Minu blogile on kombeks üks postitus pooleteise aasta jooksul

Viimasest postitusest on möödunud üks aasta, viis kuud ja kakskümmend kuus päeva. Juhtunud on palju-palju, muuhulgas olen ma külastanud sellist müstilist maad nagu Moldova, hakanud laulma naiskooris (ja sihin laulupeole) ning muutnud ületöötamise oma hobiks.
Praegu vedeleme G-ga Pühajärve spas ja oleme nii ära muditud, et suudame vaevu arvutil klaviatuurile pihta saada lõtvade sõrmedega. Alanud on järjekordne koolivaheaeg - veel kõigest 28 nädalat ja käes on suvevaheaeg!

Piknik metsas ehk väljasõit Rohelusse

On aasta 5003. Olen juba 34 aastat elanud selles külas, kus mitte midagi ei toimu ega muutu. Ühena küla vähetest kirjaoskajatest olen ma just viimastel aastatel hakanud tundma, et tahan muutust. Seda enam, et meie küla hindab kohati puhtatõulisust enam kui tervet mõistust. Olgu Kõigelooja tänatud, et mu esivanematel jätkus piisavalt palju tervet mõistust kohati mujalt värsket verd sisse tuua, muidu oleks tulemuseks ilmselt selline olend nagu meie Sepp - midagi strateegiliselt rasseeritud ahvi sarnast. Kuid just kogukonna rassimisi-vaimustuse tõttu ei ole ma siiani mehele läinud, sest meie külast lihstalt ei ole kedagi võtta - preester on vana, Madis abielus, Juss küll armas ja ilusate silmadega, kuid oma toodangu "testimise" tõttu absoluutselt kasutu, Sepast ma juba rääkisin. Ainsad helgemad hetked on need, kui Madis taas välismaailmast kaubareisilt tuleb ja mingeidki uudiseid toob. Kuid isegi neid ei taheta väga kuulata, põhjendusena "meil on siin niigi hea, milleks meile välismaailm". Kuigi ma armastan seda kohta ja kogukonda, kellega ma olen üles kasvanud, ei ole puhtatõulisus minu jaoks absoluutselt oluline, ma olen peaaegu kogu oma teadliku elu pidanud seda varjama. Mu ema oli tark naine, kes teadis, et nii väikeses kogukonnas teistest erinemine võib osutada keeruliseks, kui mitte ohtlikuks. 

Istun siin oma majas, ümberingi endise suure linna varemed, meie kogukond taandunud pisikeseks ääremaa külaks, ja mõtlen möödunud aegadest, millest on alles jäänud vaid legendid ning killukesed, nagu näiteks meie külavanema ametitunnus. Aeg-ajalt külastavad meid ka võõrad, keda on siia meelitanud endiste aegade hiilgus, nad otsivad midagi, mida nad nimetavad artefaktideks. Kuid tavaliselt kaovad nad kuhugi  erilisi avastusi tegemata. Aeg-ajalt on nad ka ilmselt omavahel kaklema läinud, sest mõnikord leiame me surnukspekstud inimesi (kelle matame maha) või oimetukslööduid (kelle ravime terveks ja saadame minema). Mõned neist viimatimainitutest on ka väitnud, et meie küla elanikud on neid rünnanud, kuid see on pahatahtlik vale, mida nad levitavad, sest on tigedad oma otsimisretkede ebaõnnestumise pärast. Meie külas puudub vägivald, me võime küll olla võõraste vastu terava keelega ja tõrksad, kuid me palume isegi tapetud jahiloomade hingede käest vabandust. 

Lõpuks on midagi muus maailmas toimuvast ka meie külla jõudnud - meie siiani päritav külavanema amet muutub valitavaks. Me pole küll veel valimiskorras kokkuleppele jõudnud ja ka selles, kuidas asi edasi hakkab olema, aga vähemalt algus on tehtud. Homsete kevadpidustuste ajal toimuvad siis ka esimesed demokraatlikud valimised. Ka mina kandideerin külavanemaks. Kui ma selleks saan, toon ma endaga kaasa uued tuuled - ma usun, et kui külas ka teised inimesed saaksid äri teha (mitte ainult Madis), viiks see nii külaelu edasi, kui ka muudaks inimeste mõttemaailma avatumaks. Võib-olla suudaks siis nii mõnigi teine loobuda oma idiootlikust rassipuhtuse nõudest ja saaks aru, et mitte suguvõsa pikkus vaid head geenid ja terve mõistus on olulised. Ja see päritav külavanema amet muudab külavanemad küüned-enda-poole-inimesteks, kellele kohati ülejäänud küla korda ei tundu minevat. Homsete valimisvaidlstega on mul lõpuks võimalus seda kõike muuta!

PS! See on nädalavahetuse rollimänu tegelase legend - neile, kes veel ei tea. Hea on just see, et suures osas sain selles maailmas on tegelase ise kujundada just sellisena, keda oleks endal mõnus mängida.  See, mis juhtus kevadpidustustel, jätkub milllagi järgmise päeviku sissekandena.

Pool aastat juba

Saabunud on kevad, kurvast sündmusest on täna möödas pool aastat ja mina tunnen, et ma olen taas võimeline siia tulema ja kirjutama ja seda pilti vaatama ilma meeletusse masendusse langemata. 

Istun praegu sinisel lehel ja Tartus, pisut igav on. Kuna ülikooli asju ma kaasa ei võtnud, siis on  õppimine pisut keeruline ja kaua sa ikka arvutimänge mängida jõuad. Eile käisin maal, nägin lapsi ja teisi, vaatasin tõtt lutsu maksaga ning kaevasin lillepeenart - köha pole kaevamisel õnneks takistuseks.Pealegi teevad need antibiootikumid päris head tööd.

Väljas on suhteliselt soe ja mõnus, loodetavasti on varsti veel soojem ja mõnusam. Juba mõne nädala pärast on nii kirjanduse eksam kui ka MÄNG! Viimast ootan rohkem, aga eksami vastu pole ka midagi, saabki jälle asju meelde tuletada.

Armastan ja igatsen igavesti. 

Mõtisklusi ülemustest

Mul on praegu hea võrrelda kahte neist - üks kellega ma olen harjunud uues kohas, ja uus nägu vanas kohas. Vana on oma, tead kuidas ja mida ta tahab. Uus on aga pehmelt öeldes mölakas -  majas teda ei näe, kolleegidega ei suhtle, tööl käib siis kui tuju tuleb ja ega ta töö juures eriti tööd vist ka ei tee. Hüüdnimeks on tal Tuulevaikus. Ei imesta, et teda teadvad inimesed kaasa tunnevad neile, kes temaga töötama peavad. Õnneks ei kesta see enam kaua, jaanuarist eeldatavasti pühendan ennast uuele kohale ja vanale ülemusele täielikult, siis on kohustused vana koha ees täidetud.

PS! Suvine Šotimaa oli suurepärane, selle kirjeldamiseks on sõnadest ekraanil küll vähe, aga ma püüan millalgi ka lühikese pilt-ülevaate panna. 

in Scotland

kahe päeva pärast lendame kahjuks juba koju. Kuid siiani on kõik olnud suurepärane, ilmaga on vedanud - otsesepaduvihma kätte pole jäänud. Küll on siin suhteliselt jahe, täna pidi terve päeva ikka jakki ka kandma. Siiski eelistan seda troopikale, mis kuuldavasti kodus on.
Oleme palju näinud ja palju käinud, mägedes roninud, aedu ja parke nautinud ning käinud mitmetes paikades, mida kirjeldatakse kui "magnificently complete medieval ruins". Lisaks kogu see Šotimaa ajalugu, mis muutu elavaks ning paigad omavahel seostatuks.
Õite kerge koduigatsus on tekkinud.

Kultuurne puhkus

Mul on juba ligi neli nädalat olnud puhkus. Esimese nädala veetsin ma magades ja jaanipäeva pidades. Teisel nädala hakkasin magamise vahele ka raamatuid lugema. Teise nädala lõpuks otsustasin kultuurseks hakata ja laulupeole minna. Selle käigus sai ka kaaslastega reisiplaane viimistletud, meres ujumas käidud (vesi oli hirrrrrmuskülm, nii umbes 15 kraadi) ja jalutatud lauluväljakule ja tagasi ning saadud väga ilus ja ühtlane päevitus (küll veidi riiete järgi). Laulupidu oli vägev, laulud hästi valitu ning terve väljakutäie rahvaga "Mu isamaa on minu arm" ja "Ta lendab mesipuu poole" laulmine kosutas patriotismi. 

Seejärel veetsin aega maal, lugesin veidi ning tegelesin lastega - need kaks tegelast on väga energilised, õnneks tegelesid söötmise-tuttu minekuga teised, minu osaks jäi jalutamine-mängimine. Kuna ma nedega ringi joosta viitsisin, siis olin ma väga populaarne.

Reedel käisin L-ga Värskas Vanemuise suvelavastust vaatamas. Muinasrokk Peko. Setokeelne, hea, et ma lõunaeestlane olen ja keelest arusaamisega suuri raskusi pole. Üksikud sõnad lähevad ainult kaotsi, 95% on arusaadav. Etendus oli hea, selline allegooriline lugu eestlastest, nende tugevusest ja usust. Sellist Essut nagu seal oli, võiks peaaegu ise ka uskuda.

Laupäeval käisime vastavatud Alatskivi lossi vaatamas - kui olen Šotimaal ära käinud, siis saan öelda, mis ma originaalist arvan, aga üldiselt jättis hea mulje, taastamistööd on olnud oskuslikud. Muidugi on ruumide otstarvet ning kohati vist ka paigutust aastate jooksul muudetud, kuid sellises kohas täitsa võiks elada. Esivanemate vaimud, värisege. 

Ja ülehomme (kui Katla purskama ei hakka) lendame me siis põhja, kanarbikuõllele külla. Kümme päeva kultuuri, ajalugu ja inimesi. Can't wait!