Enam ei kannatanud välja.

 Olin sunnitud selle FB-st maha võtma, sest tundub, et osa inimesi tundis ennast puudutatuna. Kuid siin saan avaldada, muutmata kujul. Selline see emotsionaalne purse sai. jah, ma tean, ma ei peaks võtma suvalisi usuhulle ja netikommentaatoreid südamesse, kuid ma näen selle kasvatuse vilju ka koolis. meie lapsed on täis vihkamist teiste rahvuste vastu ning see mõtlemine ja mõistimine, mida me üritame koolis neile sisendada, nullitakse kodus ära mõne "kenjaalse" vanema poolt. 

Igatahes, siin ta siis on:

Pole olemas midagi tagurlikumat ega ajast mahajäänumat kui organiseeritud usk ja "keskmine" eestlane (teiste rahvuste kohta võib ilmselt sama öelda, lihtsalt eestlaste kohta on meil paratamatult rohkem infot). Vabandust, kõik religioossed sõbrad, aga viimased paar kuud on tekitanud minus erilise vastikuse usufnaatikute ja nendega kaasakaagutavate mõtlemisvõimetute olendite (loe: Vooglaiu sugused) suhtes.
Ja kuna selgus, et inimestel ikkagi on funktsionaalse lugemisega raskusi, siis muutsin postituse nähtavaks ainult lähematele inimestele. Ilmselgelt on mu tuttavate seas inimesi, kes tunnevad ennas usufanaatikuna, et ennast sellest väljaütemisest puudutatuna tunda.
Demokraatia võlu ja valu ongi sõna- ja usuvabaduses. Mina leian, et traditisooniline kirik oma keskaegsete dogmadega on ajast ja arust ning võiks ühiskondliku elu koha pealt suu kinni hoida. Eriti Eestis, kus sellel institutsioonil puudub igasugune võim. Kuid millegipärast jääb kirikule ette just see osa elust, mis on tegelikult sügavalt igaühe isiklik asi. Ja siis karjutakse nii kõvasti, kui kopsud kannavad. Ja "keskmine" ksenofoobist, rassistist ja vihkamisest küllastunud enesekeskne eestlane karjub kõvasti kaasa. Sellistel hetkedel on mul tõesti piinlik olla osa rahvusest, kes kõigest hingest tahab maailmale anda endast sellist kuvandit. Ja samas ma ju tean, et Eesti on täis inimesi, kes on head, tolerantsed, mõistvad ja lihtsalt imelised. Kuid kuna nad on kõike seda ja enamgi veel, siis nad ei karju sellest kogu maailmale ja nii peab suur maailm nende kohalolu lihtsalt kas enda jaoks loogiliselt tuletama või siis jäämagi arvama, et eestlased on ülbe pisirahvus, kellega pole suurt mõtet tegemist teha.

jõulupuu ja suudlevad põdrad

Selleaastastest koolimaja ja klassi kaunistustest.

ja käes ta lõpuks ongi

Koolivaheaeg siis. Imelik tunne on. Et nagu peaks midagi tegema, aga mida? Eks see tuleneb ka sellest, et tulin täna erakordselt vara koju - juba kell kaks ja ei pidanud vahelduseks kuhugi edasi tormama. Homme lähme naaber-meeskooriga koos esinema ja pärast tantsima ja seega pole asulat linna vastu veel vahetanud. Ja kuna neid reede õhtuid on haruharva, siis ongi imelik tunne. 

Eilne jõulupidu oli imelikum, kui see tunne, et peaks nagu midagi tegema. Meil oli ta koolimajast kultuurimajja kolitud ja see tekitaski kuidagi kummalise olukorra - ei tundnud lapsed ennast seal nii hästi kui koolis ja kinkide jagamine jms jäi ju ka ära - kõik see toimus täna. Kõik oli kuidagi äkki - pidu sai otsa ja lapsed aeti koju. Koolimajas on tavaliselt ikka veel pärast pidu ka tegemist - loosipakkide jagamine jms. ning lastel siis aega kuuse taustal pilti teha ja sõpradega juttu ajada ja näidata kui ilusad nad on. Ja peo rikkusid tegelikult ära ka lapsevanemad, kes olid oma eelkooliealiste lastega tulnud oma vanemaid võsukesi vaatama. Mitte see polnud halb, et nad tulid, vaid see, et nad ei ohjeldanud oma lapsi absoluutselt ega käitunud ka ise - rääkisid kõva häälega omavahel juttu esinemiste ajal, lasid lastel saalis karjudes ringi joosta jne, jne. Need, kellele meie oleme juba küüned taha saanud (ehk koolilapsed) käitusid korralikult, sest neile me oleme mingisugusegi käitumiskultuuri juba sisse tampinud. Aga piinlik oli neid vanemaid vaadata. Ja piinlik oli ka külalisesinejate ees, kelle esinemise tegelikult need karjuvad ja jooksvad põngerjad ära rikkusid. Ja sellised olukorrad tekitavadki tunde, et miks ma vaevun? Miks peaks see, et osad vanemad ei suuda ega taha oma lapsi kasvatada, kuidagi minu mure olema. Miks ma arvan, et mina  neid kasvatama peaksin? Ja kuna kahjuks on selliseid "minu laps on ingel ja teeb, mis tahab" vanemaid ja nende lapsi aina rohkem - tänapäeval saadetakse juba lasteaias õpetajaid igasugustesse kohtadesse ja öeldakse, et "sina mind keelata ei tohi, minu issi ütles nii". Ja kui need "inglid" on teismeikka jõudnud ja issi saadavad sinna pimedasse kohta, siis on hala lahti, et miks kool pole midgagi teinud, miks kool pole mu last kasvatanud. Mul tekib alati tahtmine nendele vanematele, kellel oma kaagi tegude õigustamisel õigust ülegi jääb, halvasti öelda. Siiani olen ennast tagasi hoidnud, kuid varsti vist enam ei jaksa. Üleeile lõi üks selline "ingel" endast kolm aastat nooremat poissi niimoodi jalaga näkku vahetunni ajal, et see lendas peaga vastu seina ja sai peapõrutuse. Me ei jäänud võlgu, andsime asja politseisse. 

Õnneks on kohe-kohe saabumas ka igavaheagne rummi-, klatši- ja halaõhtu "roteeruvate kursakaaslastega" - süsteemi üle kurta on alati lihtsam nende inimestega, kes süsteemi tunnevad. Kahjuks on sellel aastal nii, et meie kõigi kolme koolis on keerulised ja närvilised ajad. Aga rumm on hea ja inimesed suurepärased. 

Kui nüüd vaheajal veel natuke magada ka saaks ja puhata ja mängida, siis tuleb äkki inimese tunne ka tagasi.

P-le, pika kirja eest

So, where do I begin?

Sellest hetkest, kui mu seljast üleliigsed tükid välja kraabiti, on nüüdseks möödas kaheksa kuud. Ma liigun ja seisan ja teen kõike muud ka, ilma et peaksin valust karjuma. Kuid selleni, et mu selg endine oleks, läheb ilmselt veel kaua aega ja ma ei tea, vahepeal on tunne, et endine pole ta enam kunagi. Pikalt seistes või raskeid asju tassides väsib ta ikkagi ära ja hakkab valutama; ja mingil müstilisel kombel ei saa ma ikkagi kõhuli olles ei luegda ega arvutiga tööd teha - ilmselt ei taha painutamist. Kuid igapäevaelu see kõik oluliselt ei sega, ma pean lihtsalt väga täpselt teadma, mida mingi tõmblus kuskil tähendab ja mille tegemist see takistab. 

Paraku pean ma ka P-d kurvastama ja ütlema, et mu elus ei ole viimasel ajal midagi suurt peale töö toimunud - kohati olid 13-tunnised tööpäevad normaalsed ja kodus käisin ainult söömas ja magamas. Laulan ka jätkuvalt, nii et korra nädalas lastakse ikka inimeste sekka ka ja vahel ka esinema.

Mis ma veel teen - püüan lugeda raamatuid ja tegeleda oma õpingutega, kuigi kummagi jaoks eriti aega ei jätku. Raamatutest viimased olid Ray Bradbury Fahrenheit 451 (tänan, Kala) ja Huxley Brave New World. Mõlemad post-literaalsest maailmast, kuid samas nii erinevad. Pean ausalt tunnistama, et Bradbury meeldis mulle rohkem, ilmselt sellepärast, et ta ei püüdnud ette kujutada, mis asjad kõik paarisaja aasta pärast olemas peaks olema ja seega ei saanud nendega ka nii põhjlikult puusse panna.  Samas on Huxley tegelased sügavamad ja filosoofia rohkem välja toodud. Praegu on mu lugemiseks Pratchetti "collection of non-fiction". Kuigi ka need nõuavad teadmisi nii  Kettamaailmast kui ülejäänud ulmeklassikast.

Larpan ka pisut - kuigi käin juba mitu aastat ainult ühe sarja mängudel, sest rohkem lihtsalt ei jaksa. Samas on mu tegelane seal jõudnud juba päris põnevasse seisu ja mul on maailmavallutusplaanid.Pealegi on aeg-ajalt tore olla lihtsalt keegi teine.

Mis siis veel? Viimased viis aastat on möödnud taas kord PJ kätetöö ootuses ning äsja sai siis viimane osa nähtud - Kääbik: Viie Väe Lahing. Kuna ma lubasin, et ma ei spoilerda nende jaoks, kes veel filmi näinud pole, siis ei saa ma sisu kommenteerida, kuid ma naersin, nutsin, naersin, nutsin veel, naersin veel, ahastasin, üllatusin, ahastasin veel natuke, siis itsitasin iseenda teooriate kujutamise kohta filmis ja lõppkokkuvõtes ohkasin. Sest üks osa on jälle läbi. Nüüd tuleb oodata aasta, enne kui saab extended edition vaadatud ja siis on vaja teha filmimaraton - kolm osa Kääbikut ja kolm osa Sõrmuste Isandat. Kokku on see umbes ööpäev, nii et vaja on palllllllju kohvi. Praegu on sellel filmil minu jaoks midagi puudu, kuid ma arvan, et see läheb üle, kui ma olen filmi veel näinud. Esimese kahe korraga saab tegelikult vaadatud ainult põhiliinid, detailide jaosk on vaja aega ja rahu ning extended editioni nägemist. Sest reeglina on need viimased mind kõikide PJ filmidega lepitanud - ma pole küll nende kõigi üle õnnelik, aga ahastama ka enam ei aja.

Selles filmis on palju kohti, mida ma tahaks tsiteerida, kuid lubadus on lubadus. Paari nädala pärast, kui pealinlastel ka käidud, siis püüan lähemalt rääkida, mis meeldis ja mis mitte.

Aprill I

Seljasaaga jätkuks - käisin magnetuuringul ära, see oli omapärane kogemus. Tulemus - selgus, et mul on viienda nimmelüli vaheketas kasvanud täielikult närvipauna peale ja pitsitab selle kinni. Ainus lahendus on operatsioon, mis saab toimuma esmaspäeval. Eks annan teada, kuidas asjad edasi arenevad.

Märts IV

Olles tänase päeva jälginud poliitilisi välisuudiseid põhjalikumalt kui tavaliselt (no oli lihtsalt selline päev) on minu peas keerlemas mõte "Kas tõesti tulebki sõda?" See, mida T ütles on aina tõesem - ajalugu saab õppida, mitte ajaloost õppida.

Märts III

Neurokirurg oli tore vanem meesterahvas, kes suhtus minu muresse väga mõistvalt. MRT uuring on 8. aprillil, praegu on diagnoosiks lülivaheketta haigusseisundist põhjustatud ishias, mis iganes loom see on. Ta arvas, et need kettad mis mul juba kaks aastat tagasi olid sopistunud, võivad nüüd olla veel rohkem sopistunud. Eks siis aprillis selgub,  mis seal toimub ja mis edasi saab. 

Muuhulgas sain ma juba reedel neuroloogi käest ka valuvaigistid, mida just luupõletike puhul määratakse. Memmel tekitasid need hallutsinatsioone, ma loodan, et pääsen ilma - üldiselt ma ravimite kõrvalnähte ei saa. Kui saan, eks annan teada, mid põnevat siis näidatakse. 

Tänases kooriproovis koos naaberküla kooriga tekkis küll tunne, et nende dirigent (kes on väga ebameeldiv) võiks küll hallukas olla, kuid  proovil endal polnud viga, täna oli üle pika aja tunne, et ma äkki isegi oskan laulda.

Märts II

Saabus detsembrikuise loo lahendus - eile saabus kiri prokuratuurist. Tüüp sai 40 tundi ühiskondlikku kasulikku tööd, mille peab sooritama 28.aprilliks. Samas on nii "tore" see, et lahendis (mis antakse ka talle) on toodud meie nimed ja aadressid, et ta teaks paremini kuhu tulla noaga vehkima kui tuju tuleb. Samas teame meie tema nime ja aadressi ka. Nii et järgmine kord, kui kokku saame, siis pesapallikurikad kaasa ja Vastse-Kuustesse!

Märts I

Käes on kevade esimene torm. Teadupärast mulle tormid meeldivad, nagu ka seekordne.

Positiivseid terviseuudiseid ka - eile õnnestus mul lõpuks jõuda oma seljanärviga perearsti juurde, samal päeval ka kohe neuroloogi juurde (nad mõlemad jõudsid järeldusele, et see, mis mu vasaku küljega toimub, ei ole normaalne). Neuroloog ütles, et see nõuab neurokirurgi konsultatsiooni. Helistasis siis kliinikumi registratuuri olles valmis, et esimene vaba aeg on mais (kui veab). Registratuurist öeldi, et kas esmaspäev 10. märts sobib? Keegi oli aja ära öelnud. Mina ütlesin, et muidugi sobib. Nii et esmaspäeval roomame mina ja mu närv neurokirurgi juurde ja vaatame, mis edasi saab. Ilmselt tehakse uuringuid ja pilte, et vaadata, kas midagi on kusagil vahel. 

Mu masendus elab paremini ja on vähem masendunud, kuigi tal on jätkuvalt oma hetki hilisetel öötundidel, kui on aega mõtelda ja kui mu puus valutab nagu põrguline.

Veeburar III

Täna on väljas tõeliselt kevadine tunne - päike paistab ja linnud laulavad. Pean tunnistama, et tänavune talv on olnud minu meele järgi. Reedel, kui ma Murdjakoera jalutasin (mina istusin aias ja tema jooksis ringi), siis hakkas jopega suisa soe. Tegin siis jope eest lahti. Tulemus - täna köhin.
Ja veel - head vabariigi aastapäeva meile kõigile.

Veebruar II

See on nii "tore" kui su lihased otsustavad, et on aeg minna segi - see, mis sai alguse G sünnipäeval augustis on nüüdseks arenenud millekski selliseks, mis kõndida ei lase. Käies sureb vasak jalg ära, elu tuleb tagasi siis, kui kas kummardada või kükitada. Tegelen asja ravimisega.
Seekordne nädalavahetus polnud üldse väga tore, mitu halba asja langesid kokku ja see kõik muutus minu jaoks liiaks. Õnneks piirdus asi nutuhooga. Olukord sellest paremaks ei muutunud, kuid vähemalt mõtlemisvõime tuli tagasi.

Veebruar

Täna on õues tõeliselt kevade tunne - lumi sulab, päike paistab ja linnud laulavad. Tartu kandis olid põllud paljad, täna Põhjanaba kanti jõudes on siis lund veel küllalt. Praegu on akna taga kaks ilusat ja heas toitumuses (tänu naabritele) isaleevikest. 

Ma olin kaks ja pool nädalat haiguslehel, loodetavasti läheb nüüd asi paremaks. Äkki isegi otsustab mu seljanärv normaalseks hakata ning pikemalt kui 100 meetrit kõndimine saab taas võimalikuks. 

Eile pidasime vanaema sünnipäeva - seekord kestis pidu kella kaheni varahommikul, mis on isegi meie jaoks rekord. Pidu oli mõnus nagu alati. 

Jaanuar II

Ületöötamine on nüüd jõudnud sinnani, et olen teist nädalat haiguselehel. Algas asi 38.3 palaviku ja külmetusega eelmisel teisipäeval. Kuna meie tööandja pole ette näinud võimalust (mis mu eelmises töökohas oli), et võtan isikliku päeva ja magan haiguse välja ning ma pidin igal juhul võtma haiguslehe, siis võtsin ma asja rahulikult. Täna käisin meie tõesti fantastilise perearsti juures ning kuna jutu sees tuli välja, et mul on ka üleüldine väsimus ja ma ei suuda enam 12-tunniseid tööpäevi teha ning ma olen kurjem kui tavaliselt, siis soovitas ta mul aja maha võtta. Seda enam, et depressiooniküsimustikus sain ma 8-l vastusele 10st rõõmsalt jah vastata (ainukesed, mida mul ei ole on paanikahood ja pidev lootusetusetunne). Seega olen ma ka järgmise nädala kodus haige. Püüan keskenduda ülikooli asjadele, et nendega järje peale jõuda.

Hea naine, kes lubabki.

Jaanuar I

Avastasin täna taas kord, et ma olen kohutav snoob - no ma ei kannata inimesi, kes ei suuda oma emakeele kõige lihtsamaidki reegleid järgida. Põhjus ülekeemiseks - nägin tuttava tuttava postitust FB-s (täiskasvanud inimese), mis sisaldas sõnu "ültse" ja "nimesi", kuid ei sisaldanud kuue rea peale mitte ühtegi koma ega punkti. No kuulge, nii palju võiks siiski oma emakeelt osata, eks!
Kuid pisut positiivsema poole pealt ka - lumi tuli maha! On lootust, et teda jätkub lausa kümneks päevaks. Siis võiks juba kevad tulla küll.

13 ja reede

Ma pole kunagi varem pidanud 13 ja reedet mingiks endeliselt halvaks päevaks. Kuupäevad jooksevad nii nagu nad jooksevad ja miks peaks üks kombinatsioon olema halvem kui teine. See on sama loogika, et kui sa abiellud 01.01.01 siis on su abielu ainult kuupäeva pärast õnnelikum. Vaat ei usu!

Möödunud reede otsustas siis hakata ennast tõestama. Algus oli mõnus - töövaba, tulin Tartusse, käisin Kõige Kaunima Haldjaga kinos Kääbikut vaatamas (kõik need päkapikud, haldjad ja lohed ...). Pärast istusime kohvikus ja mõtlesime filmi üle järgi. Jah, see pole enam raamat, sest 2/3 on juurdemõeldud ja muudetud, aga see on jätkuvalt hea film. Ma olen ise ka üllatanud, kui leplik ma selles suhtes olen ja kui vähe see mind häirib. Pärast kohvikut viisin KIH koju ja läksin järele E-le. No ja siis otsustas Reede, et tal pole muud targemat teha kui meid kiusata. 

 Läksime poodi, suurde ketipoodi. Poes oli kõik korras. Ostud tehtud, tulime välja ja istusime autosse. Autot käima ma veel pannud ei olnud, kui tuli ja meie autosse istus üks mees. Purjus. Tahaistmele. Meie mõlemad, et "Ee, see on vale auto". Tema vastu "Ei täitsa õige auto on". Ja istus autosse. Meie mõlema siis autost välja, tagaistmel olid lisaks sellele tüübile ka meie ostud ja mu käekott. Autost välja tulnud läksin ma ,et ma tõmban selle purjus niru autost välja lihtsalt. Ja siis läks "põnevaks". Tüüp tõmbas põuest välja jahinoa ja hakkas sellega vehkima. Mina taganesin, E tõmbas ka kaugemale. Mina läksin ümber auto, tegin juhipoolse tagumise ukse lahti ja rabasin oma käekoti - telefon oli seal sees ju. Samal ajal õnneks E surus tüübi jala autoukse vahele - ilmselt oli Purjus Jobu ühe jala jälle autost välja pannud. Jobu samal ajal jauras, et "istume nüüd autosse ja sõidame edasi". Nagu ma oleks nii loll, et istun tagasi autosse, kus on noaga Jobu. Panin vahelduseks auto puldist lukku - tema uks oli küll lahti, aga ma mõtlesin vist, et see takistab teda kuidagi. See, et meie olime autost väljas, ajas tema ka autost välja. Mina liikusin kiirelt ümber auto, kuni tema seal jauras, et ikka, et "istume autosse ja sõidame", lõin tema ukse ka kinni (võttes enne alarmi maha) ning lukustasin uuesti auto. Siis algas see osa, kus mina otsisin kotist telefoni, samal ajal kui tema ümber auto käis (mina liikusin eest ära) ja noaga vehkis. kott oli loomulikult põhjatu ja telefoni leidmine võttis kaua aega. vahepeal pidin ma veel Jobuga ka vestlema. Mingil hetkel olevat ma ka öelnud, et "mis sa arvad,et ma kardan su nuga" - kõikide nende krimisarjade vaatamine on ilmselt ära tasunud, sest see tagus mu peas küll, et hirmu ei tohi välja näidata. 110 loomulikult ei vastanud - esimene kõne kutsus umbes kuus korda, siis katkestasin, sest pidin jälle Jobu eest ära liikuma. E sai minu teise kõne ajal politsei kätte. Ta oli vahepeal ka poodi jooksnud ja sealt turvad kutsunud. Kui Jobu nägi, et politseiga räägitakse, siis viskas ta noa naaberauto alla, läks väljajooksnud turvadega rahulikult kaasa. Turvaruumis hakkas nutma, et temal pole kusagil ööbida, sest tööandja ei maksnud ja korter öeldi üles. Igatahes jõudis siis kohale politsei (kes tulid väga kiiresti, kui nad lõpuks kätte saadi), kes viis ta käeraudades minema, võttis minu andmed (milleks olid nimi, isikukood ja telefon) ja palus ja jaoskonda sõita. Selline rünnak olevat automaatselt kriminaalasi.

Minul käed värisesid, sest selleks ajaks hakkas adrenaliin juba lahtuma. Sõitisme siis jaoskond, kuid selgus, et uurija on hõivatud ja et meil on mõttekam koju minna, küll meile helistatakse. Natukese aja pärast helistatigi, öeldi, et täna ei saa uurija võtab esmaspäeval ühendust. Lisaks ka, et Jobu pandi kainenema ja kuna tal varasemaid rikkumisi ei ole, siis vahistama teda kohe ei hakata. Ma eeldan, et noa nad ikka võtsid temalt ära. 

Jobu nutust turvaruumis ja käitumisest, kui selgus, et politsei tuleb, tegin ma järelduse, et tema tahtiski arestimajja sooja magama saada. Paraku kavaldas Reede ka tema üle - kriminaalasi kaelas, magada ikka kusagil pole. 

Minul on tulemuseks see, et ma sõidan autoga uksed lukus ja vaatan kahtlustavalt kõiki inimesi, kes pimedas ringi jõlguvad. Praeguseks on ka hirm E ja auto pärast (enda elu pärast ma tollel hekel ei kartnud, kartsin rohke, et lõhub auto ära ja kust ma selle raha võtan, mis siis kulub, või et teeb E-le viga) asendunud vihaga Jobu vastu. 

Samas sattus vane Jobu ka valede inimeste otsa - meid oli kaks ja me tekitasime temas piisavalt palju segadust, mitte tehes seda, mida ta arvas, et saab meid noaga vehkides tegema panna. 

Sellised lood siis tarkade linnas reedel ja kolmeteiskümnendal.

Minu blogile on kombeks üks postitus pooleteise aasta jooksul

Viimasest postitusest on möödunud üks aasta, viis kuud ja kakskümmend kuus päeva. Juhtunud on palju-palju, muuhulgas olen ma külastanud sellist müstilist maad nagu Moldova, hakanud laulma naiskooris (ja sihin laulupeole) ning muutnud ületöötamise oma hobiks.
Praegu vedeleme G-ga Pühajärve spas ja oleme nii ära muditud, et suudame vaevu arvutil klaviatuurile pihta saada lõtvade sõrmedega. Alanud on järjekordne koolivaheaeg - veel kõigest 28 nädalat ja käes on suvevaheaeg!

Piknik metsas ehk väljasõit Rohelusse

On aasta 5003. Olen juba 34 aastat elanud selles külas, kus mitte midagi ei toimu ega muutu. Ühena küla vähetest kirjaoskajatest olen ma just viimastel aastatel hakanud tundma, et tahan muutust. Seda enam, et meie küla hindab kohati puhtatõulisust enam kui tervet mõistust. Olgu Kõigelooja tänatud, et mu esivanematel jätkus piisavalt palju tervet mõistust kohati mujalt värsket verd sisse tuua, muidu oleks tulemuseks ilmselt selline olend nagu meie Sepp - midagi strateegiliselt rasseeritud ahvi sarnast. Kuid just kogukonna rassimisi-vaimustuse tõttu ei ole ma siiani mehele läinud, sest meie külast lihstalt ei ole kedagi võtta - preester on vana, Madis abielus, Juss küll armas ja ilusate silmadega, kuid oma toodangu "testimise" tõttu absoluutselt kasutu, Sepast ma juba rääkisin. Ainsad helgemad hetked on need, kui Madis taas välismaailmast kaubareisilt tuleb ja mingeidki uudiseid toob. Kuid isegi neid ei taheta väga kuulata, põhjendusena "meil on siin niigi hea, milleks meile välismaailm". Kuigi ma armastan seda kohta ja kogukonda, kellega ma olen üles kasvanud, ei ole puhtatõulisus minu jaoks absoluutselt oluline, ma olen peaaegu kogu oma teadliku elu pidanud seda varjama. Mu ema oli tark naine, kes teadis, et nii väikeses kogukonnas teistest erinemine võib osutada keeruliseks, kui mitte ohtlikuks. 

Istun siin oma majas, ümberingi endise suure linna varemed, meie kogukond taandunud pisikeseks ääremaa külaks, ja mõtlen möödunud aegadest, millest on alles jäänud vaid legendid ning killukesed, nagu näiteks meie külavanema ametitunnus. Aeg-ajalt külastavad meid ka võõrad, keda on siia meelitanud endiste aegade hiilgus, nad otsivad midagi, mida nad nimetavad artefaktideks. Kuid tavaliselt kaovad nad kuhugi  erilisi avastusi tegemata. Aeg-ajalt on nad ka ilmselt omavahel kaklema läinud, sest mõnikord leiame me surnukspekstud inimesi (kelle matame maha) või oimetukslööduid (kelle ravime terveks ja saadame minema). Mõned neist viimatimainitutest on ka väitnud, et meie küla elanikud on neid rünnanud, kuid see on pahatahtlik vale, mida nad levitavad, sest on tigedad oma otsimisretkede ebaõnnestumise pärast. Meie külas puudub vägivald, me võime küll olla võõraste vastu terava keelega ja tõrksad, kuid me palume isegi tapetud jahiloomade hingede käest vabandust. 

Lõpuks on midagi muus maailmas toimuvast ka meie külla jõudnud - meie siiani päritav külavanema amet muutub valitavaks. Me pole küll veel valimiskorras kokkuleppele jõudnud ja ka selles, kuidas asi edasi hakkab olema, aga vähemalt algus on tehtud. Homsete kevadpidustuste ajal toimuvad siis ka esimesed demokraatlikud valimised. Ka mina kandideerin külavanemaks. Kui ma selleks saan, toon ma endaga kaasa uued tuuled - ma usun, et kui külas ka teised inimesed saaksid äri teha (mitte ainult Madis), viiks see nii külaelu edasi, kui ka muudaks inimeste mõttemaailma avatumaks. Võib-olla suudaks siis nii mõnigi teine loobuda oma idiootlikust rassipuhtuse nõudest ja saaks aru, et mitte suguvõsa pikkus vaid head geenid ja terve mõistus on olulised. Ja see päritav külavanema amet muudab külavanemad küüned-enda-poole-inimesteks, kellele kohati ülejäänud küla korda ei tundu minevat. Homsete valimisvaidlstega on mul lõpuks võimalus seda kõike muuta!

PS! See on nädalavahetuse rollimänu tegelase legend - neile, kes veel ei tea. Hea on just see, et suures osas sain selles maailmas on tegelase ise kujundada just sellisena, keda oleks endal mõnus mängida.  See, mis juhtus kevadpidustustel, jätkub milllagi järgmise päeviku sissekandena.

Pool aastat juba

Saabunud on kevad, kurvast sündmusest on täna möödas pool aastat ja mina tunnen, et ma olen taas võimeline siia tulema ja kirjutama ja seda pilti vaatama ilma meeletusse masendusse langemata. 

Istun praegu sinisel lehel ja Tartus, pisut igav on. Kuna ülikooli asju ma kaasa ei võtnud, siis on  õppimine pisut keeruline ja kaua sa ikka arvutimänge mängida jõuad. Eile käisin maal, nägin lapsi ja teisi, vaatasin tõtt lutsu maksaga ning kaevasin lillepeenart - köha pole kaevamisel õnneks takistuseks.Pealegi teevad need antibiootikumid päris head tööd.

Väljas on suhteliselt soe ja mõnus, loodetavasti on varsti veel soojem ja mõnusam. Juba mõne nädala pärast on nii kirjanduse eksam kui ka MÄNG! Viimast ootan rohkem, aga eksami vastu pole ka midagi, saabki jälle asju meelde tuletada.

Armastan ja igatsen igavesti. 

Mõtisklusi ülemustest

Mul on praegu hea võrrelda kahte neist - üks kellega ma olen harjunud uues kohas, ja uus nägu vanas kohas. Vana on oma, tead kuidas ja mida ta tahab. Uus on aga pehmelt öeldes mölakas -  majas teda ei näe, kolleegidega ei suhtle, tööl käib siis kui tuju tuleb ja ega ta töö juures eriti tööd vist ka ei tee. Hüüdnimeks on tal Tuulevaikus. Ei imesta, et teda teadvad inimesed kaasa tunnevad neile, kes temaga töötama peavad. Õnneks ei kesta see enam kaua, jaanuarist eeldatavasti pühendan ennast uuele kohale ja vanale ülemusele täielikult, siis on kohustused vana koha ees täidetud.

PS! Suvine Šotimaa oli suurepärane, selle kirjeldamiseks on sõnadest ekraanil küll vähe, aga ma püüan millalgi ka lühikese pilt-ülevaate panna.