kolleegidega teatrisse - tund aega bussis, siis neli tundi teatris ja tund aega bussis. Jalg kogu aeg allapoole, ei olnud mingit võimalust ka teda horisontaalasendisse viia. Selleks ajaks kui koju jõudsin oli mul isegi süda paha, sest kogu aeg oli ebamugav. Lohutus on see, et homme epab veel tööl käima, reedel on elu veidi lihtsam ja siis saab loodetavasti juba vabamalt võtta.

sport tapab!

Eile pandi kaheks nädalaks kipsi minu vasak jalg. Sporditraumad - käisin korvpalli mängimas ja väänasin oma (siiani tervena püsinud) jala välja. Reedel lonkasin vapralt tööl ringi, õhtul käisin L-ga Tartus traumapunktis, kus mind pikema jututa kipsi pandi (luumurde küll pole, aga et liigest paigal hoida). Järgmine nädal tööl saab olema lõbus, jõulud eriti huvitavad, kui ma oma kompjalaga ringi lasen. Ärandasime L-i vanaemalt ühe kargu, on millele toetuda. Mu enda ema on veendunud, et sain kipsi ainult tänu L-i (ja A) kohalolule, sama haigla arstid ju tunnevad üksteist; muidu oleks ema arvates öeldud, et siduge kinni ja määrige fastumiga. Igatahes juhtub minu tervisega viimasel ajal liiga palju. Is it a sign? (of what?)

kriminaalsed lood

Kõige põnevama asja jätsin loomulikult rääkimata. Eelmisel teisipäeval käisin ma kriminaalpolitseis ülekuulamisel. Seda inimestele öeldes on esimeseks reaktsiooniks "mis sa tegid" ja sõpradel "see sinu kriminaal, jah?". Tõde on aga see, et hoopis selle septembrikuise autoõnnetuse uurimine on jõudnud tunnistajate ülekuulamise faasi. Igatahes sain politseist telefonikõne (kus loodeti, et nad ei pea ametlikku kutset saatma, vast saame kokkuleppele) ja samal päeval käisin siis ülekuulamisel. Aega läks poolteist tundi ja kogemus oli iseenesest põnev, pole ju väga tõenäoline (ja loodetavasti seda ei juhtu ka tegelikult), et mul kriminaalpolitseiga ka tulevikus tegemist tuleb. Igatahes jälle ellu natuke põnevust.